Semple "Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?"

Maria Semple  raamatu "Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?" (Varrak, 339lk) valisin lugemise väljakutse FB grupist lugemiseks. Seisis mul päris kaua lugemist ootavate raamatute nimekirjas.

Raamatut lugedes selgus, et ma *vist* olen seda varem lugenud. Äkki originaalkeeleski? Raamatu alguses ei olnud küll midagi tuttavat, aga kui teises peatükis selgusid peategelase depressiooni tagamaad, siis hakkas mulle midagi meenuma. Ja kui selgusid kadumise tagamaad ning eriti kui ma lõpuossa jõudsin, siis olen üsna kindel, et lugenud ma seda olen. Huvitav on see, et raamat on ilmunud 2012a. Ja no sellest kuni 2017 aastani lugesin ma väga-väga vähe. No ja pärast 2017a mulle tundub, et ma ka pole seda lugenud. Või siis olen ja olen unustanud.

Raamat mulle muidu väga meeldis. Minu meelest hästi kirjutatud. Või siis tõlgitud. Ja sündmused üsna originaalsed. Natuke fantastilised, aga raamatus ju võib.

Raamatu peategelane on Bernadette, kes on õppinud arhitektiks, projekteerinud väga omapärase maja ning selle eest auhinna võitnud. Tänapäevases ühiskonnas võiks selline ökoloogiline ehitusstiil - kõik materjal peab tulema paari miili kauguselt - täitsa hästi sobida ja samuti auhindu võita. Paraku selgus, et heanaaberlikud suhted on väga olulised ning maja leiab enda otsa...

Järgmine "projekt" on Bernadettel lapse saamine. Pikapeale see õnnestubki ning tal sünnib abikaasaga tilluke tütar, kellel on paraku südamerike. Esimesed 5a tema elust veedetakse haiglates ning elu kulgeb operatsioonilt operatsioonile. Kuid sellest ajast on nüüdseks möödas ligi 10a ning tütrekesest sirgunud tubli põhikoolilõpetaja.

Bernadette pole viimastel aastatel oma depressioonist välja tulnud, kuid äkitselt saab tema elu tõuke, mis ta sellest välja raputab ning paarikuisele seiklusele suunab.

Kui ma oleks midagi teistmoodi teinud, siis vist oleks võinud raamatus tasakaalu asetada rohkem raamatu lõpuosa seiklustele ja vähem alguse kannatustele. Aga nii oli ka täitsa tore.