Pollard "Väike Prantsuse külalismaja"

Teemasse nr 42 - kõige paksem lugemata ilukirjanduslik raamat sinu isiklikust riiulist - oli mul keeruline raamatut leida. Ma ei osta just palju ilukirjandust - loen neid enamasti vaid üks kord ja eelistan laenutada raamatukogust. Muidugi mul ilukirjanduslikke raamatuid koduses raamatukogus on, aga kuna ma ostan raamatuid vähe, siis loen nad kõik kohe ka läbi. Seega sellesse teemasse ootasin peaaegu aasta lõpuni raamatut - äkki tuleb välja mõni raamat, mille taha osta. Nüüd kui aasta juba peaaegu läbi ja raamatupoodide soodusmüükide aeg käes, võtsin ennast kokku ja sooritasin selle olulise ostu. Mõtlesin juba suvel, et võiksin Helen Pollardi raamatut "Väike Prantsuse külalismaja" (Pegasus, 384lk) kunagi lugeda. Ja kui ta mulle sooduspakkumiste riiulilt otsa vaatas, osutuski valituks.

Olen päris mitmeid arvamusi selle raamatu kohta lugenud. Päris paljud on nautinud, mitmed pidanud ebausutavaks või põlastanud, et raamatus on privilegeeritud inimese probleeme lausa lust lugeda. Mulle just meeldis selles raamatus lahtirulluv teekond. Kõik sündmused ei olnud alati loogilised, eriti arvestades lühikest ajaraami. Aga minu jaoks polnud see selles raamatus nii oluline, sest kõik rõhutas minu jaoks just teekonda. Elumuutavate ostuste tegemise raskus, mis raamatutes sageli tähelepanuta jääb, saatis tervet raamatut. Lehekülgede kaupa on selge, mida kangelanna peaks tegema, et õnnelik olla, aga tal on siiski vajalikku sammu raske teha. Palju lihtsam on jätkata samades rööbastes, kus oled teekonda alustanud. Kangelanna lükkab otsustamist edasi, kuni tema eest otsustavad teised. Ta otsustab lähtuvalt teiste vajadustest, kaalumata enda soove ja vajadusi. Aga elu nügib teda siiski kogu aeg ettevaatlikult parima raja suunas, millele tal oleks võimalik astuda. Kui vaid saaks oma elu ka niimoodi kaugemalt vaadata ja kõiki võimalikke radu näha. Ja kui elu ka pidevalt saadaks jõulisi meeledetuletusi, kus on õige rada - otsustada oleks vist siiski raske.