Valtonen "Õpetaja metskass", "Preili kojamees", "Vallakirjutaja"

 Lugesin tasapisi läbi veel ühe pakikese vanu Hilja Valtoneni raamatuid. 

Esiteks "Õpetaja metskass" (I osa 1940, "Turist", 175lk, II osa 1940, "Turist", 183lk) on raamat noorest enneaegselt sündinud südist tüdrukust, kes küll oma isepäisuse tõttu tihti lapsena pahandustesse satub, aga siiski päris põnevat elu elab. Kirjeldatakse tüdruku kooliaega ja noorust, töötamist, suhteid vennalastega ja mitut austajat. Raamatu lõpus on neiule jäänud südamesse noorusarmastus, aga tema ellu on tulnud ka "mõistuseabielu" peigmees. Üllatuslikult lõppeb raamat .. Tallinna mainimisega :) See raamat meeldis mulle kõige vähem kogu seni loetutest. 

Teiseks "Preili kojamees" (Orto, Toronto, 1963, 251lk). Selle raamatu juures on kurdetud, et loe nagu arveraamatut. Minu meelest oli sellele vaatamata väga tore lugemine. Jälle kord "tütarlapsest sirgub naine" raamat, aga väga inspireeriv. Kui töökas võib üks noor tüdruk olla, kui ta teab, kuhu soovib jõuda? Raha panka ja haridust tõendav dokument taskusse. Minu meelest võiks see olla üks koolis kohustusliku kirjandusena loetav raamat, näitaks noortele, milleks "vanal ajal" oldi võimelised.

Kolmandaks "Vallakirjutaja" (K. Mattieseni trükikoda, 1939, Looduse kroonine romaan). See oli kolmest raamatust kõige huvitavam, sest tundsin lugedes ära, et see on ju "Ära hõiska enne õhtut" järg! Loomulikult - Valtonen ei saa ju lasta raamatul õnnetult lõppeda ja kangelannat jätta kannatama! "Ära hõiska enne õhtut" lõppes sellega, et neiu põgenes austaja juures. Nüüd läheme talle järele - ta on jõudnud kuhugi Soome teise otsa kolkakesse ja saanud seal vallakirjutaja ametikohale. Tema elu-olu, teisi valla teenistujaid ja olulisemaid inimesi on raamatukeses kirjeldatud. Lisaks ilmub muidugi välja peigmees koos lastega esimesest abielust, kohapeal tekib skandaalike, ilmub välja ka aastatetagune skandaalike ja kõik lõppeb muidugi kangelannale õnnelikult.

Valtonenist sai nüüd natukeseks ajaks kõrini. Aga vähemalt 5 raamatut on tal veel, juhul kui mul jälle isi peale tuleb.

Kahjuks pole teada, kas ma neid vanu nunnusid raamatuid saan veel laenutada. Tartu linnaraamatukogu kaotab kuulujärgi nende raamatute osakonna ära ning kogu jagatakse teiste osakondade vahel. Palju sellest säilib avalikuks kasutamiseks, ma ei teagi. Kurb....

Laipaik "Pärlid surevad pikkamisi"

Lugemise väljakutse Saatusesepp detsembrikuu teema:

"Mis riigist oli Sinu novembrikuu raamatu autor? Lehvita sellele riigile hüvastijätuks ja lenda koju! Sinu detsembrikuu raamatu autor on riigist, kus on praegu Sinu kodu. Liida kokku kõigi enda 11 kuu raamatute leheküljed, jaga saadud arv 11-ga. Detsembrikuu raamatul peab olema vähemalt nii palju lehekülgi, kui vastuseks saad."

Minu detsembrikuu raamatuks sai Herta Laipaik "Pärlid surevad pikkamisi" (Eesti Raamat, 301lk). 

Raamat räägib Freyjast, huvitava elusaatusega tütarlapsest. Tüdruk sünnib Vormsil, kaluri tütrele, vallaslapsena. Tema ema valetab tema isaks ühe kena poisi naabruskonnast ning suudab oma valega ajada poisi pruudi enesetapuni ning veenda poisi vanemaid, et sündinud laps on nende lapselaps. Poisi vanemate õhutusel abiellutakse lapse pärast ning issiks väljavalitud noormehe vanemate maale ehitatakse noorele perele maja.  Mees jätkab elu peamiselt kodust eemal, laevadel töötades kuni mõned aastad hiljem koos laevaga merepõhja jääb. Noor lesk haigestub mõne aja pärast ning sureb, aga enne surma kirjutab tüdruku saladuse kirjas kohalikule kirikuõpetajale ning palub tüdruk saata enda sugulase juurde Rootsi. 

