Valtonen "Ära hõiska enne õhtut", "Noore naisõpetaja abiventiil" ja "Asenaine"

 Teismelisena lugesin ühel suvel läbi kõik Valtoneni raamatud, mis tookordse kodulinna raamatukogu kataloogis leidusid. Algul leidsin need kenade tütarlaste piltide järgi raamatukaantel, hulk raamatud olid värskelt välja antud ja äsja tagastatud raamatute hulgast leidsin neid päris mitu. Kui mitu olid meeldinud, siis uurisin, kes on autor ja lugesin teadlikult ka järgmised läbi.

 Sel suvel lugesin uuesti "Tänapäeva tütarlast" ja üllatusin sellest vaatest, mis ma sellele raamatule sain. Otsustasin, et lehtsen üle ka mu vanad romantilised lemmikud. Võtsin kolm esimesena kättejuhtunud raamatut Tartu linnaraamatukogu väliseesti ja vanema raamatu osakonnast, sest kataloogi lehitsedes märkasin, et Valtoneni on eesti keeles välja antud juba kolmekülmnendatel ja mul oli huvi näha, millised need raamatud olid. Ja ma ei pidanud pettuma. Need 1929-1938 välja antud raamatud olid väga mõnusad käes hoida ja ka käekotti pista. Olen sama märganud ka varem sealt osakonnast laenutades, vanasti olid väga käepärased raamatud, mõnusad käekotti pisata ja bussis või pargipingil lugeda.

Sisust ka. Nagu enamus Valtoneni romantilisi romaane, olid raamatute peategelased iseseisvad noored naised. Mõnel oli olemas perekonna tugi ja veidi finantskindlust selja taga, mõnel mitte. Mõnel on kontori- või õpetajatöö, aga mõnel pole selleks vajalikku kooliharidust. Kõigil on siiski silmarõõm, kellega soovitakse mingist esinevast takistusest hoolimata naituda. Sellised armsad tuhkatriinujutud nad on.

"Ära hõiska enne õhtut" rääkis noorest naisest, kes end hoolimata vaesest perest üles töötab ja endale tasuva kontoritöö leiab ning samast kontorist ka silmarõõmu. Paraku abiellub mees teisega ja vapper tüdruk peab igapäevaselt nägema meest ja tema naist. Naine sureb ja ... mees abiellub järgmise naisega - olukord on veel hullem, sest uus naine ei salli meie kangelannat ja levitab tema kohta jutte. Paraku see uus lehtsaba lahkub oma abikaasast uue peiu rüppe. Armunud viib kokku hirmus õnnetus, kuid enne kui nad saavad oma õnne maitsta, selgub ka hirmus saladus minevikust, mis turteltuvikesed jälle lahku viib. 

Mis oli raamatus sellist, mis jättis teismelise tüdrukuna lugedes teise mulje kui nüüd? Olles ise ema, lõhkes mu süda, kui suri mehe esimene abikaasa. Ja jättis maha 2 pisikest, vaevu aastaseks saanud last. Vaene naine, kes suri üksi hooldekodus, nägemata oma lapsi, meest, vanemaid või sõpru. Samuti see mees - viletsa iseloomuga ja hoolimatu oma naise ning veelgi enam laste(!) suhtes. Selline ei kõlba kassi saba alla ka, ammugi veel tütralapse romantiliste õhkamiste sihtmärgiks.

"Asenaine" rääkis tüdrukust, kes oli noorim kuuest õest ning abiellus mehega, kes oli kurameerinud kõigi ta õdedega, mõnega olnud kihlatudki! Abiellus algul selleks, et kätte maksta ja mehe elu põrguks teha, siis aga hakkas oma mehest hoolima ja ... õnnelik lõpp.

Silma jäi siin raamatus, et noorel peategelanna noor silmarõõm koolist, kellega ta lootis paariaastase abielu järel uuesti kokku saada, oli tegelikult ju üsna veider noormees. Tundus, et tal oli tüdrukuid jalaga segada ning meie kangelanna vastu huvi leige, aga välja ta seda küll ei öelnud. Veider, et nii terane tüdruk sellist kehkenpüksiga  üldse tegemist tegi. Sama veider kui see, et abielluda mehega, keda oled näinud kurameerimas oma viie(!) õega. Tundub, et Valtoneni arusaama tolla aja meestest oli üsna ilustamata. Naised on terased, vaprad ja tugevad, mehed nõrgad, moraalitud...

