Shields "Vihmasadu algas"

Brooke Shieldsi raamat "Vihmasadu algas. Minu teekond läbi sünnitusjärgse depressiooni" (Pegasus, 220lk) oli mu lugemisnimekirjas, sest laste saamisega seotud probleemid ja naiste toetamine sel eluetapil on minu jaoks tähtsad teemad.

Ma ei teadvustanud endale seda raamatut nimekirja pannes ega ka raamatukogust koju tuues, et selle autor on tuntud näitleja. Selles mõttes on see hea, et ... ilmselt poleks eelarvamused mul lasknud seda raamatut kätte võtta. Osaliselt olid need eelarvamused tõsi - tõesti on raamatus kirjeldatud ka osa näitleja elust ning fännidele on kindlasti tegemist maiuspalaga. Samas on ka väga aus pilt depressioonist ja tema enesetundest sellest läbi liikumisel.

Raamatust on kindlasti palju abi selles osas, et tõsta teadlikkust naiste depressioonist ja toetamise vajadusest emadusega seotud muutuste perioodil. Kirjeldatud oli näitlejanna vastumeelsust kasutada ravimeid depressiooni ravimisel, kuigi selgus, et ravimid teda lõpuks siiski aitasidki. Veidi oli kirjeldatud ka muid abistavaid vahendeid - toetav lapsehoidja, psühhoteraapia, aga ka lihtsalt harjumine lapsega ning tasakaalu leidmine oma endise ja uue elu vahel.

Tõlge oli paraku... vilets, konarlik. Või siis oli konarlik juba autori tekst. Eriti raamatu lõpupoole. Aga lugesin ta oma huvist lähtuvalt siiski läbi ja hea meel oli kuulda, et lõpp positiivne.

Smith "Unenägude Angus"

Ilmselt lugemise väljakutse grupist oli Alexander McCall Smithi raamat "Unenägude Angus" (Eesti Päevaleht, 148lk) mulle lugemata raamatute nimekirja sattunud. Raamat oli autori väljamõeldud lugu Keldi unenägude jumala Anguse sünnist, elust ja tegemistest.
Tegelikult pole legendid erinevatest jumalatest üldse minu teema, aga selles raamatus oli legendide tavalisele raskepärasusele lisaks veel miski kergus. Unenägude jumal tundus helge, lootuse prototüüp.

Meeldejääv oli minu jaoks lõik lk 39-40:
Üks naine ütles: "Täna öösel nägin ma unes, et olin maal, kus naised ei olnud meeste omand. Mehed jäid koju ja tegid kõiki neid raskeid töid, mida naised teevad, nad tegid süüa, koristasid, kasvatasid lapsi. Kõike seda tegid mehed. Minu unenäos valitsesid naised maad ja nad ei raisanud aega teiste inimeste karja varastamise või nende majade mahapõletamise peale. Nad valitsesid leebelt - nagu naised."

Veidi jäi seal raamatus minu jaoks Anguse täpne tähtsus ja tähendus lahti seletamata. Aga võibolla oligi nii parem, vähemalt ei ole minu enda seletus kirjaniku omaga vastuolus.

Kivi jt "Seiklus neljale"

Lugemise väljakutse grupis nutika raamatukoguhoidja väljakutse oktoober: Selles raamatus ei olnud ainult üks lugu, seal oli neid palju. Need võisid olla novellid, artiklid, esseed, intervjuud. Kõik need lood olid erinevatelt autoritelt.

Sorisin raamatukogu kataloogis päris kaua. Üsna keeruline oli otsida raamatuid, mille rohkem kui üks autor. Aga pika otsimise peale leidsin ühe, mis tekitas minus huvi. Valituks osutus "Seiklus neljale", autoriteks Aita Kivi, Dagmar Lamp, Kati Murutar, Inga Raitar (Ajakirjade kirjastus, 247lk).

Raamatus olid nelja autori novellid, millest reklaami järgi saab kokku romaan. Ja see oli üsna tõsi, enamvähem terviku mulje see raamat tõesti jättis. Sobivalt. Sest kuna tegemist 4 omavahel võõra naisega, kes koos aega veedavad ja omavahel lugusid räägivad, siis väga terviklik see ei peagi ju olema.

Raamatus kõrvuti olevad 4 erinevat liini muidugi kutsuvad meeletult võrdlema ja seda ma tegelikult ka tegin. Aga alustama peaks siiski sellest, et raamatu neli väga erinevat lugu toimivad eriti hästi tänu sellele, et nad on seal raamatus kõrvuti. Nad toetavad üksteist. Selles mõttes ideaalne girl-power raamat - raamatu tegelased on üksteisele vaikselt toeks ning samuti raamatu autorid. Aplaus selle eest.

Ja siis preemiad:
- Aita Kivile parima tegelase eest, kes aitas loo tervikuks siduda,
- Dagmar Lambile parima tütarlapsest-sirgub-naine loo eest,
- Kati Murutarile enda avamise ja kastist välja mõtlemise eest,
- Inga Raitarile kõige huvitavama looga tegelase väljamõtlemise eest.


