Rein Raua raamatut "Päikesekiri" (Viljasalv, 404lk) soovitas mulle mu raamatukoguhoidjast sõber. Soovitas nii soojalt, et oleks raamatu mulle peaaegu pihkugi pistnud, kui tal oleks see parajasti käepärast olnud. Aga ei olnud, seega ootasin nädalakese tavakorras raamatukogu ootejärjekorras kuni ta pihkus sain.
Raamatu lugemisel oli minu jaoks kaks probleemi. Esiteks oli seal raamatus kõvasti läbivaid tegevusi, kellel oli Jaapani või Hiina nimed. Ja mulle ei jää need nimed, mida loomupärast ei kirjutata saksa tähtedega mitte surma ähvardusel ka meelde. Teiseks segati tegevusliine omavahel häbitult - ilma igasuguse süsteemi või loogikata. Seega mul läksid kogu aeg sassi tegevused, mida tegid erinevad vähemolulise Vene, Hiina või Jaapani harvem pildil olevad tegelased.
Naispeategelane Lilli ehk Lily oli eesti soost jõunaine/sumomaadleja ning meespeategelane jaapanist pärit preestri poeg Tsuneo. Nende tegevus ühel suunal Eestis Jaapanisse väikesete peatustega Venemaal ja Hiinas ning teisel suunal Jaapanist Eestiste väikeste peatustega Venemaal ja Hiinas ei olnud pealtnäha midagi ühist, lihtsalt nende sihtpunktid ja mitmed reisidega seotud juhtumid, olid üsna sarnased.
Raamatust pidi lugema ära umbes kaks kolmandikku, et saada teada, mis on päikesekiri ja pidi jõudma peaaegu päris lõppu, et näha, mis on Lily ja Tsuneo - kes omavahel vist kunagi elus ei kohtunud (kui ma just midagi raamatus eriti rumalalt kahe silma vahele ei jätnud) - omavaheline seos. Huvitavalt välja mõeldud ja ladusalt kirja pandud.
Eriti meeldis mulle Kosmogloti koosolekutel toimunud vestlustes edasiantud filosoofia. Parim osa sellest raamatust. Keegi oli mulle laenutatud raamatusse pliiatsiga märkmeid teinud. Mina seda raamatukoguraamatutesse ei tee, aga need diskusioonid oleks tahtnud küll kollase markeriga märkida.