Paju "Merkuuri tütar"

Teemasse  nr 6, mitu (või üks paks) raamatut samalt autorilt, et kokku tuleks 700 lehekülge, paigutasin lisaks veel Aili Paju romaani "Merkuuri tütar" (Greif, 256lk). Sellega siis 608 lk teemast loetud ja 1 raamat veel järge ootamas.

Mul on väga hea meel, et selle lugemise ette võtsin. Valisin raamatu sellepärast, et Aili Palju päevikukatketest kokku pandud raamatu "Minu ülikool" lehekülgedel lugesin kui pikalt see küpses ja valmis ja uudishimu lihtsalt ei lubanud lugemata jätta. Olles nüüd mõlemat raamatut lugenud, leian, et oleks vabalt võinud romaaniga piirduda. Kõik päevikutes käsitletud teemad on romaanis kokkuvõtlikumalt ja huvitavamalt (kindlasti ajaloolist tõde osaliselt ilustades) ära käsitletud. Lugemine lendas palju hoogsamalt kui päevikute puhul, kuigi selgelt oli detaile, mis romaani ei jõudnud.

Romaani juures häiris mind ainult üks asi. Hoiatus! Edasine reedab romaani sisu! Nimelt see, kuidas autor kirjeldab lapsesaamist ja lapse kasvatamist. Kuna dr Pajul endal lapsi reaalses elus pole, siis on arusaadav, et kirjeldused on veidi mööda. Nimelt nooruke arst, kes (vallas)lapse saab, pöördub mõneks ajaks kodusesse kolkakülla, kasvatab seal ema abiga last ja töötab kohaliku jaoskonnaarstina. Aga kiirelt pöördub ta tagasi Tartusse, jätab lapse ema kasvatada ning kohtub temaga üliharva, tundub, et mõned korrad aastas. Ei usu küll, et mõne ema süda niimoodi lubaks teha. Lisaks saabub mõne aja pärast teine (vallas)laps (lastel erinevad isad) ning rasedus- ja sünnituspuhkuse ootuses on noorukesel arstil kõvasti plaane, kuidas "puhkust" ära kasutada ja hulga teadusartikleid kirjutada!

Väga toredasti oli autor ära kasutanud oma (tollal haruldase) välisreisi muljed ning need raamatusse lisanud. Ja üldse - mulle meeldis see raamat väga.