Ehin "Janu on kõikidel üks"

 Aprillikuu 12ust väljakutses tuli lugeda raamat, kus on vähemalt 5 erinevat novelli, luuletust, juttu vms. Need võivad olla samalt autorilt või erinevatelt autoritelt. 

Tegevuseks see, et juttude pealkirjadest tuleb kirjutada luuletus. 

Lugesin Kristiina Ehini "Janu on kõikidel üks" (136lk, trükitud Tallinna Raamatutrükikojas tundub, et kirjastuse abita). 

Huvitav on see, et ikka veel meeldib mulle Ehini vabavärsiline luule. Tegelikult luule mulle eriti ei meeldi, eriti veel vabavärss. Ma loen luuletusi ja luulekogusid väga harva. Aga Ehini omasid olen lugenud päris mitu ja need on mulle meeldinud just pigem oma jutustava sisu ja laulva jutustuslaadi poolest, juttudena. Pisikeste lakooniliste lühijuttudena.

Minu lemmik raamatust

Me sobitume suuremasse pilti
seda tihti ise teadmata
Ja suured mõtted jäävad mõtlemata
ja laulud sõnadesse seadmata

Pärast vihma vilksamisi nägin
kuis kiiskas pesunööril märtsipäikse tilk
See pimestas mind sügavuti läbi
ja korraks hiigelmustrit aimas pilk

Beaton "Politseiniku surm"

 M. C. Beatoni nö surma-seeriat (või Hamish Macbethi seeriat) olen ma lugenud aastaid, kui miskit on kätte sattunud. Seekord sattus kätte "Politseiniku surm" (Tänapäev, 256lk). 

Päris tore oli üle pika aja jälle Šotimaale sattuda, mägise ranniku ja rabanõmmed üle vaadata. Viimasel ajal on paljud raamatud tekitanud isu ise see koht üle vaadata, aga Macbethi politseijaoskonna suhtes tundsin seda juba varem, seega pole tegemist lockdowni mõjudega.

Raamat oli muidugi üsna etteaimatava sisuga. Kohe kui Hamishi vaenlane Blair talle ühe õnnetu politseiniku sappa saatis, sain aru, kes on see, kes mõrvatud saab. Imelik on see, et ma aru ei saanud, kes mõrvar on, sest ta lausa torgati mulle nina alla. Aga no minust palju targem politseinik ju ka ei saanud  pikalt aru, kes mõrva sooritas, seega pole mõtet end materdada :)

 Huvitav võte oli raamatus see, et uuritava mõrvaga samal perioodil toimus veel teine kuritegu ja need teod ei olnud omavahel seotud. Algusest peale ei tundunud need kuidagi seotud olevat, kuigi raamatus uurijad seda arvasid. Aga lõpuks said kõik lahendatud.

Erinev tüüpilisest oli selle raamatu juures laipade rohkus. Pärast esimest - politseinikku - ja rabasse maetud ohverid, tekkis laipu veel ja veel ja veel. Aga ju siis autor arvas, et peab seekord rohkem panustama põnevusse.

Raamat lõpeb traditsiooniliselt sellega, et Hamishi väike politseijaoskond Lockdubhis tahetakse kinni panna. Ja traditsiooniliselt ... päästab Hamish oma töökoha.

E. Petrone "Minu Ameerika 2. ja 3. osa"

Kui raamatukogus märkasin, et E. Petrone "Minu Ameerika. 2. osa" ja "Minu Ameerika. 3. osa" (Petrone Print, 264lk ja 400lk) on mõlemad saadaval, mõtlesin, et peaks juhust kasutama ja need läbi lugema. Mäletasin, et olen kunagi ühte neist raamatutest (arvasin, et esimest) lugenud.

Aga nüüd mulle tundub, et olin lugenud 2. raamatut. Seal tuli kõik väga tuttav ette. Võimalik muidugi, et olin blogi lugema sattunud vms. Mulle see raamat raamatuna muidu meeldis väga. Mõnus oli lugeda noore naise tegemistest ja just Justini kohta kirjapandu tundus nii heas energias, austav ja hooliv. Justinist sain tema enda raamatutest hoopis teise (ja pigem vähem positiivse) mulje, kui tema abikaasa (hetkel juba küll endise abikaasa) raamatust.

