W. Watson "Preili Pettigrew' võrratu päev"


Teemasse nr 40 (raamat, mida lugedes muutud rõõmsamaks) paigutasin Winifred Watsoni "Preili Pettigrew' võrratu päev" (Fiore Publishing OÜ, 240lk).

Selle raamatu valisin lugemiseks üsna huupi. Tahtsin mingil hetkel mingit kergemat lugemist, olin seoses väljakutsega päris palju keerulisemaid ja süvenemist nõudvaid raamatuid lugenud ning läksin raamatukokku nimekiri peos, et saada midagi lihtsat ja rõõmustavat. Nimekirjast olid kohal ainult sellised raamatud, mille lugemiseks mul tol hetkel isu polnud, seega haarasin riiulist mõned, mis tundusid kergemad. Üks võrratu päev kulub ju igaühele ära?

Täpselt nii oligi, kuigi sellel raamatul oli lisaks kergusele minu jaoks olemas ka sügavus. Tuhkatriinuloo peategelaseks on 40ndates koduõpetaja, kes pole oma töös eriti hea, on hetkel tööta ning otsib meeleheitlikult uut tööandjat. Kogemata satub ta noore seltskonnadaami ukse taha. Üks asi viib teiseni ning lõpuks leiavad oma printsi lisaks Tuhkatriinule mitu noort neidu.

Mulle meeldis seda lugeda sellepärast, et raamatu tundus hästi ajastutruu. Teisele maailmasõjale eelnenud ajastu, kus kõik oli muutuses ning just pärast Esimest maailmasõda ning majanduskriise jalad jälle alla saanud. Samas ajastutruudus tuli hästi loomulikuna, ei tundunud pingutatud. Kui hiljem kirjaniku ning tema teiste raamatute kohta uurisin, siis sain aru, miks see nii on. Raamat ongi kirjutatud enne Teist maailmasõda.

Raamat on esimest korda avaldatud 1938a, mil Winifred Watson oli noor ja kirjandustaevas tõusev täht. See oli tema kolmas ja kõige kuulsam romaan, millele sõlmiti ka filmileping. Kahjuks jäi film tegemata - algas hoopis Teine maailmasõda. Film sai valmis alles siis, kui raamatu avaldamisest oli möödunud 70 aastat - aastal 2008. Kui õnnestub võiks seda kunagi vaadata - filmi eestikeelne pealkiri "Miss Pettigrew pöörane elumuutus".

K.Cass "Kroon"

Vahel satun ma raamatukokku nii, et eeltöö on tegemata. St ma ei tea, mida ma soovin või mis teemasse ma raamatut valima lähen vms. Ühel sellisel korral leidsin äsja tagastatud raamatute riiulist Kiera Cassi raamatu Kroon (Pikoprint, 270lk). Otsustasin ta kaasa haarata ja läbi lugeda, kuigi olin Valiku-sarja lugemisest selleks ajaks loobunud. Sest kuigi minu jaoks algas sari paljutõotavalt, siis vajus see lõpuks ikka väga-väga ära. Raamat sai paigutatud väljakutse teemasse 29. Raamat, mille võtad raamatukogus äsja tagastatud raamatute hulgast.

Mulle meeldis Valiku-sarja juures see, millise maailma oli kirjanik välja mõelnud ning see, et tundus, nagu hakkas seal maailmas midagi "arenema" ja me näeme muutusi ning saame aru nende põhjustest jne. Reaalsus oli see, et mingi areng sarja jooksul toimub küll, aga seda lugejale praktiliselt ei näidata, meie saame lugeda ainult noorte armastuslugudest. Pole ju ka paha, aga ... suht mõttetu siiski minu meelest.

