McLeod "Nõustamisoskus"

Profesioonaalsest huvist on mul lugemisnimekirjas juba päris pikka aega olnud John McLeodi raamat "Nõustamisoskus" (Väike Vanker, 412lk). Võtsin ennast kokku ja üritan vaikselt ka mitte-ilukirjandust oma nimekirjast lugeda.

Selle raamatu esimene kasu seisab tegelikult juba selles, et endale teadvustada, et nõustamise juures on lisaks valdkonnateadmistele olemas ka universaalsed oskused, et olla hea nõustaja ning oma valdkonnateadmisi teiste heaks kasutada.

Nõustamise juures on taust väga oluline ning sellest räägib üle poole raamatust. Kuidas esmalt ennast ette valmistada, häälestada teise kuulamisele ning tema probleemidega tegelemisele, jättes enda probleemid selleks ajaks ukse taha. Samas pole keegi meist ju kivist, et saaks päriselt enda seest välja tulla ning teise inimese nahka end paigutada.

Oluline on ka see, et nõustamise koht oleks turvaline, kaitstud, privaatne. Kogu jutt jääks nõustaja ning abivajaja vahele.

Esimene ülesanne, mis nõustajal on vaja täita, et ta saaks edukalt aidata, on nõustamissuhte loomine. Inimene peab tundma nõustajaga sidet, et ta saaks end avada ning vestlusest oleks kasu tema probleemidega tegelemisel. Kui see on saavutatud, siis nõustamisel "lihtsalt rääkimisest" võib olla päris palju abi ja muud abi inimene ei vajagi.

Kui jutuajamise käigus kerkivad üles rasked tunded, siis vajab nõustaja oskusi, kuidas nendega tegeleda. Kui nõustatav nutab lohutamatult, saab ülivihaseks, satub ärevuhoogu, ei saa nõustamisseanss rahulikult jätkuda. Ma ei saanud küll väga hästi aru, mida peaks sel juhul tegema, aga selge on, et kui nõustajal on pädevused, millega aidata inimesel rahulikumaks saada ning probleemi juurde tagasi pöörduda, siis võib nõustamine jätkuda, muul juhul kulub emotsiooniga tegelemise peale ilmselt kogu järgnev aeg.

Väga oluline nõustaja oskus on aidata nõustataval muuta oma käitumist. Käitumise muutmine pole lihtne ja tegelikult pole ka nõustaja abil seda lihtne teha, aga mõnikord võib just nõustaja abi ja usk muutuste võimalikkusesse inimest aidata.

Minu jaoks jäi see raamat osaliselt vist liiga keeruliseks. Ja osaliselt pinnapealseks - konkreetseid käitumisjuhiseid oli vähe. Hea meel, et läbi lugesin, aga endale ostma ei kiirustaks.

Tigane "Seitse pastlapaari"

 Leida Tigase romaan "Seitse pastlapaari" (Kirjastus osaühing "Loodus", romaanivõistluse 1938a II auhind, 320lk) jäi mul...