Šiškin "Kiri sinule"

Teemasse nr 26 - Venemaa kirjaniku raamat - otsisin raamatut kaua. Mind klassikaline vene kirjandus ei köida, "Idioot" ja "Sõda ja rahu" jms üldse ei kutsu lugema. Olen kunagi üritanud, aga mul on nii keeruline venekeelsete nimede keerist meeles pidada, et loobusin kümnekonna lehekülje järel. Võibolla kunagi jaksan uuesti üritada. Samuti ei köida mind ulme, Bulgakovi lugesin koolis, aga suure pingutusega.

Lootsin leida midagi romantilist ja kerget, aga see mul siiski ei õnnestunud. Valituks osutus Mihhail Šiškini "Kiri sinule" (Varrak, sari "Moodne aeg", 303lk). Raamat koosneb kirjadest, mis armastajapaar üksteisele kirjutanud, noormees on sõjas, neiu üritab kodulinnas hakkama saada. Kirjadest tundub, et nad kas ei saada neid üksteisele või siis ei saa nad kunagi saadetud kirju kätte - kumbki ei maini kordagi partnerilt saadud kirja oma kirjas. Noormees kirjutab neiule sõjas kogetud koledustest (mida ma ausalt öeldes lugesin üle rea, sest tõesti jaksanud), lisaks igatsusest teise järele ning oma lapsepõlvemäletsustest (mis olid ka üsna tumedates värvides). Neiu kirjutab oma uuest elukaaslasest ja tema lapsest ning lapse emast, oma sõbranna lastest ja abikaasast, oma emast ja isast (kes tegelikult kunagi õnnelikult koos polnud elanud), nende haigustest ja surmast, oma mõtetest ja igatsustest oma pere järele. Tundus, et sellest igatsusest ta ka lõpuks hulluks läks. Ja tundus, et noormees samuti.

Leidsin ühes raamatu alguseotsa kirjas ka omavahelise armastuse mälestusi, milles oli seda kergust, mida ma raamatut valides lootsin. Aga sisututvustuse lugemise järel see lootus muidugi kadus. Eks see kaunis mälestus oli sinna kirja pandud järgnenud koleduste kontrastiks.

Mulle mingil viisil see raamat meeldis, käest ma seda panna ei tahtnud, ootasin lõpplahendust (mida päris 100% ei tulnudki). Aga hetkel otsin pigem kergemas meeleolus kirjatükki, sügiskaamoses pole tuju masendavatest asjadest mõelda.