Enquist "Ihuarsti visiit"

Saatusepp aprill: Vaata enda märtsis loetud raamatut. Kes oli selle autor? Kui lugesid naisautori kirjutatud raamatut, siis loe aprillikuus märtsi raamatu autorist vanema meesautori kirjutatud raamatut. Aprilli raamatu autor on praegu elus ja vanus selle aasta seisuga.

Minu märtsis loetud raamat autor oli Chimamanda Ngozi Adichie, praegu 42a vana. Aprilli alguses tundus järgmise raamatu valimine päris võimatu, sest raamatukogud olid kinni ja kodus olevad raamatud on mul üldiselt läbi loetud. Aga vaatasin üle vahetult eriolukorra algust kiirelt raamatukogu riiulist rebitud raamatud ja selgus, et olin õnnega koos :) Nimelt oli üheks raamatuks Per Olov Enquisti kirjutatud "Ihuarsti visiit" (sarjast Põhjamaade romaan, Eesti Raamat, 387lk). Kiire googeldus 2. aprillil näitas, et vanameister on 85a vana ning täiesti elus. Soovisin talle mõttes tugevat tervist siin pandeemiast laastatud maailmas ja hakkasin virgasti lugema. Tegelikult sain raamatu läbi juba pea 2n tagasi, aga muljete kirjutamisega tegeleda ei jõudnud. No ja tulemus on käes - 25.04.2020 lahkus kirjanikuhärra meie hulgast. Oleks pidanud kiirem kirjutaja olema.

Raamatumuljed.
Raamat räägib Taani kuningast Christian Seitsmendast, tema abikaasast kuninganna Caroline Mathildest (Inglise printsess) ning nende ihuarstist Struenseest. Kuningas oli valitsema asudes ning abielludes alles teismeline, samuti värske kuninganna. Riigi juhtimine oli üsna ligadi-logadi, kuningas vaimuhaige, kuninganna alles hirmunud ja kodust lahti rebitud laps. Kuninga toetajad üritasid kuninga vaimuhaigusele ravi leida ning palkasid Struensee.

Raamatus ei rõhutatud eriti seda, mida Struensee kuninga ravimiseks tegi. Räägiti kuninga mustanahalisest teenrist-mängukaaslasest, mis võis olla tema seisundi kergendamiseks tehtud otsus. Aga .. ei tea. Tundub, et alguses on Struensee tõesti kuninga ihuarst, siis muutub sõbraks, siis asemikuks nii riigi valitsemise kui ka abieluliste suhete juures kuningannaga.

Raamatu lõpust saab aimu juba siis, kui ihuarsti suhted kuningannaga algavad, kui kuninganna temast rasestub, siis see vaid kinnitab juba varem selge olnud fakti, et pill tuleb pika ilu peale. Pärast lapse sündi ei kulugi kaua aega, kui armastajad paradiisina tunduvast suvelossist õukonda tagasi tuuakse, veidi hiljem vahistatakse, lahutatakse, mees hukatakse ning kuninganna maapakku saadetakse (kust ta ka paar aastat hiljem veidratel asjaoludel sureb). Kuninganna lahutatakse oma 3a vanusest pojast (teadaolevalt kuningaga) ja 10k vanusest tütrest (kes on üsna kindlasti Struensee laps) ega kohtu nendega enam iialgi!

Raamatus on muidugi ilukirjandusele kohaselt lisatud siinseal detaile, mida kirjanik ei saanud kuidagi teada, aga kõigist faktidest on kinni peetud ning ei saa välistada, et nii see kõik varsti 300 aastat tagasi sündiski.

Raamat oli minu jaoks veidi liiga ajalooliselt täpne ja detailirohke. Mulle oleks vist sobinud rohkem adapteeritud variant. Ma ei suutnud hästi süveneda kõigisse neisse poliitilistesse sõpradesse, vaenlastesse, vaenlaseks muutunud sõpradesse, kammerneitsitesse jne, kellest raamat kõneles. Mind huvitas põhiliin ja selle nimel ma siis ta ka lõpuni lugesin. Veider on see kuningannade ja kuningate kultus. Tegelikult igasugused esindusfiguurid ja see, et me neid nagu teistest paremaks peame ning äravalitutena austame ainult sünnipära või mitme tööleintervjuu vooru eduka läbimise tõttu on veelgi veidram. Aga nojah. Ju siis on kombeks.

Samas oli põnev. Ja põnevus säilis lõouni. Vahepeal mõtlesin, et mõnes mõttes neil tegelastel vedas. Tänapäeval oleks sellises olukorras meie ekraanidel kohe sosistamised kuninga vaimuhaigusest, kuninganna kohtumistest ihuarstiga ja kindlasti kohe kuninganna paisuvast kõhukesest. 

Kes tahab oma ajalooteadmisi lõbusamalt täiendada, kui ajalooõpikute/kogumite lugemisega, siis soovitan Enquisti proovida. Estri kataloogi piiludes tundus, et tal on 6 eesti keelde tõlgitud raamatut, võõrkeeltes valik veelgi suurem.


Tere, tere, Tiipajalga! 11x11

Pille Kippari "Tere, tere, Tiipajalga!" (Kirjastus "Kunst" Tallinn, 104lk) on 11x11 rahvajutu aasta väljakutse märtsikuu raamat. Lugesime selle lastega läbi, nagu ka kaks eelmist.

Pisike raamatuke sai muidugi kiirelt läbi. Peamiselt koosnes hundis, rebase, jäneseteemalistest juttudest. Varese kohta olnud jutud olid väga meeleolukad.

Kokkuvõttes need jutud, kus keegi kellelegi peksa anti, tüütasid mind (aga mitte lapsi) lõpuks üsna ära. Kas eestlased ongi sellised? Peamine on ise võtjana välja tulla, üle laipada? Samas osa lugusid oli ka teistsuguselt üles ehitatud ja täitsa lõbusad.

Mulle meeldisid igasugused nunnud väljendid, olgu selleks siis kiki-kõrvakesed, lutu-sarvekesed, timpa-jalakesed, vibu-hännake, Tiipajalga, Loipajalga, Koonukas, Kärss, Vill, lõllsilm või hoopis uus loendamisviis: "üksi-kaksi kolminagi, viisi-kuusi kümmenagi, kümme-kümme, sada täis!"

Rahvajutuaasta veereb...

Valtonen "Õpetaja metskass", "Preili kojamees", "Vallakirjutaja"

 Lugesin tasapisi läbi veel ühe pakikese vanu Hilja Valtoneni raamatuid.  Esiteks "Õpetaja metskass" (I osa 1940, "Turist&quo...