K. Ehin "Emapuhkus"

Eelmisel aastal lugesin Ehini romaani "Paleontoloogi päevaraamat". Kui enne selle lugemist suhtusin Ehinisse väikese eelarvamusega, sest kirjanik niimoodi tuhast tõusnud - ma pole temast midagi kuulnud ja siis äkitselt on ta ülipopulaarne. Ma ei tea, miks see mind eemale tõrjus. Reaalsus oli see, et mulle väga meeldis see romaan ja juba eelmisel aastal mõtlesin lugeda mõnd tema luulekogu.

Pean tunnistama, et luuletusi loen ma väga harva. Mulle ei meeldi eriti neid lugeda ja enamasti tundub, et ma ei saa sisust üldse aru. Mulle meeldivad küll pikkade ridadega luuletused, mille rütm on korrapärane ja riimid huvitavad, aga neid olen nii vähe kohanud, peamiselt lasteluules. Seda enam oli luulekogu lugemine minu jaoks vapper plaan.

Võimalus ei lasknud ennast kaua oodata. Otsustasin, et teemasse nr 7, raamat, mille pealkiri algab E-tähega (Eestimaa auks), panen mõne Eesti kirjaniku raamatu. Ja Kristiina Ehini "Emapuhkus" (Pandekt, 107lk) tundus suurepäraselt sobivat. Plaanisin seda lugeda pidulikult Eesti Vabariigi aastapäeva eel/ajal/järel, aga raamatukogus jõudis järg minuni alles pärast pühi. Seega jäi lugemine märtsikuusse.

Naljaks oli selle luulekogu juures see, et mulle ühest küljest meeldis väga ja teisest küljest ei meeldinud üldse. Seega kui peaks ühe sõnaga kokku võtma, siis seda ei oskagi teha. Mulle väga meeldis, et luuletused olid nagu väikesed õhuruumi sisaldavad jutud. Huvitavad. Minu jaoks päevakohased (osaliselt sellepärast, et olen viimasest 7 aastast umbes 5.5 emapuhkust nautinud). Teisest küljest - mulle meeldivad luuletused, mille on "korralik" rütm ja riim. Kolmandast küljest - need luuletused kõlasid sellegipoolest väga suupäraselt ja voolavalt, rütmi ja riimi polnud üldse vaja. See oligi raamatu juures kõige huvitavam, et mulle meeldisid luuletused, mis ei oleks mulle üldse tohtinud meeldida.

Raamatus on luuletusi noorele armunule, õeskonna liikmele, naisele, emale, maailma pärast südant valutavale naisele. Kellelegi võibolla veel. Soovitan.

Panen mõned jupid kirja ka. Kuigi nendest luuletustest ei saa hästi juppe välja võtta. Enamus on nii selged tervikud, et jupikesel ei ole sellest mõjust mitte kübekesti alles.

Õed armsad õed
tahaks teiega ühte laulu laulda
pikas vooris läbi maalinna loogelda
Tahaks korraga näha
kui palju teid on
kuuvalgel tantsijaid
armastuseallikal
elujanu kustutajaid
kõrvuti tuhudest tõusjaid
kiirteel kihutajaid
paigalejääjaid ja põgenejaid
andjaid ja võtjaid

------

Igal hommikul kliiputru keetes ja teed tehes
kuulen raadiost uusi
selle ilma valusaid fakte
....

....

See päev möödub
Ümisen juba unelaulu
püüan rahulik olla
pilkases pimedas
------
Enam ei anna ma sulle rinda
Õunapuud on teist korda su elus õisi täis
Uinutan sind magama meie aia
esimese ja ainsa antoonovka all
ja su lutipudelis loksub mahl
sellestsamast puust

mahl üle-eelmisest sügisest
kui olime alles üks
kui ma polnud veel päriselt ema
ja sina veel päriselt laps

Tahan olla siin
sinu suur ja sitke
antoonovkalõhnaline ema
päriselt ema
kuigi enam ei anna ma sulle rinda
sulle
päriselt minu laps