Hašek "Huumori kool"

Jaroslav Hašeki "Huumori kool : [satiire ja humoreske]" (Ajalehtede ja ajakirjade kirjastus, 72lk) tuli lugemisele jaanuarikuu loomingu raamatukogu lugemise väljakutse raames.

Raamatu kohta ei oskagi eriti palju öelda. Eks need naljad ju olid omamoodi naljakad. Aga Švejki ma sellegipoolest haarama ei torma. Ei olnud vist niiväga minu moodi naljad. Aga hea meel on ikka, et vähemalt midagi Hašekilt mul nüüd loetud on.

Schirach "Collini juhtum"

 Ferdinand Von Schirachi "Collini juhtum" (Eesti Raamat, 174lk) on päris omapärane lugu. Algsest mõrvast on küll kohe aru saada, et ilmselgelt on tegemist mingi ammuse sündmuse kättemaksuga. Aga millisega? Rikas ja lahke vanahärra, kellest keegi ei mäleta, et ta kärbselegi liiga oleks teinud. Aga noorpõlves? Seda aega ei mäleta keegi. 

No ja selgub, et muidugi on mõrvatud vanahärra tapnud kohtualuse pere ning vägistanud õe. Mida siis kohus peaks otsustama? Seda me ka teada ei saa, sest kohtualune võtab õigusemõistmise taaskord oma kätesse. 

Lisaaspekt veel see, et mõrvarit kaitseb juhtumisi mees, kes mõrvatu lähedane perekonnasõber.

Lugu oli huvipakkuv just seepärast, et põhines tõsielulistel sündmustel. Ja Saksamaal ongi seadused, mis paljud sõjakuritegude tagajärgede eest lahkesti päästavad. Aga minu jaoks jäi see tükati lohisevaks ja tükati poolikuks. Kenast ümmargusest loost jäi nagu miskit puudu.

Christie "Ja ei jäänud teda ka"

 Agatha Christie "Ja ei jäänud teda ka" (Varrak, 224lk) lugesin sellepärast läbi, et osaleda raamatukogude aasta 2022 väljakutses. Kunagi lugesin palju mõrvade lahendamise lugusid ja nende lugude mõistatuse pool ja peamurdmine meeldib mulle väga. Laipade tekke pool mitte nii väga. Paraku selles raamatus ei saanud üle ega ümber laipade tekkest, see oli juba üsna alguses selge.

Liigne laipade kogus oli see, miks raamat mulle tegelikult eriti ei meeldinud. Aga mõistatus oli hea ja ... paraku ei arvanud ma seda ära. Oli küll paar kohta, kus kirjanik üritas tähelepanu eemale juhtida, aga mina mõtlesin "hmm, aga tema ju ka?" Aga lasin end siiski kirjanikul eksitada.

Kui õudusaspekti oleks vähem olnud, oleks rohkem meeldinud. Aga samas poleks seda raamatut saanud õudusaspektita kirjutada. Seega .. ma ei teagi. Oli siiski päras tore jutt.

Sisust:

10 inimest meelitatakse saarele erinevate ettekäänetega. Tähelepanek, millele juba algul tähelepanu ei pööranud. Enamus kutseid oli kirjutatud U.N.O nime all, aga sellele, kes mõrvariks osutus oli saadetud kiri teise isiku poolt. Huvitav, et politsei ei uurinud sellelt isikult (kes oli reaalne, erinevalt U.N.O-st), et mis värk.

10 inimesele mängitakse ette mõrvasüüdistused plaadilt. Ja selle peale hakkavad inimesed ükshaaval surema. Mürgitamised, kaljult alla lükkamised ja ka krõbedamad/selgemad mõrvad. Kuni jääb järgi vaid 1.