Lagerlöf "Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi"

 Selma Lagerlöfi "Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi" (Eesti Raamat, 527lk) hakkasin lugema oma lastele juba eelmise suve algul. Aga ... suvel olid lapsed sageli siin ja seal ning loobusin lugemisest, sest pikad vahed, mil ise õhtujuttu lugesin (mitte vanaema või isa teist raamatut), pani poole juttu juba unustama. Aga nüüd kevadel, mis jõuludeks saadud raamatute kuhi ja need raamatud, mis nende raamatute tõttu meenusid, said loetud, sai see uuesti kätte võetud. 

Mul oli raamatust meeles, et mulle see eriti ei meeldinud. Meeldisid mõned kohad. Näiteks see, kui linn maa peale tõusis ja Nils seal käis, aga linna needust ei murdnud. Mäletan, et lapsepõlves jäi mulle arusaamatuks see lindude rände temaatika. Et jutt algas Lõuna-Rootsist, liikus Lapimaale ja sügisel koos koorunud hanepoegadega tagasi Lõuna-Rootsi suunas ja veelgi kaugemale lõunasse. Lapimaal oli liiga vähe juttu pesapunumisest jms. Mul oli midagi meeles Nilsi Skansenis vangis istumisest, aga üsna vähe ja segaselt. Mul polnud üldse meeles armas vahepala sellest, kuidas raamatu autor Nilsiga kohtus.

Huvitav on see, et mu lastele meeldis see raamat väga. Või vähemalt ei küsitud kordagi, et "loeme parem seda teist" vms. Kui raamat läbi sai, siis järgmisel õhtul nõuti jälle Nilsi. Minule omal ajal see eriti ei meeldinud. Sain aru ka, miks nii. Seda geograafiõpikut oleks pidanud lugema nii, et Rootsi kaart oleks samal ajal kõrval. Paraku ma oma lastele lugesin seda ka valesti - ilma kaardita - nagu ka mulle seda on loetu.

Seekord sai aru, et sarnase raamat peaks tegelikult kirjutama iga maa kohta. Nii kaunis austusavaldus autorilt oma sünnimaale. Seekord oli raamat minu jaoks tugevam tervik, eriti kuna Rootsi geograafiast on vahepeal rohkem aimu tekkinud ja mitmed paigad endal läbi käidud. Nii tore, kui saaks ka Eesti geograafiat õppida nii, et lendad kogu maa läbi hane või hoopis suitsupääsukese seljas. Või siis vähemalt loed kellestki, kes on seda teinud. 

Pooley "Tõeprojekt"

 Clare Pooley "Tõeprojekt" (Varrak, 352lk) jäi mulle silma lugemise väljakutse grupis. 

Raamatut läbiv joon on kaustik "Tõeprojekt", millesse üks vana mees paneb kirja oma tõe ja mille ta saadab laia maailma, lootuses, et oma tõe sel viisil väljaütlemine loob muutuse ja aitab ka teisetel oma tõde välja öelda ja muutusi algatada.

No ja täpselt nii läheb. Üksildane vana mees saab seltsi. Üksildane keskealine naine leiab seiklusi ja armsama. Keskealine sõltlasest mees leiab leevendust ja naise. Noor reisihimuline mees leiab toreda seikluse ja näeb elu teisest küljest. Noor ema leiab ennast emana ja endale toreda abilise. 

Kõik soovid ei täitu täpselt nii nagu soovijad seda on oodanud, aga kõik elud muutuvad pärast väljaütlemisi. 

Mõned lugejad on öelnud, et raamatu lõpp oli pettumis, sest selgus, et tõeprojekt sisaldas muudki kui tõde. Aga minu jaoks see polnud oluline. Igaüks, kes sinna kirjutas, kirjutas oma tõe ja selle, mida ta muuta soovis oma elus. Ja nii see ka muutuma hakkas. See, et objektiivne tõde võis olla ka miski muu, polegi väga oluline. Tegelikult.

Rooney "Normaalsed inimesed"

 Sally Rooney "Normaalsed inimsed" (Varrak, 232lk) raamatust rääkis mulle Ruta. Ta rääkis, et sari on ka selle kohta, aga oli üsna põnevil raamatu lugemisest. Eriti rääkis ta sellest, et seal joonistub välja erinevate inimeste ja kasvatuse mõju täiskasvanuea suhetele ja enda armastamise võimele. No ja selles oli tal õigus küll.

Raamat räägib kahest noorest inimesest - Marianne ja Connel käivad koos koolis, aga nende suhte juures on palju tähtsamaid aspekte. Marianne perekond on rikas, ta isa surnud, aga perel pole siiski majanduslikke probleeme. Conneli (üksik)ema töötab Marianne juures koristajana. Conneli psüühikat tundub kõige enam mõjutavat isa puudumine (üheöösuhe) ja see, et ta ise isa puudumist üldse oluliseks ei pea, osaliselt ilmselt ka ema lihtne töö ja vähene palk. Igatahes tundub, et noormees ei pea end armastuse vääriliseks. Mariannet mõjutab enim kodune vägivald, tundub, et ta isa on teda väärkohelnud ja ema seda ignoreerinud, isa puudumisel jätkab vägivallaga vend. Nii, et kui Marianne ja Connel teineteist leiavad, siis kumbki ei usu, et on teist väärt.