K. Ehin "Emapuhkus"

Eelmisel aastal lugesin Ehini romaani "Paleontoloogi päevaraamat". Kui enne selle lugemist suhtusin Ehinisse väikese eelarvamusega, sest kirjanik niimoodi tuhast tõusnud - ma pole temast midagi kuulnud ja siis äkitselt on ta ülipopulaarne. Ma ei tea, miks see mind eemale tõrjus. Reaalsus oli see, et mulle väga meeldis see romaan ja juba eelmisel aastal mõtlesin lugeda mõnd tema luulekogu.

Pean tunnistama, et luuletusi loen ma väga harva. Mulle ei meeldi eriti neid lugeda ja enamasti tundub, et ma ei saa sisust üldse aru. Mulle meeldivad küll pikkade ridadega luuletused, mille rütm on korrapärane ja riimid huvitavad, aga neid olen nii vähe kohanud, peamiselt lasteluules. Seda enam oli luulekogu lugemine minu jaoks vapper plaan.

Võimalus ei lasknud ennast kaua oodata. Otsustasin, et teemasse nr 7, raamat, mille pealkiri algab E-tähega (Eestimaa auks), panen mõne Eesti kirjaniku raamatu. Ja Kristiina Ehini "Emapuhkus" (Pandekt, 107lk) tundus suurepäraselt sobivat. Plaanisin seda lugeda pidulikult Eesti Vabariigi aastapäeva eel/ajal/järel, aga raamatukogus jõudis järg minuni alles pärast pühi. Seega jäi lugemine märtsikuusse.

Naljaks oli selle luulekogu juures see, et mulle ühest küljest meeldis väga ja teisest küljest ei meeldinud üldse. Seega kui peaks ühe sõnaga kokku võtma, siis seda ei oskagi teha. Mulle väga meeldis, et luuletused olid nagu väikesed õhuruumi sisaldavad jutud. Huvitavad. Minu jaoks päevakohased (osaliselt sellepärast, et olen viimasest 7 aastast umbes 5.5 emapuhkust nautinud). Teisest küljest - mulle meeldivad luuletused, mille on "korralik" rütm ja riim. Kolmandast küljest - need luuletused kõlasid sellegipoolest väga suupäraselt ja voolavalt, rütmi ja riimi polnud üldse vaja. See oligi raamatu juures kõige huvitavam, et mulle meeldisid luuletused, mis ei oleks mulle üldse tohtinud meeldida.

Raamatus on luuletusi noorele armunule, õeskonna liikmele, naisele, emale, maailma pärast südant valutavale naisele. Kellelegi võibolla veel. Soovitan.

Panen mõned jupid kirja ka. Kuigi nendest luuletustest ei saa hästi juppe välja võtta. Enamus on nii selged tervikud, et jupikesel ei ole sellest mõjust mitte kübekesti alles.

Õed armsad õed
tahaks teiega ühte laulu laulda
pikas vooris läbi maalinna loogelda
Tahaks korraga näha
kui palju teid on
kuuvalgel tantsijaid
armastuseallikal
elujanu kustutajaid
kõrvuti tuhudest tõusjaid
kiirteel kihutajaid
paigalejääjaid ja põgenejaid
andjaid ja võtjaid

------

Igal hommikul kliiputru keetes ja teed tehes
kuulen raadiost uusi
selle ilma valusaid fakte
....

....

See päev möödub
Ümisen juba unelaulu
püüan rahulik olla
pilkases pimedas
------
Enam ei anna ma sulle rinda
Õunapuud on teist korda su elus õisi täis
Uinutan sind magama meie aia
esimese ja ainsa antoonovka all
ja su lutipudelis loksub mahl
sellestsamast puust

mahl üle-eelmisest sügisest
kui olime alles üks
kui ma polnud veel päriselt ema
ja sina veel päriselt laps

Tahan olla siin
sinu suur ja sitke
antoonovkalõhnaline ema
päriselt ema
kuigi enam ei anna ma sulle rinda
sulle
päriselt minu laps

Dettmann "Anu - aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal"

Teema nr 11 - välismaa autori teos, kus mainitakse Eestit vōi eestlasi, oli minu jaoks keeruline. Eesti pole nii tuntud riik, et seda igas teises raamatus mainitaks. Vaatasin grupi albumist sellesse teemasse pakutud raamatuid ja jäi silma Lutz Dettmanni "Anu - aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal" (Sinisukk, 464lk). Nime pärast muidugi peamiselt. Alustasin lugemist kerge eelarvamusega - raamat tundus paks ning kartsin, et läheb igavaks. Aga hoopis vastupidi.

