Rubina "Córdoba valge tuvi"


Teemasse nr 37 - raamat, mille pakub sulle välja raamatukogutöötaja esimesena, kui oled küsinud tema lugemissoovitust - polnud üldse keeruline raamatut leida. Sest mul on üks armas sõber raamatukoguhoidja ja piisas ühest telefonikõnest. Sain isegi mitu soovitust, aga kõike esimene oli Dina Rubina "Córdoba valge tuvi" (Tänapäev, 534lk).

No mis ma oskan öelda... Algul ei saanud ma üldse mitte midagi aru. Ei saanud lainele. Ma hakkasin raamatut lugema täiesti puhta lehena. Kui oleks kokkuvõtte raamatu tagakaanelt läbi lugenud, oleks olnud teine asi. Aga pikapeale sain reele.

Sisu oli raamatul väga huvitav. Eriti äge oli, et polnud ilmselgeid kohti, kus paistaks, et nöörid jooksevad kokku. Lihtsalt pikapeale selgusid sugulussidemed ja perelood ja muud lood.

Mulle kohutavalt ei meeldinud selle raamatu juures ilmselge venekeelne orginaaltekst. Raamat oli tõlgitud nii, et stiil jäi venepäraseks. Tegelikult on see ju raamatu pluss ja tõlke geniaalsus (tõlke eesti keel oli täiesti korrektne). Aga mind nii kohutavalt häiris. Sellesama asja pärast on mul lugemata Idioot jpm vene klassikat. Aga kuna sisu hakkas huvitama ja tahtsin end proovile panna, siis lugesin ta siiski läbi. Uhh. Umbes viimases veerandis stiil veidi muutus ja enam ei häirinud.

Samas veidi häiris mind raamatu viimases veerandis see, et tundsin selgelt - autor tõmbab otsi kokku. Raamatu üldiselt rahulik stiil, kus mälestused vaheldusid tänapäevaste seikadega, läks üle pigem seiklusjutuks. Ja seiklusjutuna ta ka lõppes. Mõnes mõttes ainuvõimalik, aga siiski üllatusi pakkuv lõpp.

Siiski - hea meel, et lugesin. Ja väga hea teema.

Valtonen "Õpetaja metskass", "Preili kojamees", "Vallakirjutaja"

 Lugesin tasapisi läbi veel ühe pakikese vanu Hilja Valtoneni raamatuid.  Esiteks "Õpetaja metskass" (I osa 1940, "Turist&quo...