Vseviov "Elulugu. Kaks esimest nädalat"

David Vseviovi raamatu "Elulugu. Kaks esimest nädalat" (Tuum, 232lk) andis mulle lugeda mu sõber. Mul polnud aimugi, et selline raamat olemas on, aga kaks nädalat 49ndal aastal - see oli piisav info, et tahtsin edasi uurida.

Raamatus tegelikult väikese Davidi tegemistest eriti palju ei räägitud, samuti ei ole edasi antud tüüpilist vastsündinuga pere igapäevaelu, kus mähkmete vahetamine ja imiku toitmine vahelduvad mähkmete pesu, kuivatamise ja triikimisega, heal juhul ka toidu valmistamise ja söömisega.

Raamat väidab end olevat elulugu, seega peaksid tegelased olema reaalsed, aga mulle tundub, et see ei saa päriselt nii olla. Liiga palju kõrvaliste isikute elude detaile on raamatusse jõudnud. Raamatus figureerivad näiteks sünnitusmajas töötanud ämmaemand, tema abikaasa, naabrid ja peretuttavad; sünnituspalatis Davidi emaga tuba jaganud naised, nende partnerid, lapsed, ämmad-äiad jm sugulased. Edasi on muidugi juba natuke usutavam jutt, sest pärast sünnitusmajas veedetud nädalat liigub tegevus uude kohta - Davidi koju kahetoalises ühiskorteris. Juttu tuleb mitmest peretuttavast, vanaemast, korterinaabrist.

Kõige huvitavam tegelane kogu raamatus on minu jaoks Davidi üks vanaema Letta. Ta tundub olevat haritud ja laia silmaringiga naisterahvas, kes muidugi 49ndal aastal pidi ilmselt pool suud kogu aeg kinni hoidma, et ta Siberi avarustesse ei peaks kolima. Kahjuks keskendub raamat pigem nendele tegelastele, kes nõukogudeaegset propagandat tõsiselt võtsid, takka kiitsid ja tänapäeval selle kõigutamatu usuga koomiliselt mõjuvad.

Raamat liikus vahepeal ajalises mõttes ka Davidi esimestest elunädalatest välja, noorusaega ja hilisemasegi perioodi. Esimesed sellised käigud jätsid veidi kummalise mulje, aga hiljem harjus sellega ära. Puudutamata ei jäänud ka selle ajastu lastele tavapärane hirm täiskasvanute ees ning üldjuhul täiskasvanute poolt laste ja nende vajaduste täielik ignoreerimine. Sellest peab vist veel aega mööda minema, et ma suudaksin sellistes kirjeldustes huumorit näha. Kui üldse.

Tigane "Seitse pastlapaari"

 Leida Tigase romaan "Seitse pastlapaari" (Kirjastus osaühing "Loodus", romaanivõistluse 1938a II auhind, 320lk) jäi mul...