Raamatu tutvustsi on piisavalt ilmunud, seepärast ei hakka ma raamatust kokkuvõtet kirjutama. Alustaks sellest, et raamat räägi baltisakslastest. Minu jaoks on nad alati olnud sakslased, kes olid uljamad kui nende ülejäänud kaasmaalsed, kes rändasid välja, allutasid endale võõra maa ning hakkasid siin elama. Aga see on ainult loo üks pool. Loo teine pool on see, et kunagi siia jõudnud inimestel sündisid lapsed ja selleks ajaks kui jõudis kätte Esimene maailmasõda, on neist inimestest saanud eestimaalased. Tõsi - saksa juurtega, aga Eestis sündinud, kasvanud, eesti keelt puhtalt valdavad ja Eesti käekäigust hoolivad inimesed. Saksamaale tagasipöördunud baltisakslased ei läinud koju, nad rändasid välja ja jäid ikka Eestit oma koduks pidama.

Raamatu pealkirjas on öeldud, et raamatus oli armastuslugu. On ja milline veel.  Raamatus on ka ajalugu ja lugu sõjast ning nende lugude vaatenurk - räägituna sakslase silmade läbi, kes oli natsi-sõjaväes, kuid ei pooldanud natside maailmavaadet - oli minu jaoks esmakordne. Ma olen väga vähe oma elus varem mõelnud saksa sõjaväes teeninud noormeeste tunnetele. Tavaline stereotüüpne vaade on, et saksa sõdurid on raudkõvad, pikad blondid mehed, kes pidevalt "Heil, Hitler!" karjuvad ning püha ürituse - maailma halvast verest puhastamise - nimel on kõigeks valmis. Reaalselt oli muidugi selliseid sõdureid ilmselt ka, aga rohkem oli neid, kes pealesunnitud olukorras lihtsalt püüdsid vastu pidada ja kunagi veel koduseid näha.

Autor on maininud, et plaanid raamatule ka järje kirjutada, mis kirjeldaks naispeategelase elusaatust (raamatu lõpus näidatakse seda korraks läbi ukseprao). Ootan seda väga!

PS. Selle raamatu lisan mõttes ka veebruari kuu raamatuks. St raamatuks veebruaris ühiselt loetaval teemal - raamat armastusest, sõprusest või Eestimaast. See oli raamat, milles kõik 3 teemat sees. Aga läbi ma seda veebruaris ei jõudnud. Eriteade Tiinale kui juhtud lugema - ma tean, et sama raamatut mitmes väljakutses ei arvestata.

Druon "Tistou, roheliste sõrmedega poiss"

Teemal nr 4 - raamat, mille said raamatuvahetusest või ostsid kasutatud raamatuna või said kusagilt tasuta - otsustasin kindlasti sel aastal kaasa lüüa, sest teema intrigeeris. Samas oli kohe ka selge, et antikvariaadid või kasutatud asjade poed on ainus võimalus vastav raamat leida, sest raamatuvahetuses ma ei osale (enamuse raamatuid loen niikuinii raamatukogust laenatuna, mul pole raamatuvahetusele palju pakkuda) ning tasuta raamatuid mulle keegi kahjuks pakkunud pole. Ühel külmal talvepäeval, kui astusin sisse Uuskasutuskeskusesse ja seal raamaturiiuleid märkasin, siis tuli see mulle jälle meelde. Hinnad olid muidugi peibutavad - 10 ja 20 senti raamat. Siiski jäi mulle silma hoopis üks mitu korda kallim raamat - 80 senti. Aga kuna poes oli tol hetkel juhuslikult sooduskampaania - 50% - lahkusin 40 sendi võrra vaesama ja raamatu võrra rikkamana.