Freyja elu Rootsis kalliskivifirma omaniku Ewa Collinderi kasulapsena on teistsugune maailm. Freyjal pole tarvis muretseda küll toidu ega peavarju pärast, tal on riie seljas ja ta on heas koolis õppimas. Aga armastust ega tähelepanu ta oma uuelt kasuemalt ei saa. Ewa hinnatud teenijanna Fe küll hoolitseb tema eest nii palju kui tal proua tujude täitmise juures aega ja mahti on, kuid Freyja kasvab siiski üles armastuse puuduses ning omaette. Kuigi kuulujärgi rikka naise pärijanna, ei ole tal taskuraha laialt käes, kui tal on mingeid erilisemaid soove, peab ta endale ise tee leidma ja soovitu välja võitlema. Ja seda ta ka teeb.

Huvitav motiiv raamatus oli minu jaoks see, kuidas väike Vormsi rannast kive korjav Freyja leiab tee kalliskivide lihvimise ja raamistamise ja ehtekunsti juurde.

Teine väga huvitav motiiv oli see, kui sarnane oli Freyja oma emaga, kellega tal ju õnnestus koos elada vaid u 7a ja kelle olemust naisena ta ju kunagi tundma ei õppinud. Sama egoistlik - pean saama seda, mida tahan ja kohe. Sama väiklane - ta tegi seda ainult minu alandamiseks. Samamoodi, vahendeid valimata, üle laipade. Ilmselt armastuse vaid üliharv olemasolu tema elus aitas ka tema kalestumisele kaasa.

Kolmandaks jäi mulle silma, et kuigi inimene võib olla hea kunstnik, oma tööst innustuda ja sellele pühenduda, ei pruugi tal olla kena ja sõbralik iseloom. Hinnatud küll oma teamiste-oskuste poolest, aga külma südamega naine.

Raamat lõppeb nagu korraliku teleseriaali esimene jagu. Aga kuna tean, et sellele on olemas järg, siis ilmselt hetked pärast raamatu lõppu Freyjale saatuslikuks ei saanud.

Handke "Kirjaniku õhtupoolik"

 Lugemise väljakutse grupi Saatusesepa väljakutse novembriteema ...  Teemaks oli "Mis riigist oli Sinu oktoobrikuu raamatu autor? Novembrikuu raamatu autor elab selle riigi naaberriigis, ning on saanud aastatel 2019-2020 mõne kirjanduspreemia."

Paraku juhtus nii, et valisin selle teema alla raamatu vale kuu raamatu järgi! Miskipärast olin oma oktoobrikuu raamatu täiesti unustanud ja loetud sai hoopis ... septembri elavalt meeles oleva raamatu järgi. 

Minu oktoobrikuu kirjanik oli pärit Belgiast. Seega naaberriigist Prantsusmaalt leidsin elutsemas 2019a Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Peter Handke, kes on küll Austriast pärit. Aga loeb ju praegune elukohariik.

Lugesin siis kiirelt läbi Peter Handke raamatu "Kirjaniku õhtupoolik" (Loomingu raamatukogu 18/2012, 51lk). Valisin lihtsalt selle, mis raamatukogu kataloogis esimesena silma hakkas. Hiljem avastasin, et tegemist 1987a kirjutatud jutustusega, ilmselt oleks mõistliku olnud valida mõni uuem teos.

Raamat jutustas sellest, kuidas päev läbi kirjutuslaua taga istunud kirjanik tõusis õhtul laua tagant ning ... mida ta siis tegi. Ja mida ta nägi. Peamiselt oli juttu sellest, mida ta nägi. Pikad ilmekad kirjeldused andsid märku sellest, et vaatleja on tõepoolest sõnasepp. Natuke ulmelised kirjeldused sellest, mida kirjanikuhärra tegi, andsid tunnistust sellest, et fantaasiat ei saa õhtul päevatööd lõpetades välja lülitada. 

Tegelikult mulle eriti ei meeldinud. Kirjedused olid küll kadestamisväärsed (usun, et tõlkija Tiiu Relve hea töö on osaliselt selle taga), aga mul hakkas lugedes igav. Ilmselt ma polnud kirjanikuhärraga samal lainel.