"Abiventiilis" on juttu noorest naisest, kes pooltahtmata õpetajaks õppinud ja hakanud, et kodust pääseda ning parajasti oma esimesele tööaastale vastu astub. Tema silmarõõm pole tema viimasest kirjast hoolimata teda külastanud ega talle ka kirjutanud ning seega on tema süda murtud. Külas, kus ta kooli tööle asub on noor arst, kellele kogu küla neiud silma heidavad, kuid (ilmselt oma külmusega ja naljapärast flirdiga) võidab hoopis õpetaja tema südame. Arst paraku ei süüda neiu südamest peletada armastust pettumuse valmistanud peiu vastu ja saab lõpuks neiule hoopis kosjasobitajaks. Paraku võtab kogu asjade areng aega terve õppeaasta, sügisest kevadeni. Aga sellele järgneb kaunis kihlus ja igavesti õnnelik elu.

 See raamat oli üks esimesi, mis ma Valtonenilt lugesin, sest sain selle kingiks kooli mingi võistluse võitmise või hea õppeedukuse eest. Poleks olnud mu enda esimene valik kooli poolt tehtud kingiks, aga ju ta siis eelarvesse mahtus (90ndatel polnud see ilmselt suur) ja raamatupoes kätte sattus. Selle lugemise järel hakkasin raamatukogus ka Valtoneni järgi ringi vaatama.

Arvan, et võtan Valtoneni vanematest väljaantud raamatutest mõne kunagi jälle kätte. Mõnus kerge lugemine ja meenutamine.

Eisen "Imesõrmus" 11x11

 Rahvajutu väljakutse oktoobrikuine raamat oli "Imesõrmus", Johann Eiseni trükistest valitud rahvajutud  ("Tiritamm", 281lk).

Kuigi nüüd juba tundub, et kõik loetavad rahvajutud on tuttavad, siis selles raamatus siiski leidus mitmeid kohti, kus midagi õppida.

Alustuseks said selgeks erinevad linnud - lehmalüpsja (väike-lehelind), mehik (meelikas, õõnetuvi), kiivit e kiivitaja, kivitikk e kivitäks, vihmakull e hiireviu, laste jaoks oli uus isegi see, et kalkunit kuluks kutsutakse.

Mina polnud lugenud ka neid jutte, kus sama käega, mis millegi peitunud, peab asja ka üle otsima. Ja vaesed pärijad peavad surnu käega tuhas roobitsema. 

Seitsme venna vereks teadsin sobivat samas puus kasvanud seitsme kirsimarja või samas põõsas kasvanud sõstra mahla. Aga seekord pidid siiski 7 kuketibu oma elu jätma, et varandus kätte leida. 

Seene kulda olen kord juba oma elus leidnud. Küll mitte päris sellist nagu jutus, aga geopeitusemängus siiski. 

Aga selle raamatu naelaks osutusid Kaval-Antsu ja vanapagana lood. Ühe õhtuga me neid loetud ei saanud. Järgmisel hommikul oli tükk tegu kooli minemisega - pidin hommikusöögi ja riietumise kõrvale lood ette lugema, sest põnevus ei lasknud neid õhtuni oodata. Niimoodi naernud, nagu nende juttude peale, ei ole mu lapsed vist mitte kunagi ühegi raamatu peale. 

Seega  - kuigi aasta otsa juba on rahvajutte loetud, siis ikka veel leiab uut ja huvitavat. Ootame põnevusega viimast raamatut ja rühime koos ikka aasta lõpu poole.

Heriott "Suured loomad, väiksed loomad"

 James Heriotti "Suured loomad, väiksed loomad" (Eesti Raamat, 472lk) lugemine sai alguse Ruhnus augustikuus. Otsisin kohalikust raamatukogust raamatut, mida lastele ette lugeda. Ja see jäi mulle esimeseks pihku. 