Raamatuks oli Maurice Druoni "Tistou, roheliste sõrmedega poiss" (Eesti Raamat, 184lk). Lasteraamat küll, aga ma niikuinii ostan peaaegu ainult lasteraamatuid - muid enamasti rohkem ei loe kui korra. Kui raamatut lugema asusin, siis u 2 peatüki järel andsin hinnagu, et tegemist pole vist kõige huvitavama lasteraamatuga, küll aga on see väga huvitav täiskasvanutele lugemiseks.

Raamat on kirjutatud 1957a, eesti keeles välja antud 1976. See on pärleid puupüsti täis (lisan allapoole mõned tsitaadid). Räägitakse uutest õppemeetoditest (iroonia), õppimise ja oma peaga mõtlemise seostest, sõja majanduslikest tagajärgedest, headest majandusotsustest ning tootmise ümberprofileerimisest, kui selleks vajadust tekib. Räägitakse natuke sellest, et kui näed probleemi, siis isegi kui tundub, et Sul ei ole selle lahendamiseks vahendeid, siis võib juhtuda, et saad ikkagi midagi ära teha ning Su vähesest panusest on palju kasu. St see raamat on täis moraale, samas absoluutselt ei mõju moraalilugemisena (mulle üldse ei meeldi moraalitsevad lasteraamatud).

Ma pole raamatut veel oma laste peal katsetanud, aga kindlasti teen selle lähitulevikus ära. Soovitan kõigil lugeda!
------
Tistou on koolist välja visatud, sest ta jäi seal pidevalt magama. Tema ema ja isa arutavad asja ja jõuavad otsusele, kuidas edasi. Alustab isa.
"Asi on väga lihtne! Leidsin!" teatas ta. "Tistou ei õpi koolis midagi, olgu peale, ta ei lähe siis üldse enam kooli. Mis ta magama panevad, on raamatud, ja jätame raamatud kõrvale. Me hakkame tema juures katsetama uut õpetamise süsteemi, kuna ta ei ole niisugune nagu teised! Need asjad, mis ta teadma peab, õpib ta ära vahetul vaatlemisel. Teda õpetatakse tundma kive, aeda, põldu; talle seletatakse, kuidas elab linn ja töötab tehas, ühesõnaga - õpetatakse kõike, mis aitab tal sirguda suureks. Lõppude lõpuks on ikkagi elu ise kõige parem kool. Küllap varsti näeme ka tulemusi."
Proua Ema kiitis härra Isa otsuse innukalt heaks. Ta isegi pisut kahetses, et neil ei olnud rohkem lapsi, kelle juures oleks võinud seda ahvatlevat süsteemi kasutada.
----
"Ma küsin, kelle poolt te selles sõjas olete?"
"Tulgulaste poole," karjus härra Käretoru.
"Aga minu isa?"
"Samuti."
"Mispärast?"
"Sest nemad on juba ammustest aegadest meie sõbrad."
"Nähtavasti tuleb siis, kui sõpradele kallale tungitakse, aidata neil enda kaitsta," mõtles Tistou.
"Need kahurid lähevad siis tulgulastele?" küsis ta edasi.
"Ainult need, mis on paremat kätt," karjus härra Käretoru. "Teised lähevad mingulastele."
"Kuidas nii - mingulastele?" hüüdis Tistou nördinult.
"Nemad on ka meie head kliendid."

Valtonen "Õpetaja metskass", "Preili kojamees", "Vallakirjutaja"

 Lugesin tasapisi läbi veel ühe pakikese vanu Hilja Valtoneni raamatuid.  Esiteks "Õpetaja metskass" (I osa 1940, "Turist&quo...