Atwood "Testamendid"

Lugemise väljakutse grupi Saatusesepa väljakutse novembriteema oleks mulle peaaegu saatuslikuks saanud. Teemaks oli "Mis riigist oli Sinu oktoobrikuu raamatu autor? Novembrikuu raamatu autor elab selle riigi naaberriigis, ning on saanud aastatel 2019-2020 mõne kirjanduspreemia."

Minu oktoobrikuu raamat rääkis küll Austraaliast, aga kirja oli selle pannud puhas ameeriklane. Seega .. valikusse jäid minu jaoks esmajärjekorras Kanada ja Mehhiko kirjanikud, kuigi Kuuba, Bahaama, Venemaa ja terve hulk väiksemaid riike omab USA mingi osakesega merepiiri.

Keskendusin peamiselt Kanadale, sest ... kuhugi ju peab. Pealegi tundus mulle põnev, sest Kanada autoreid pole ma varem teadlikult otsinud/lugenud. Otsisin sõber google abil, kas mõni kirjanduspreemia on sinnakanti läinud. Leidsin 2013a Nobeli saanud Alice Munro, kes intrigeeris, aga kahjuks ... ei leidnud, et oleks viimastel aastatel midagi võitnud. Siis võtsin oma raamatukoguhoidja soovitusel ette teispidise otsingu. Vaatasin raamatukogu kataloogis Kanada märksõnaga autorite kohta, kas nad on midagi võitnud.

Ja siis jäigi silma, et "Margaret Atwood has won the 2020 Dayton Literary Peace Prize's lifetime achievement award" ja lisaks said Testamendid Bookeri preemia. Ja mina teadvustasin endale esimest korda, et tegemist on Kanada kirjanikuga. Uhh, nii pikalt pole mul raamatu otsingud ammu veninud.

Margaret Atwoodi "Testamendid" (Varrak, 464lk) oli mul muidugi plaanis niikuinii läbi lugeda, aga nüüd siis selle ettevõtmiseks veel üks põhjus.

Raamat polnud otsene jätk Teenijanna loole, sest lugu läks edasi nii 15a pärast seda kui teenijanna eelmise raamatu lõppedes seiklemise jättis ja Gileadi võimude jaoks kaardilt kadus. Neile, kes seriaali vaadanud või selle sisuga end kuidagi kursis hoidnud, on mõned vahepealsed sündmused juba tuttavad. Aga ka seriaali sündmustest (ma küll täpselt ei tea, kuhu see jõudnud on) on kindlasti üle 10a möödas.

Lugu jutustavad 3 inimest, õigemini tundub, et tegemist on 2 inimese - 369A (kelles tundsin kiirelt ära Teenijanna loo peategelase vanema tütre) ja 369B (kes ei saanud algusest peale olla keegi teine, kui Teenijanna loo peategelase noorem tütar) ülekuulamisel antud tunnistuse ning 3. inimese Ardua Halli autograafi (kes selgelt on tädi Lydia) salapäevikuga.

Kui ma siiani olin pisikestest põigetest Gileadi laste maailma, arvanud, et lastel polnudki väga viga seal üles kasvada, siis juba raamatu esimestel lehekülgedel avaneb päris trööstitu pilt. Lapsed olid ju suures osas oma lihastelt vanematel ära võetud ning elasid peredes, kus nende eest hoolitsesid teenijad (martad). Kas "emaks" sattunud isik lapsest hoolis või ei, oli paras loterii. Koolis pidi käima, aga seal õpetati vaid joonistamist, käsitööd ja mingit osa piibliloost, mis oli mugandatud tulevaste komandöriabikaasadele sobivasse vormi. Agnese (kes teadis end vaid selle nime all) elu kippus minema sellesse voolu, kuhu tolleaegse heast perest pärit lapse elu tavapäraselt. Saanud 13-14a vanaks ning pärast puberteedi algust püüdis tema perekond ta kiirelt "sobivale" mehele panna. Sobivaks osutus paraku loomulikult eakas kindral, kelle eelmine naine oli sobivalt raske haiguse tagajärjel surnud. Selle tegelase jutustuses avaneb trööstitu pilt ka lugupeetud kõrgklassi naiste (oma meeste kaunistusena päev läbi tikkides ja aiatööd tehes elavat ning lapsest unistavate naiste) ning tädide (pidevalt hierarhiaredelil oma koha eest võideldes ning pereelust loobuvate naiste) elust. Kuigi mõni tiitel oli ihaldatum kui teine, ei saanud ükski naine Gileadis vabalt hingata.