Tundus, et see oli väga hea valik, sest meeldis kõigile lastele. Isegi teismeline kuulas huviga, kui teisele ette loeti ja kaebles, et ta ei saa oma raamatut lugeda. Ruhnus saime kahe nädalaga läbi 348lk ja 49 peatükki. Seega polnud muud teha kui raamat mandril uuesti laenutada. Miskipärast tuli mitmeid kordi midagi muud vahele, näiteks rahvajutu väljakutse raamatud, aga tasapisi sai raamat oktoobrikuus siiski läbi :)

Ma kahtlustan, et seda raamatut ma Heriottist ise polnudki lugenud, loomajuttude järgi ma vahet teha ei oska, sest olen päris paljusid tema raamatuid siiski lugenud, aga . Mu vanematekodus on mitmeid Heriotti raamatuid, kuid sellest raamatust loetud Jamesi ja Heleni tutvumise lugu ei tulnud mulle üldse tuttav ette. Nii hea meel, et selle lõpuks ära lugesin. Mäletan lugusid noore loomaarsti tööga alustamise päevist ja siis lugusid Heleniga abielu alguspäevist ja laste sünnist, aga ei meenu, et oleksin lugenud kurameerimise ja pulmade kohta.

Kokkuvõttes tore raamat, 4 Heriotti fänni tekkis maailma juurde ja tütar juba luges mingit järgmist sama autori teost.

Toussaint "Vannituba"

 Saatusesepa väljakutse oktoobris: Mis tähega algas Sinu septembrikuu raamatu autori nimi? Oktoobrikuu raamatu autor peab olema selle tähega algavast riigist. NB! Sel aastal ei ole Sa selle riigi kirjanike teoseid veel lugenud.

See teema tõi kohe meelde Ruhnu raamatukogu. Seal nimelt on raamatud riiulites grupeeritud riikide kaupa - et Venemaa, USA, Suur-Britannia, Prantsusmaa jne. Tavaliselt ma üldse raamatu autori elukohariigist ei huvitu, aga seekord siis B-tähega riik. Meenus Belgia. Ma arvan, et ma pole üldse Belgia autorite teoseid lugenud, ammugi sel aastal. Ja natuke googeldades leidsin, et Toussaint on hinnatud Belgia kirjanik. Vaatasin natuke, mis temalt tõlgitud on ja otsustasin alustada debüütromaanist. Seekord läks nii kergesti.

Seega sai valitud Jean-Philippe Toussaint "Vannituba" (Atlatise kirjastus, 74lk).

Raamat oleks nagu matemaatiku kirjutatud. Raamatu lõigud on nummerdatud. Algul oli väga imelik lugeda, aga ajapikku harjus ega pannud neid numbreid enam tähelegi. 

Raamatu sisu oli veidi kummaline. Mees elas koos naisega Pariisis, väiksemat sorti linnakorteris, aga eelistas peamiselt vannitoas aega veeta. Mees tegeles vannitoas peamiselt lugemisega, naine tegeles kogu olme ja rahateenimisega. Ühel päeval võttis mees kätte ja lasi lihtsalt jalga. Lahkus linnast, sõitis rongiga teise linna ja võttis hotellis toa. Paar päeva hiljem teatas naisele ka, see käis teda korraks vaatamas, aga sõitis peagi koju tagasi, Mees tüdines hotellist ja läks hoopis haiglasse(!), sai seal miski diagnoosikesegi, nõudis endale üksikpalati ja elas seal nagu miska. Tuli ja läks nagu hotellis, sõbrustas arstiga, käis selle juures kodus lõunal ja tennistki mängimas. Siis kolistas mingi hetk Pariisi oma vannituppa tagasi. Raamatu lõpus tabas teda mingi ilmutus ja ta otsustas vannitoast lahkuda :)

Väga keeruline on sellest raamatust midagi arvata. Kirjutatud oli päris hästi, eriti selle kohta, et see, millest kirjutada, oli üsna .. mittemidagiütlev ja lakooniline. Aga mõnus oli lugeda. Samas ma küll hindan kõrgelt väljenduse ilu, aga siiski süžee võiks minu jaoks natuke põnevam olla.

 Raamatu juures küll inspireeris see, kuidas peategelane tegi, mida tahtis ja tundus, et alati. Tahtis, elas vannitoas. Tahtis, lasi kodus jalga. Tahtis, kasutas haiglapalatit tasuta hotellitoana. Seda kõike rahulikult, käratsemata, iseenesestmõistetavalt ja oma õiguses kindel olles. Ja keegi isegi kahelnud selles õiguses. 

 Hetkel ei tekkinud soovi sama autori järgmise teost lugeda. 

Bryson "Maakera kuklapoolel"

Millises riigis elas Sinu augustikuu raamatu autor? Tõmba algusega sellest riigist joon otse läbi maakera ja loe raamatut selle piirkonna loodusest, kultuurist või poliitikast, kuhu joone ots jõudis. Raamau autor peab olema vanem kui Sina. Raamatu autor peab olema vanem kui Sina.
AKA saatusesepa väljakutse septembris.