3. raamat oli minu jaoks paraku üsna igav. Suur osa oli pühendatud samadele teemadele (tarbimisühiskond) ja suur osa ... presidendivalimistele. No muidugi oli Obama presidendiks saamine tol ajal suur asi, aga praegu tagantjärgi lugedes on üsna igav. Huvitav, et 2. osa teemad on siiani aktuaalsed (minu jaoks), aga 3. osa vananenud.

Rowling "Harry Potter ja saladuste kamber"

Märtsikuu 12ust väljakutse teemaks oli lugeda läbi raamat, mille tegevus toimub vanas lossis, kindluses vms. Lisaks oli vaja teha pilt enda läheduses asuvast ajaloolisest objektist koos raamatuga.

Kuna Potteriseerija läbilugemine on üks mu selle (ja järgmise) aasta eesmärk, siis oli siia teemasse kiirelt raamat võtta. Selleks sai J. K. Rowlingi "Harry Potter ja saladuste kamber" (Varrak, 302lk).

Raamatu sisu osas olin ma peaaegu unustanud, et Jenny on ju selle raamatu üks peamisi tegelasi! Temast oli korraks juttu ka esimeses osas, aga selles osas tundub taganjärele lugedes, et autoril oli juba plaanis jätta ta kindlalt seeria läbivaks kõrvaltegelaseks ja nö kuldse kolmiku oluliseks liitlaseks.

Raamatus on läbivalt 1 teema - saladuste kamber. Mis see on, kuidas seda avada, kes on sellest huvitatud. Kogu aasta tegelevad Harry, Ron ja Hermione sellega. 

Mõnus lugemine ja jällegi ootamatult põnev. Raske oli seda mõnel õhtul käest panna, isegi kui film nähtud ja raamat ingliskeelsena aastaid tagasi audioraamatuna kuulatud. Krista Kaer on muidugi tõlkijana jällegi super töö teinud.

J. Petrone "Minu Eesti. 2. ja 3. osa"

Justin Petrone "Minu Eesti 2" ja "Minu Eesti 3" (Petrone Print, 352lk ja 344lk) mõtlesin ammu, et peaks lugema. Esimest osa kunagi lugesin, kui see ilmus. Mäletan, et see meeldis mulle tol korral väga. Oli päris äge lugeda, kuidas välismaalane Eestit koges ja siinsete oludega tutvus. Sellised süldi ja kama naljad.

Minu Eesti 2 .. nojah. Selles raamatus kahjuks oli Justin juba päris hästi Eestiga harjunud, keelt õppinud. Seega tema kirjeldused ei ole enam nii armsad/nunnud. Eks seal on ka mõned huvitavad kohad isaks saamisest ja kinnisvaraturu ajaloost. Aga üldiselt ... igav. Lehitsesin raamatu lõpuni ja mõtlesin, et tahaks ikkagi lugeda seda osa, kui Petronede perekond külas on ja seda osa ka, kus beebike sünnib. Pingutasin ära ja ikka oli igav.

Minu Eesti 3. Pikalt mõtlesin, kas seda üldse lahti teha. Aga kuna ta juba oli kodus, siis lehitsesin ikka. See meeldis mulle palju rohkem. Eks kõrvaltegelased Tartu ja Viljandi andsid minu jaoks palju juurde. Eriti meeldis mulle kirjeldus Viljandi kohvikukultuuri arengust ja üldse linna elust-olust.

Kuna ma Petronede perekonda blogide vahendusel jälgisin viimati siis kui sündis nende teine tütar (minu enda tütrega paarinädalase vahega), aga elu beebiga oli isegi kirju ja see ununes peagi, siis mina polnud teadlik ka raamatu pealkirja taga "Mis juhtus?" sündmusest. Nüüd siis olen. Kummaline on see Eestimaa elu. Inimene on mingi 10a Eestis autot juhtinud, mitmeid kordi oma juhiluba kasutanud ja siis ühel päeval öeldakse talle, et see ei kehti. Ja sellestsamast minutist oled jalamees, olgugi, et Tallinnast Viljandisse teel keset ööd, 2 magavat last auto tagaistmel ja tühja akuga telefon taskus. Ja autoga sõites oleks tunniga Viljandis. Hämmastav reageerimiskiirus, 9 päevaga oma elu ümber korraldada ja üle ookeani kolida. 

 Ehk siis - Minu Eesti 1. raamatut ma oma varasema mälestuse põhjal täitsa soovitan, 2. võib vabalt vahele jätta ja 3. võib jälle täitsa lugeda :)