Samal ajal elas Kanadas Agnese noorem õde nime all Daisy. Seal oli üldiselt tüüpiline kõrgeltarenenud demokraatlik riik, kuigi Mayday organisatsioon, kes varem oli seal riigilt toetust saanud, elas nüüd põranda all. Põgenikega tegelemiseks oli küll teine organisatsioon, aga tundus, et heade suhete eesmärgil Gileadiga, oli põgenike abistamise võimalused kokku tõmmatud. Aga Daisyt see isiklikult väga ei puudutanud. Teda puudutasid küll Pärlitüdrukud - Gileadi "missionärid", kes meelitasid tüdrukuid riigipiiri ületama ja smuugeldasid neid Gileadi. Seda peamiselt selleks, et neid kasutada oma "paljunemisprogrammis" - paremal juhul tehes nad kellegi abikaasaks, halvemal juhul teenijannaks. Mõnel juhul said neist neidudest ka tädid, aga selleks oli vajadust vist vähem.

Minu jaoks jäi veidi segaseks see mõttekäik, mis toimus inimeste peades, kui Daisy (kes osutus väikeseks Nicoleks, Gileadist beebina põgenema aidatud tüdrukuks, kelle otsimine ja tagasi toomine oli Gileadi rahvusvaheliste suhete alustala) saadeti Gileadi salaja mingeid dokumente viima ja infot tooma. Tol hetkel ei tundnud keegi Gileadis seda tüdrukut nägupidi, sest ta oli beebist saadi varjul olnud. Ja tema ema, kes tema väljatoomisega oli kõigega riskinud, poleks sellega iial nõus olnud. Aga .. just nii see siiski läks. 

Tagasitee sai ette võetud koos õega. Ja nagu ma tegelikult juba esimese raamatu lõpupoole arvama hakkasin - vastupanuliikumis peamine mootor - tädi Lydia - oli selle kõige korraldamise taga.

Õnnelikke lõppe on igasuguseid. Selle raamat õnneliku lõpu tee on küll palistatud laipadega, aga päris viimasel leheküljel on näha, mida võib õnneks nimetada. Kui inimesel on võimalik elada vabalt hingates ning näha oma laste ja lastelaste sündimist ning kasvamist, siis see ongi juba väga suur asi.


Valtonen "Ära hõiska enne õhtut", "Noore naisõpetaja abiventiil" ja "Asenaine"

 Teismelisena lugesin ühel suvel läbi kõik Valtoneni raamatud, mis tookordse kodulinna raamatukogu kataloogis leidusid. Algul leidsin need kenade tütarlaste piltide järgi raamatukaantel, hulk raamatud olid värskelt välja antud ja äsja tagastatud raamatute hulgast leidsin neid päris mitu. Kui mitu olid meeldinud, siis uurisin, kes on autor ja lugesin teadlikult ka järgmised läbi.

 Sel suvel lugesin uuesti "Tänapäeva tütarlast" ja üllatusin sellest vaatest, mis ma sellele raamatule sain. Otsustasin, et lehtsen üle ka mu vanad romantilised lemmikud. Võtsin kolm esimesena kättejuhtunud raamatut Tartu linnaraamatukogu väliseesti ja vanema raamatu osakonnast, sest kataloogi lehitsedes märkasin, et Valtoneni on eesti keeles välja antud juba kolmekülmnendatel ja mul oli huvi näha, millised need raamatud olid. Ja ma ei pidanud pettuma. Need 1929-1938 välja antud raamatud olid väga mõnusad käes hoida ja ka käekotti pista. Olen sama märganud ka varem sealt osakonnast laenutades, vanasti olid väga käepärased raamatud, mõnusad käekotti pisata ja bussis või pargipingil lugeda.

Sisust ka. Nagu enamus Valtoneni romantilisi romaane, olid raamatute peategelased iseseisvad noored naised. Mõnel oli olemas perekonna tugi ja veidi finantskindlust selja taga, mõnel mitte. Mõnel on kontori- või õpetajatöö, aga mõnel pole selleks vajalikku kooliharidust. Kõigil on siiski silmarõõm, kellega soovitakse mingist esinevast takistusest hoolimata naituda. Sellised armsad tuhkatriinujutud nad on.