No ja siit tuleb kriitika...
Kahe autori lugusid (Raitar ja Kivi) ootasin põnevusega. Kusjuures nende käekiri oli minu silmale üsna sarnane, nii et Mariann (Kivi looming) ja Margot (Raitari looming) mul küll sassi ei läinud, aga pidin järgi vaatama, et kumb kirjanik kumma naisterahva sünnitanud on. Väga põnev ja alati eristatav oli minu jaoks ka Miina (Lambi looming), aga sisu poolest ei oodanud ma seda nii väga kui teiste naiste lugusid. Paraku jäi Meeri (Murutari looming) minu jaoks täiesti võõraks. Kusjuures tegu oli väga huvitava naisega, ilmselt kõige huvitavam kõigist neljast, aga tema loo jälgimine oli mulle lihtsalt meeletult keeruline, sest Murutari kirjutamisstiil oli minu jaoks veidi üle võlli.

Mul tekkis tahtmine mõni Inga Raitari ja Aita Kivi raamat selle peale läbi lugeda :)

Lundberg "Küsimärk on pool südant"

Sofia Lundberg "Küsimärk on pool südant" (Eesti Raamat, 354lk) on järjekordne raamat sarjast "Tõlkes leitud" ja seetõttu mu automaatselt lugemisnimekirjas. Seekord vähemalt põhjusega - väga mõnus ja huvitav lugemine oli.

Raamat räägib Elinist - Rootsis Gotlandi saarel väikses külakeses sündinud tüdrukust, kes naisena elab USAs, New Yorgis oma abikaasa, tütre ning fotograafiastuudioga. Varasemat elu Rootsis on naine aastaid varjanud nagu sedagi, et on rootslane, räägib rootsi keelt ning tema ema elab siiani Rootsis. Kuidas uues elus toimunud muutused toovad vana elu tema igapäeva ning mismoodi raamat lõpplahenduse leiab, oli väga põnev. Põnev oli ka rännak pisikesest Gotlandi külakesest Visbysse, sealt Stockholmi, siis Pariisi, edasi New Yorki. Samas toimus ka pisikese tüdruku neiuks ning edasi naiseks kasvamine.

Mõnusalt kirjutatud raamat. Veidi sarnane Lundbergi mul varasemalt loetud raamatuga "Punane aadressiraamat", aga mitte liiga sarnane, see ei seganud.

Rand "Kodused jutud"

Hilli Rand räägib oma raamatus "Kodused jutud" (Eesti Raamat, 61lk) ühe väikese lihtsa pere igapäevastest rõõmudest ja juhtumistest. Võibolla saaks sellistest juhtumistest kirjutada raamatu iga pere kohta? Aga igatahes on see väga mõnus raamat.

Raamat räägib asjadest, mida vist tänapäevases Eestis ei julgetaks lasteraamatusse kirjutada. Näiteksk kuidas poisist saab üheks päevaks tüdruk. Kuidas kõrvavaluga valatakse rohtu kõrva. Tabelitjutt, koolimäng ja tulevikuplaanid on oma ajastule iseloomulikud. Võibolla surm ja igavik ... ei leiaks ka tänapäeval just selliselt käsitlemist.

Aga ma mäletan, et mulle väga meeldis see raamat lapsepõlves, sest meie peres oli samuti vanem õde ja noorem vend. Ja minu igatsustes ka noorem õde, keda ma päriselt endale paraku ei saanudki.

Gray "Vabadus õppida"

Demokraatliku kooli asutamise tegevustega kursis olles tahtsin paratamatult lugeda ka Peter Gray raamatut "Vabadus õppida" (Demokraatliku hariduse kogukond PUNT, 297lk).

Raamatu peamine sõnum on see, et koolis koos omavanustega klassiruumis ja täiskasvanud õpetaja juhendamisel ei õpi lapsed sugugi nii, nagu nad õpiksid:
- kui koos oleksid erinevas vanustes lapsed
- kui nad saaksid ise otsustada, mida nad teevad
- kui neil oleks rohkem ruumi ja neid ümbritseks loodus

Kes kardavad, et lapsed ei õpi, siis ... tegelikult õpivad lapsed kogu aeg. Nende loomulik uudishimu ei lubagi neil muud teha.

Kõige huvitavam on minu jaoks viimane peatükk, kus räägitakse usalduslikust lastekasvatamisest. Kui usaldada lapsi ja nende otsuseid ning lubada neil oma võimete kohaselt vastutust võtta, siis on lapsed rohkem rahul ja õpivad rohkem. Teiseks - kui soovid mingit omadust oma lapses arendada, siis käitu, nagu tal olekski juba see.

Örkény "Kassimäng ja muid mänge"

István Örkény "Kassimäng ja muid mänge" (Eesti Raamat, 336lk) sattus mulle kätte raamatukogus, sattusin juhtumisi kokku oma sõbrast raamatukoguhoidjaga ning sattusime rääkima Ö-tähega kirjanikest väliskirjanduse riiulil. Ning vestluse lõpuks oli mul see raamat peos.

Suvi läks hoogsalt. Lugesin erinevaid raamatuid ja seda novellikogu lugesin ka, aga jupikaupa. Tótid lugesin läbi juulis, Kassimängu vist augustis, enamuse ülejäänust septembris.

Päris huvitav lugemine oli. Mitte kerge. Pigem raske, isegi huumor oli ... nukker või must. Aga mul on hea meel, et Ungari kirjandusega veidi tutvust sobitasin.

Tigane "Seitse pastlapaari"

 Leida Tigase romaan "Seitse pastlapaari" (Kirjastus osaühing "Loodus", romaanivõistluse 1938a II auhind, 320lk) jäi mul...