Hailey "Hotell"

Saatusesepa väljakutse nägi augustikuus välja selline "Loe juturaamatut, mis on kirjutatud samal teemal, kui oli Sinu juulikuu pildiraamat ja mille autor on praeguseks siit ilmast lahkunud."

Otsisin välja terve hulga raamatuid hotellide teemal. Üks uhkem kui teine. Aga paraku unustasin teise tingimuse poole ja koju tassitud hunnikust (et saaks proovida, mis meeldib) sobis tingimusega, et kirjanik peab juba teises ilmas ringi patseerima, ainult 1 raamat Arthur Hailey "Hotell" (Ersen, 416lk). 

Teine probleem oli see, et juulikuus ma mõtlesin lugeda raamatut "Viimne võimalus"  (Innocenti), aga kuna ma raamatut kohe ei leidnud, siis panin kirja hoopis raamatukogust juhuslikult haaratud  "Antennimaja inimesed" (Puhkan). 

Õnneks sobis valitud raamatu teema ka mu tegeliku valikuga ja raamat meeldis mulle väga. 

Hailey "Lennujaama" lugesin ühe väljakutse raames kunagi ja selles hämmastas mind detailide teadmine - kuidas töötab lennujaama köögipool, lennujuhtimistorn jne. "Hotell" on mõnes mõttes sarnane - hotelli nö köögipool tundub olevat väga selge. Ja see oligi kogu raamatu kõige nauditavam osa.

Peamine tegevusliin - hotelliomaniku parem käsi Peter ja isiklik sekretär Christine leiavad teinetest. Aga sinna on pikitud veel hotellikülaliste erinevaid lugusid, hotelliomaniku lugu ja hotelli müük, rassismiteema, ettevaatamatusest põhjustatud tapmine ja algusest peale ette valmistatud liftiõnnetus. Kogu sündmustik kestab 5 ööpäeva, alates sellest, kui kell on 00:00 esmaspäeva hommikul kuni reede hilisõhtuni välja. 

Mul tekkis tahtmine Hailey kõik ülejäänud raamatud ka läbi lugeda.

Hint "Oma saar"

Ruhnu raamatukogust ei leidnud ma kiirel otsimisel ühtki raamatut, mis mu augustikuise saatusesepa väljakutsesse sobiks. Siis haarasin riiulilt Aadu Hindi raamat "Oma saar" (Eesti Raamat, 123lk).

Raamat kõneles Kanada väliseestlase elust Eestis ja väljarändamisest tagakiusamise eest. Mees oli pärit Lahtevahe mõisas Saaremaal, parun von Schmalhoseni omanduses olevatel maadel elanud perekonnast. Parun andis oma alatel elavatele perekondadele perekonnanimeks Püks (millest sai vea tõttu Piks) ja mõnedele ka Rähk, nii sai terve hulk Kiutpikse, Tüsspikse, Takkpikse, Villpikse, Lontpikse ja Kintspikse, aga ka Kivirähk, Liivarähk, Sauerähk, Kruusarähk, Muidurähk. Näljahädade ning usuvahetuste jooksul pööras järgmine parun von Maack osade Rähkide ja Piksidega tülli ning ajas nad omadest taludest välja. 6 perekonda asustas Paadelaiu, kus sündis ka jutustaja - Aaron Timofei poeg Kivirähk, 1890a (3. mail -12p uue kalendri järgi).

Jutustaja elu saatis väljarändamisele kihutamine tema onu Eliase poolt, kes oli Kuressaares, Riias ja Saksamaal õppinud osavaks rätsepaks, kelle elu oli veidi parema järjel ja kes soovis koos suguseltsiga rännata vabasse riiki, kus ei peaks mõisnikele ega vene tsaarile meelejärgi elama. 

Paadelaiul oli siiski elu juba selleks ajaks parem järjel, kui 1847a, kui sinna ümber asuti. Oma kodu kergekäeliselt jätta ei soovitud. Samas kuna mõisnik ka laidu päriseks müüa ei soovinud, siis oli elanikel pidevalt hirm nahas - kas võetakse nende kodu neil taaskord käest ära?