"Ära hõiska enne õhtut" rääkis noorest naisest, kes end hoolimata vaesest perest üles töötab ja endale tasuva kontoritöö leiab ning samast kontorist ka silmarõõmu. Paraku abiellub mees teisega ja vapper tüdruk peab igapäevaselt nägema meest ja tema naist. Naine sureb ja ... mees abiellub järgmise naisega - olukord on veel hullem, sest uus naine ei salli meie kangelannat ja levitab tema kohta jutte. Paraku see uus lehtsaba lahkub oma abikaasast uue peiu rüppe. Armunud viib kokku hirmus õnnetus, kuid enne kui nad saavad oma õnne maitsta, selgub ka hirmus saladus minevikust, mis turteltuvikesed jälle lahku viib. 

Mis oli raamatus sellist, mis jättis teismelise tüdrukuna lugedes teise mulje kui nüüd? Olles ise ema, lõhkes mu süda, kui suri mehe esimene abikaasa. Ja jättis maha 2 pisikest, vaevu aastaseks saanud last. Vaene naine, kes suri üksi hooldekodus, nägemata oma lapsi, meest, vanemaid või sõpru. Samuti see mees - viletsa iseloomuga ja hoolimatu oma naise ning veelgi enam laste(!) suhtes. Selline ei kõlba kassi saba alla ka, ammugi veel tütralapse romantiliste õhkamiste sihtmärgiks.

"Asenaine" rääkis tüdrukust, kes oli noorim kuuest õest ning abiellus mehega, kes oli kurameerinud kõigi ta õdedega, mõnega olnud kihlatudki! Abiellus algul selleks, et kätte maksta ja mehe elu põrguks teha, siis aga hakkas oma mehest hoolima ja ... õnnelik lõpp.

Silma jäi siin raamatus, et noorel peategelanna noor silmarõõm koolist, kellega ta lootis paariaastase abielu järel uuesti kokku saada, oli tegelikult ju üsna veider noormees. Tundus, et tal oli tüdrukuid jalaga segada ning meie kangelanna vastu huvi leige, aga välja ta seda küll ei öelnud. Veider, et nii terane tüdruk sellist kehkenpüksiga  üldse tegemist tegi. Sama veider kui see, et abielluda mehega, keda oled näinud kurameerimas oma viie(!) õega. Tundub, et Valtoneni arusaama tolla aja meestest oli üsna ilustamata. Naised on terased, vaprad ja tugevad, mehed nõrgad, moraalitud...

"Abiventiilis" on juttu noorest naisest, kes pooltahtmata õpetajaks õppinud ja hakanud, et kodust pääseda ning parajasti oma esimesele tööaastale vastu astub. Tema silmarõõm pole tema viimasest kirjast hoolimata teda külastanud ega talle ka kirjutanud ning seega on tema süda murtud. Külas, kus ta kooli tööle asub on noor arst, kellele kogu küla neiud silma heidavad, kuid (ilmselt oma külmusega ja naljapärast flirdiga) võidab hoopis õpetaja tema südame. Arst paraku ei süüda neiu südamest peletada armastust pettumuse valmistanud peiu vastu ja saab lõpuks neiule hoopis kosjasobitajaks. Paraku võtab kogu asjade areng aega terve õppeaasta, sügisest kevadeni. Aga sellele järgneb kaunis kihlus ja igavesti õnnelik elu.

 See raamat oli üks esimesi, mis ma Valtonenilt lugesin, sest sain selle kingiks kooli mingi võistluse võitmise või hea õppeedukuse eest. Poleks olnud mu enda esimene valik kooli poolt tehtud kingiks, aga ju ta siis eelarvesse mahtus (90ndatel polnud see ilmselt suur) ja raamatupoes kätte sattus. Selle lugemise järel hakkasin raamatukogus ka Valtoneni järgi ringi vaatama.

Arvan, et võtan Valtoneni vanematest väljaantud raamatutest mõne kunagi jälle kätte. Mõnus kerge lugemine ja meenutamine.


Valtonen "Õpetaja metskass", "Preili kojamees", "Vallakirjutaja"

 Lugesin tasapisi läbi veel ühe pakikese vanu Hilja Valtoneni raamatuid.  Esiteks "Õpetaja metskass" (I osa 1940, "Turist&quo...