Dettmann "Anu - aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal"

Teema nr 11 - välismaa autori teos, kus mainitakse Eestit vōi eestlasi, oli minu jaoks keeruline. Eesti pole nii tuntud riik, et seda igas teises raamatus mainitaks. Vaatasin grupi albumist sellesse teemasse pakutud raamatuid ja jäi silma Lutz Dettmanni "Anu - aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal" (Sinisukk, 464lk). Nime pärast muidugi peamiselt. Alustasin lugemist kerge eelarvamusega - raamat tundus paks ning kartsin, et läheb igavaks. Aga hoopis vastupidi.

Raamatu tutvustsi on piisavalt ilmunud, seepärast ei hakka ma raamatust kokkuvõtet kirjutama. Alustaks sellest, et raamat räägi baltisakslastest. Minu jaoks on nad alati olnud sakslased, kes olid uljamad kui nende ülejäänud kaasmaalsed, kes rändasid välja, allutasid endale võõra maa ning hakkasid siin elama. Aga see on ainult loo üks pool. Loo teine pool on see, et kunagi siia jõudnud inimestel sündisid lapsed ja selleks ajaks kui jõudis kätte Esimene maailmasõda, on neist inimestest saanud eestimaalased. Tõsi - saksa juurtega, aga Eestis sündinud, kasvanud, eesti keelt puhtalt valdavad ja Eesti käekäigust hoolivad inimesed. Saksamaale tagasipöördunud baltisakslased ei läinud koju, nad rändasid välja ja jäid ikka Eestit oma koduks pidama.

Raamatu pealkirjas on öeldud, et raamatus oli armastuslugu. On ja milline veel.  Raamatus on ka ajalugu ja lugu sõjast ning nende lugude vaatenurk - räägituna sakslase silmade läbi, kes oli natsi-sõjaväes, kuid ei pooldanud natside maailmavaadet - oli minu jaoks esmakordne. Ma olen väga vähe oma elus varem mõelnud saksa sõjaväes teeninud noormeeste tunnetele. Tavaline stereotüüpne vaade on, et saksa sõdurid on raudkõvad, pikad blondid mehed, kes pidevalt "Heil, Hitler!" karjuvad ning püha ürituse - maailma halvast verest puhastamise - nimel on kõigeks valmis. Reaalselt oli muidugi selliseid sõdureid ilmselt ka, aga rohkem oli neid, kes pealesunnitud olukorras lihtsalt püüdsid vastu pidada ja kunagi veel koduseid näha.

Autor on maininud, et plaanid raamatule ka järje kirjutada, mis kirjeldaks naispeategelase elusaatust (raamatu lõpus näidatakse seda korraks läbi ukseprao). Ootan seda väga!

PS. Selle raamatu lisan mõttes ka veebruari kuu raamatuks. St raamatuks veebruaris ühiselt loetaval teemal - raamat armastusest, sõprusest või Eestimaast. See oli raamat, milles kõik 3 teemat sees. Aga läbi ma seda veebruaris ei jõudnud. Eriteade Tiinale kui juhtud lugema - ma tean, et sama raamatut mitmes väljakutses ei arvestata.