Oksanen "Baby Jane"

Oi kuidas ma vaeva nägin ja nuputasin, mida lugeda teemas nr 21. Anna autorile teine võimalus (oled ühte tema raamatut lugenud ja see ei meeldinud Sulle. Loe samalt autorilt veel üks raamat). Mõtlesin, et jätan selle teema üldse lugemata. Sest kui ikka midagi lugeda, mis üldse ei meeldi, siis uuesti sama autori raamatuga vaevelda ... milleks?

Aga siis meenus mulle, et Sofi Oksaneni uuesti lugemisega võiks ju isegi katsetada. Sest vaieldamatult oli tema kirjutatud "Puhastus" (millest arvasin, et jääb esimeseks ja viimaseks) hästi kirjutatud ning loetav. Lihtsalt lugemine oli nagu õudusfilmis viibimine. Mu psüühika ei pea selliste raamatute lugemisele lihtsalt vastu.

Vaagisin ja valisin ja otsustasin lõpuks, et "Baby Jane" (Tänapäev, 229lk), mis kokkuvõtete põhjal räägib naiste vahelisest armastusest, on äkki kergem lugeda. Sest teema ei kõneta mind nii väga ja saan kergemini kõrvaltvaatajaks jääda. Sellega panin küll täiesti märgist mööda.

See raamat ei räägi naiste vahelisest armastusest. Selles raamatus ei näinud ma ühtki tegelast, kes oleks reaalselt ennast või kedagi teist armastanud. Palju katkisi hingi, kes üksteiselt lohutust otsisid ja kui seda ei leidnud, siis meelemürkide ja ravimite poole pöördusid. Siiani ei saa ma aru, mis seda kirja panna - üsna sisutühi minu vaatepunktist.

Teisalt oli stiil jällegi õudusfilmile sarnane. Võttis haardesse ja oli lihtsalt jäle ja vastik. Lugesin suure juppi raamatust korraga ja selle järel pidasin mitu päeva vahet, et õudustunne minus saaks lahtuda. Kuna juba sai uues võimalus antud, siis pingutasin ta ära lugeda. Aga olen siiski arvamusel, et täiesti ilmaasjata sai autorile uus võimalus antud.