Raamatu sisu on täiesti minu teema, aga polnud vist õige aeg sedasorti raamatuks. Üldmulje jäi, et raamat kippus venima, vaatasin pidevalt leheküljenumbreid ja üldse kippus igavaks ja ettearvatavaks. Samas see lahtirullumine oli põnev ja arvan, et kui oleksin seda mingil teisel ajal lugenud, oleks muljed ka teised.

Eva Roos "Teistmoodi mööblipood" 1, 2 ja 3

Eva Roosi raamatut "Teistmoodi mööblipood. Kastani 57" (Varrak, 287lk) soovitas mulle sõbranna laste jaoks osta, kui see ilmus. Vaatasin sinna raamatusse sisse ja .. ausalt öeldes tundus minu maitsele liiga ulmeline. Siiski jõudis raamat meie koju - keegi kinkis vist. Abikaasa luges lastele ette, nemad kõik lustisid sellega täie eest ning otsustasin, et pean siiski ka ise raamatu läbi lugema. Siiski jäi ta tükiks ajaks kõrvale, sest ... nagu väga ei viitsinud ja muid asju oli lugeda jnejne.

Aga ühel päeval tõi mu tütar raamatukogust pärast pikka järjekorras ootamist koju "Teistmoodi mööblipood. Nähtamatud tüdruk" (Varrak, 202lk). Ja sain teada, et mõne päeva eest on ilmunud ka kolmas raamat "Teistmoodi mööblipood. Aramilda esimesed jõulud" (Varrak, 359lk). 

Otsustasin, et kuna lastele meeldivad, siis toon nad siiski mõlemad raamatupoest koju, aga ... jõuluvana jõudis ette ja nii sattusid kingikotist meie koju kaks kena raamatut.

Lapsed olid esimest raamatut juba kuulnud, seega alustasin neile ettelugemist nähtamatust tüdrukust ja jätkasin jõuludega. Ise üritasin samal ajal ka kastani tänava loo läbi lugeda, aga mul kippusid juhtumid ikka väga sassi minema, see jäi lõpuks kõrvale ja viimaseks.

Nähtamatu tüdruk - minu esimene kokkupuude sarjaga - meeldis mulle väga. Nii ägedalt oli raamatut vürtsitatud kahtlase vanapagana-murde, pisuhänna-murde ja .. võõrsõnade leksikoni sisuga. Mulle meeldis ka mõtisklus nähtamatusest ning sellest, kuidas inimesed püüavad vahel olla üht ja vahel teist ja mis see kõik tähendab... 

Jõuluraamat algas imeliselt. Kahjuks hakkasin seda lastele lugema enne magaminekut ning sain enne uneaja saabumist loetud vaid esimese peatüki. Endal oli tunne, et kuhu ma nüüd ta jätan ja kuidas ma nüüd oma juturaamatut edasi loen. Nii põnev oli! Mulle meeldis, et raamatust sai nii palju teada erinevate jõulutraditsioonide kohta. Ja samas meeldis, et ülelugemisel on võimalik need kohad vahele jätta või hoopis välja otsida kirjeldus mõne riigi jõulude kohta.

Kastani 57 - see raamat oli minu jaoks vist kõige lemmikum neist kolmest. Väga mõnus käsitlus pai olemisele ja lapse suhetele vanematega. Ja lõpulõke oli ka väga-väga nunnu.

Pesonen "Maailma kauneim sõna"

 Lugemise väljakutse grupi väljakutse 12ust maikuu uks oli nr 3 ja peitis enda taga sellist teemat.

Loe raamatut, milles kirjutatakse ühe pealtnäha täiesti tavalise linnakese elanikest. Raamat võib olla perekonnalugu, armastuslugu, põnevik, ulme vms. Ise valid, millise loo lugemiseks võtad.

Ma valisin Emmi Pesoneni "Maailma kauneim sõna" (Eesti Raamat, 252lk, Tõlkes leitud sari). 

Raamat oli väga huvitav. Neljalapseline perekond on purunenud, ema ja isa on jaganud laste kasvatamise omavahel nii, et lapsed on isaga ühe nädala ja emaga teise. Isa leiab endale uue silmarõõmu, samuti ema. 

Isa uus armastus ongi raamatu nimitegelane Amanda. Vaikselt sulavad tema ja Onni elud üheks ja nädal suurt armastust nautida vaheldumisi nädalaga lapsukesi kantseldada, ei tundugi nii hull. Siis aga ... laste ema sõidab pikaks ajaks koos kallimaga välismaale, laste isa satub vaimse tervise probleemidega haiglasse ja ... Amandast saab äkitselt 4 lapse üksikema. 

Sellel kohal sai minu jaoks raamatu usutavus otsa. Ma ei kujuta ette, et emana jätaks oma lapsed kuudeks täiesti võõra noore plika kasvatada, kui nende isa haiglas on. Peab olema ju mingi võimalus, et lapsi kasvõi paariks päevaks vaatama tulla! Või saata neile söögiraha...

Samal ajal kujuneb Amanda laste reaalseks hooldajaks. Ja siis tuleb järgmine pauk - äkitselt tahab ema oma lapsi tagasi ja endale välismaale viia. Seda pärast laste isa haiglast naasmist. Jälle täiesti ebaloogiline käik minu jaoks.

Igapäevaelu 4 lapsega oli päris adekvaatselt kirjeldatud. See oli küll raamatu tugevaks plussiks.

Lagerlöf "Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi"

 Selma Lagerlöfi "Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi" (Eesti Raamat, 527lk) hakkasin lugema oma lastele juba eelmise suv...