Logde akadeemiline triloogia

David Lodge romaane "Ühest kohast teise" (Varrak, 256lk), "Väike maailm" (Varrak, 375lk) ja "Väärt töö" (Varrak, 389lk) lugesin Lodgele pühendatud geopeituse aarde lahendamiseks. Esiteks tegi aarde peitja kurja nalja ja pani raamatute nimed kirja sellises järjekorras, et esimesena haarasin ma triloogia teise raamatu. Lisaks sellele polnud esimesena loetud raamatus ühtki vastust küsimusetele, mis mõistatuse lahendamiseks oleks vaja olnud. Kolmandaks oli kogu see raamat ülimalt imelik, keeruline jälgida ja kui ma oleks selle ise lugemiseks valinud, oleks see kindlasti pooleli jäänud.

Triloogia esimene raamat meeldis mulle kõige rohkem. Täitsa vahva jutt, kus tundus, et eesmärgiks on USA ja UK ülikoolide süsteeme võrrelda, peamiselt neisse süsteemidesse suunatud rahavoogude toekust. Kõige huvitavam kuigi samas ka üliveider oli sellest isiklik osa - töökohavahetust teinud ülikooli akadeemilised töötajad, tegid samal ajal ka abikaasade vahetust. Kusjuures tundub, et mõlema vahetuse juhtiv pool oli USA kaasa. 

Teine raamat oli täis virr-varri - konverents konverentsi otsa, tegevusliinid vaheldusid kiiresti ja neid oli nii palju, et ma ei jaksanud neil järge pidada. Peamiselt tundus, et rõhutada sooviti seda, kuidas akadeemilised konverentsid on peamiselt seksuaalelu vürtsitamise paigad.

Kolmas raamat oli taaskord selgem. Kaks peamist tegevusliini, mis omavahel kokku said. Huvitavad tööstuse ja akadeemilise asutuse erinevused ja sarnasused. Suhteid oli ka, aga mitte nii ülepaisutatud hulgal. 

Mõtlen vaikselt kas oleks mõistlik see triloogia kunagi üle lugeda, võibolla jääks silma detaile, mis loo minu jaoks kokku sõlmiks. Aga hetkel seda teha ei taha.

Kolk - luulekogud

Jüri Kolki luulekogud "Hele täht" ja "Igapidi üks õnn ja rõõm", andis mulle mu raamatukoguhoidjast sõber Kaja. 

Luuletused sisaldavad suures osas paroodiaid tuntud lauludele või luuletustele. Enamus olid päris toredad. Mõned võibolla ka sellised, mille originaali ma ei teadnud ja seetõttu ära ei tundnud. Kuigi Kaja jättis mulle raamatu vahele hea hulga vihjeid ka. Teine tundub olevat natuke sügavamalt autori enda suhtumise ja meelsuse väljendamine. Mulle täitsa meeldisid, isegi need, millega ma päris nõus pole. 

jaanipäeval kõrgeks kasva sotsiaalne surve
peab otsima sõnajalaõit, jooma ja linalakk neidu küttima
ütle kas ma vanni minna tohin
või pean lõkke ääres kükkima

Lugesin neid õhukesi luulekogusid kaua. Paar luuletust iga paari päeva tagant. Vahel ka mõne pikema jupi. Jätkus nii kauemaks, aga algusots on juba ununenud. Saaks uue ringi teha.

Kaldmaa "Väike terav nuga"

Kätlin Kaldmaa raamatu "Väike terav nuga" (Tuum, 206lk) haarasin raamatukogus riiulilt, sest mul oli raamatukoguhoidjaga vaja juttu teha. Aga ta tundus kuidagi pahur. Mul on harva õnne kui ma raamatukogus lihtsalt riiulilt midagi haaran, seega ootused eriti kõrged ei olnud. Peamiselt meeldis mulle selle raamatu formaat - mõnus väikemõõduline käeshoidmise ja käekotti panemise raamat. Igatahes lugema hakatas olid ootused madalad.

Kui ma olin esimese novelli läbi lugenud, olin meeldivalt üllatunud. Lugu meeldis mulle väga. Tundus selline mõnus hea tuju lugu. Kui ma sellele teise loo lugemise järel - mis selgelt polnud hea tuju lugu - tagasi mõtlesin, märkasin oma suureks ehmatuseks, et mulle jõudis loo mõte alles tagantjärgi kohale. Minu ootused raamatule tõusid selle peale muidugi märgatavalt. Ja ma ei pidanud pettuma.

Mul on raske otsustada, kas mu lemmik on raamatu nimilugu või siiski esimene lugu. Loen harva ilukirjandust mitu korda, aga need lood kavatsen enne raamatu tagastamise kindlasti üle lugemda.

 

Butler "Kindred"

 Vahel tuleb nagu iseenesest kuskil vastu mõni nimekiri raamatutest, mida kindlasti peaks elu jooksul lugema. Jaanuaris leidsin ühe, mis pakkus välja 12 raamatut, mida aasta jooksul lugeda, igaks kuuks üks. Tundub, et mul võib õnnestuda sel aastal ehk neist 3 läbi lugeda - sest jaanuari raamatu lõpetasin. Selleks oli Octavia E. Butleri "Kindred" (Headline, 295lk). 

Raamat räägib mustanahalisest naisest nimega Dana, kes on 1976a abielus valgenahalise mehega. Aga äkitselt juhtub, et Dana reisi ajas tagasi aastasse 1815, kus tal oli vaja päästa Rufus, valge istanduseomaniku poeg, uppumissurmast. 

Minu jaoks raamatu peamine lugu - valgest poisist, kellel küll tundus olevat süda sees, aga kes oli ikkagi oma aja mees ja vabana sündinud mustanahalisest naisest, kellest sai äkitselt ori. Just see ajas tagasi hüppamine ja orjana elamine pärast vabana elamise kogemust, oli raamatu peamine sõnum minu jaoks. 

Lugedes raamatuid orjade elust, tundub nii lihtne öelda "see oli selline aeg". Aga ei olnud ju! Aeg on alati ühtemoodi aeg ja kannatused on ühtemoodi kannatused.

Raud "Keedetud hirvede aeg"

 Piret Raua "Keedetud hirvede aeg" (Tänapäev, 301lk) olin lugemiseks raamatukogus järjekorda pannud nii kaua aega tagasi, et olin selle fakti täiesti unustanud. Kord oma järjekorras olevate raamatute nimistule kogemata klõpsates märkasin seda, aga meenutada ei suutnud, kuidas ta mulle sinna sattus. Aga usaldasin mineviku ennast ja kui järjekord kätte jõudis, hakkasin õhinaga lugema.

 Nii tore on lugeda hästi kirjutatud raamatut, kus sõnad annavad edasi mitte ainult mõtteid, vaid ka inimeste olemust ja tundeid. Maagilise realismi elemendid, rõhutasid veelgi enam tegelaste hinges toimuvat ja mulle mõjusid seega positiivsena, kuigi igasuguses ulme elemendid pole üldjuhul minu maitse.

 Raamat lõppes minu jaoks ootamatute pööretega ja jäi kuidagi natuke poolikuks, ilma lõpplahenduseta. Aga eks elu ongi vahel selline.