Backman "Ärevil inimesed"

Fredrik Backmani "Ärevil inimesed" (Varrak, 286lk).

Selles raamatus tunnen ära Backmani, keda tunnen ja armastan...

Jube tore lugemine. Raamatu sisu sai kirjeldatud esimestel lehekülgedel. Aga sellest polnud midagi, detailid, detailid, detailid olin need, mille pärast lugeda.

Miskipärast tekkis mul hästi ruttu arusaam, et veidi rumalavõitu paistev vanem politseinik ei ole üldse rumal. Et terrorist on naine. Ja tasakesi sain aru ka sellest, mis on mootor, mis naise seda kõike tegema pani. Ja kuidas kõik kokku tulnud inimesed loosse panustasid.

Raamatu lõpp oli muinasjutuliselt armas. 

Mõned mu lemmiktsitaadid:

Seda, et enamik ajakirjanikke jõudis kohale enne enamikku politseinike, ei pea tingimata tõlgendama kui märki vastava elukutse esindajate kompetentsist, vaid siinsel juhul pigem sellest, et politseinikel oli olulist tegemist ja ajakirjanikel oli rohkem aega sotsiaalmeediat sirvida.

Sest täiskasvanuks saamise juures on kohutav taibata, et absoluutselt mitte keegi ei hooli meist, me peame nüüd kõigega ise hakkama saama, välja uurima kuidas maailm toimib. ... Me ei jõua mõelda, hingata, me lihtsalt ärkame ja hakkame end sellest kuhjast läbi kaevama, sest homme ootab juba uus.

 Oli täiesti ilma ilmata päev.

Poegadel on seda võimatu mõista ja isadel häbi tunnistada: et me tegelikult ei taha, et meie lapsed liiguksid oma unistuste poole või käiksid meie jälgedes. Me tahame käia nende jälgedes, kui nemad meie unistuse poole liiguvad.

Tigane "Seitse pastlapaari"

 Leida Tigase romaan "Seitse pastlapaari" (Kirjastus osaühing "Loodus", romaanivõistluse 1938a II auhind, 320lk) jäi mul...