"Sõsara sõrmeluud. Naised eesti muinasjuttudes"

Nutika raamatukoguhoidja väljakutse märtsikuisesse teemasse (lühidalt - hunt raamatukaanel) sobis mul 2 raamatut. Üks on kuu alguses loetud ja juba ka blogist läbi käinud, teine oli Merili Metsvahi koostatud "Sõsara sõrmeluud. Naised eesti muinasjuttudes" (Hunt kirjastus(!), 230lk). Arvasin, et ma seda ilmselt raamatukogust nii kiirelt ei saa, aga selgus, et järjekord jõudis minuni kiiremini kui ootasin.

Raamat koosneb 5 osast: abiellu astumine, õde-vend, abielu, kasuema ja viimaseks müstiline abielu loomaga (kes armastatud ustavuse ja truuduse tõenduse peale inimeseks muutub). Pärast iga osa oli kokkuvõte, kus kirjeldati sedasorti muinasjuttudes kasutatud kujundeid ja peidetud sõnumeid. See oli raamatu kõige suurem väärtus minu jaoks. Ma olin küll muidugi ka varem märganud muinasjuttudes ühisjooni, aga polnud kunagi varem klassifitseerunud.

Ma natuke pelgasin seda raamatut lugeda, sest olin üsna kindel (juba pealkirjastki), et raamatus kubiseb vägivallast. Ja nii oli ka. Kõige jubedam koht oligi minu jaoks raamat nimimuinastus, kus emata vaenelaps on õe sõrmeluud pärast perekondlikku õhtusööki kokku kogus, pärast seda kui isa, kasuema ja kasuõed olid ta õhtusöögiks nahka pistnud. Aga enamus vägivalda ei tekitanud minus erilist õudu, mina lugesin seda rohkem kujundina kui tegeliku vägivallana. Enamus tapetud head inimesed reinkarneerusid kiirelt. Ja kõigest sellest koorus välja muinasjuttude mõte - lisaks meele lahutamisele ka väärtuskasvatus, mulle tundub isegi, et energeetilisel tasemel mõjutamine, ähvardamine.

Erinevad huvitavad kujundid jäid mulle kõlama. Aumõrv on lubatud (kui solvasid kellegi ema/isa, on täiesti normaalne, et sul lüüakse pea otsast). Sõna peab pidama (isegi kui see sõna on sinult valega välja petetud). Kes sirget teed pidi läbi eluraskuste läinud, peab õnnelikuna elu lõpuni elama. No ja loomaga abiellunud neidude "mehele" truuks jäämise ja "ootan ära kuni mees muutub" tagajärjel saadud kaunid kingid ja igavene õnnelik elu.

Eesti muinasjuttudest koorus minu jaoks eesti naise väga mitmene roll. Ühiskonnas mehele alluv, perepea järel teisejärguline, sageli rahatu ja seega sõltuv. Samas abielus võrdne partner. Kodus pigem see, kes vastutab kogu majapidamise eest. Kaasa arvatud selle eest, et kuri üleaedne mõnd karilooma või väikest last ära ei kaetaks või libahunti jooksnud naaberküla naine sellest loitsust pääseks. Üldse tundus, et abielu andis naisele väe ja võimu, tüdruk oli sõltuv teiste armust (olgu see siis isa või lahked külainimesed, kes vaeslapsele tööd ja leiba pakkusid), abielunaine oli aga uues seisuses.

Väga huvitav oli neid muinasjutte lugeda, aga mulle tundub, et oma lastele ma neid lugeda ei tahaks.
 Üldse peaks muinasjutte paremini valima.

Raamat on väga kaunilt kujundatud ja luksuslikult trükitud. Selline mõnus nautimise väljaanne.