Erinevad sündmused ja järjekordsete laastajate pealetung annab u 1904a uue põhjuse põgeneda ja nii pea kogu külaga Paadelaiult lahkutaksegi - algul Gotlandile ja sealt edasigi. Kuna jutustaja oli välja jõudnud Kanadasse, siis ilmselt kestis see reis pikemat aega. Raamat lõpeb Paadelaiult lahkumisega, mis reisiseltskonnast edasi sai, kahjuks pole kirjas.

Raamatus on jutustaja palvel kõik nimed muudetud. Ka Paadelaid pole päris kohanimi. Aga Hindi eessõna järgi on muu jutt päriselt sündinud. Raamatus on mitmed vihjed selle kohta, kus Paadelaid võiks asuda, aga ma nii hästi Saaremaa rannikut ei tunne, et seda teaks.

Valtonen "Tänapäeva tütarlaps"

Hilja Valtonen on kirjanik, kelle kenad romatilised naistekad ma teismelisena kõik järjest läbi lugesin. Minu jaoks miskipärast sai lemmikuks "Tänapäeva tütarlaps" (Monokkel, 142lk). See tundus mulle miskipärast teistest kuidagi teistsugusem. Vaatasin - ilmunud romaanide reas täitsa keskmisena, ei tohiks tegelikult kõigist teistest väga erineda. Aga minu silmis erines.

Olin oodanud päris pikalt, et seda üle lugeda. Otsustasin, et teen seda kindlasti suvel, et tunne oleks õige. Tegelikult oleks pidanud seda muidugi tegema ka mõnel Soome väikesaarel, et tunne oleks õige. Aga no millal sinna veel satun. Pidin leppima Eesti saarega - raamat sai loetud Ruhnus.

Mäletasin raamatu sisust natuke vähem kui enne arvasin. Mind oli huvitanud vaid peategelase eluolu, muust ma väga ei hoolinud. Seekord lugesin peaaegu nagu uut liini saarel suvitajate paarivahetuse kohta. Uhh, päris imelik tegelikult. Aga no kujundi mõttes ok.

See, kuidas 20a tütarlast koheldakse kui ta teeskleb olevat 15a vana, on ka päris huvitav. Tegelikult ju ka 15a vanune neiu on üsna inimene juba, ei tohiks ka teda titena kohelda. Neljapäevatüdruku ilmumine oli mul ka meelest läinud. Minu jaoks tagantjärgi veidi veider, et leidis aset armumine naistevihkaja ning "lapse" vahel, aga kirjanduslik mõttelend on tegelikult harva imelikum kui päriselu. Seega ...

Smith "Scotland street 44"

Alexandra McCall Smithi raamatu "Scotland street 44" (Varrak, 352lk) )võtsin puhkuse ajal Ruhnu raamatukogust koba peale.

Raamatu kokkuvõtteks on raamatu tagakaanele kirjutatud:

Sellel aadressil asub kirjaniku kujuteldav hoone, kuigi tänav on Edinburghis olemas, ning jutt käibki selle maja elanikest. Nii mitmedki inimtüübid on kergesti äratuntavad: ema, kes tahaks, et poeg ta unistused täidaks, tema 5-aastane poeg, kes tahaks vahelduseks ka lihtsalt tavalise lapse elu elada. Daam, kes näeb end laiema intellektuaalse maailma kodanikuna, konservatiivide klubi liige, kes unistab eksklusiivse golfiklubi liikmekaardist, kunstnikud, galeriipidajad ja paljud teised, kelle igapäevaseid väikesi rõõme ja muresid on kirjeldatud elegantselt, südamlikult ja haaravalt.

No täpselt nii oli. Aga eriti mitte midagi rohkemat. Veidi üle poole raamatu lugesin kaasahaaratult. Mõistatasin, kuidas erinevad liinid kokku hakkavad käima (ei hakanudki), mismoodi erinevad liinid puändini jõuavad (ei jõudnudki eriti). Täitsa tore oli mõnede inimeste tegemistest lugeda, aga ootused olid kõrgemad. Selline käib-küll lugemine.

Valtonen "Õpetaja metskass", "Preili kojamees", "Vallakirjutaja"

 Lugesin tasapisi läbi veel ühe pakikese vanu Hilja Valtoneni raamatuid.  Esiteks "Õpetaja metskass" (I osa 1940, "Turist&quo...