Jällegi kord väga imelik raamatuvaliku protseduur minu poolt. 

Minu eelmise kuu raamatu autor oli Arthur Hailey. Millises riigis elas? Keeruline küsimus. Ta sündis Inglismaal (Lutonis), kolis Torontosse, raamatu kirjutamise ajal elas mõned kuud Bostonis ja suri Lyford Cays, Bahamal. Eks ta igal pool neist elas mõnda aega. Panin  need kõik asjukohad kaardile ja puurisin läbi maakera. Iga kord sattus punkt kuhugi Austraalia ümbrusesse - kord ühele, kord teisele poole. No päris pihta ma Austraaliale ei saanud, aga vihje oli ilmne. Seega jäin Austraalia juurde.

 Leidsin ka raamatu, kus karatakse samamood nagu minu kaardile pandud punktid ühest Austraalia servast teise. Selleks Bill Bryson "Maakera kuklapoolel : rännud päikesest kõrbenud riigis" (inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti, 378lk, Hea lugu). Muidugi minule omaselt unustasin kontrollida autori vanust, aga nüüd tegin seda ja 1951a sündinud härra on minust õnneks siiski vanem.

Raamat üllatas mind. Mulle oli alati tundunud (vist Austraalia seebiseriaalidest), et Austraalia on üsna  euroopalik, erinedes selle poolest, et seal on soojem ja rohkem farme ja lambaid ning vähem linnu. Muidugi olin ma kuulnud sellest, kuidas Austraalia lapsed raadio kaudu kooliharidust saavad - distantsõpe selle päris tähenduses (sest distants farmi ja lapse vahel tõepoolest takistab igapäevast kooliskäiku).

Raamatust sain lugeda selle kohta, kuivõrd hõredalt asustatud Austraalia tegelikult on! Muidugi on seal mõned suured linnad. Aga nende linnade vahel on üle tuhande kilomeetri. Mööda rannikut kulgevad mõned teed ja teede ääres on väiksemaid asustatud punkte, aga põhiline asustus on Uus-Lõuna-Wales'is ja ülejäänud manner on võrdlemisi tühi. Kui tühi täpselt, jõudis mulle alles raamatut lugedes. Päris mitmetest kohtades pidin käima ka sõber googlega nõu pidamas, sest kohad intrigeerisid, aga raamatus pole ühtki pilti.

Raamat oli kirjutatud väga kaasahaaravalt - tekkis soov koos Billiga kõrtsis istuda, autoga pikki kilomeetreid läbida ning kõik pisikesed muuseumid läbi käia. Samas käis kogu aeg kaasas väike vingumine, palavuse, igavuse, pikkade vahemaade üle. Ma muidugi mõistan seda, aga raamatut lugedes ja reisimise järele igatsedes tundub see üsna tänamatu.

 Austraalia kohta mõned faktid raamatust, mida ma varem ei teadnud.

Esiteks - Austraalias on meeletult surmavat faunat. Krokodillid on ootuspärased, meduusid minu jaoks uus info. Igasugused muud mürgised maod ja putukad ka - et neid nii palju on.

 Teiseks - Austraalia loodus on täiesti imepärane. Niivõrd erinev kõigest muust, mis maailmal pakkuda. Liigirikkus on hämmastav.

 Kolmandaks - Austraalia loodust on hävitatud igasuguste sissetoodud liikidega. Eriti jänestega. Paarikümnest pikakõrvaliselt said miljonid  Jäneseid püüti hävitada haigusega, aga nüüdseks on saadud arvukalt  resistentseid jäneseid.

Neljandaks - Austraalia poliitikast ma peaaegu midagi ei tea. Ma ei tea isegi ühtki Austraalia ministrit. Uus-Meremaa peaministri nime tunnen meedias ära, aga Austraalia... Raamat kõneleb ühest ministrist, kes salapäraselt uppus. Oleks see juhtunud USAs või Euroopas, siis teaks sellest kõik. 

Viiendaks - Austraalia aborigeenidega tehtu on kohutav. Samas tehti sarnaseid asju paljude teiste kohalike hõimudega ka. Inimesed on vastikud.

Aga Austraalia on imeline. Tahaks seda näha...