Mowat "Ära hüüa hunti"

Märtsikuu nutika raamatukoguhoidja väljakutse teemaks on huvitav. "Selle raamatu kaanel oli hunt! Eesti rahvusloom hunt. Aga ma ei tea, millest see raamat rääkis. Võibolla huntidest? Aga äkki oli see kaanehunt seal lihtsalt niisama, ilu pärast..."

Vaatasin läbi terve hulga raamatututvustusi, sest hunt loomana pole mind kunagi väga huvitanud. Otsisin siit ja sealt, aga valisin üllatus-üllatus ... raamatu huntide uurimisest - Farley Mowati "Ära hüüa hunti" (Valgus, 190lk).

Minu jaoks silmiavav lugemine. Esiteks sain väga palju teada huntide kohta. Ja ka seda, kui paljud minu praegused teadmised baseerusid müütidele. Teiseks oli muidugi huvitav lugeda Kanada ametnike ja ametkondade kohta (mitte, et ma arvaks, et just Kanada bürokraatia on eriti markantne näide, usun, et mujal on sama või hullemgi). Kolmandaks sain teada, kuidas teadust tehakse - korraldatakse kallis ekspeditsioon, uurija on umbes pool aastat täiesti omapead, tsivilisatsioonist ära lõigatud ja üksi ning uurimistulemustest on aktsepteeritavad vaid need, mis varasema poliitikaga kokku lähevad.

Raamat oli minu jaoks naer läbi pisarate. Humoorikalt kirjutatud, ladus lugemine. Aga sisu oli üle mõistuse kurb. Ma väga loodan, et mitmes kohas oli vinti juurde keeratud, aga tegelikult ma seda väga ei usu. Nii kurb, et inimene loodust hävitab oma lõbuks ja kasumi saamiseks, aga tagajärgedest pole juba ligi 100 aastat hoolinud.