Paju "Minu ülikool"

Aili Palju raamatu "Minu ülikool" (352 lk, Eesti Ajalehed AS) otsustasin pärast lugemist paigutada teemasse nr 6 - mitu (või üks paks) raamatut samalt autorilt, et kokku tuleks 700 lehekülge. Sellest teemast siis selle raamatuga loetud u pool :) Aga raamatut lugedes hakkas Aili Paju kirjutatu mind huvitama, seega loen kindlasti veel.

Raamat koosneb päevikust võetud katketest, mis on küll ükshaaval sidusad ja kergesti loetavad, aga järjest lugedes kordus pidevalt sama teema - aastast aastasse. Seetõttu oli raamatut mõnevõrra raske lugeda. Aastaid kannatamist ebaõiglase ülemuse käe all, pingutused, et saada valmis doktoritöö.
Natuke õudne oli lugeda, kuidas targale, andekale, töökale ja loovale inimesele, kellel oli nii meeletult ideid, kaikaid kodaratesse loobiti. Ülikoolis karjääri tegemiseks tundub olevat vaja hoopis teistsuguseid omadusi. Milline oleks Tartu Ülikooli arstiteaduskond praegu, kui Aili Paju oleks seal saanud eesotsas tegutseda ning korra majja lüüa?

Imelik oli lugeda ka seda, mismoodi nõukogude võimu ajal alternatiivmeditsiini suhtuti. Imelik sellepärast, et see oli osaliselt tuttav, aga osaliselt on praeguseks asjad veelgu hullemaks läinud. Vaevalt, et tänasel päeval arstiteaduskonna töötaja saaks tööandja kuludega ning tööajast minna nõelravi koolitusele vms. 


Tsitaate:
lk 140, aastast 1976
... avastada, et meditsiinil on kõvasti midagi puudu ja ta on kaldunud oma ühekülgsuses päris kreeni. Ravitakse keha, haiguskollet, kuid ei ravita inimest! Pole võimalik tervistuda, kui patsient ise ei võta raviprotseduurist osa.  ... Inimese põhiline tervistaja, ka põdenul - mul jäi rõõmsast avastusest hing kinni - on tema elustiil. Targalt süüa, liikuda, kasutada vett, taimi, õhku. Kuid juhendajaks olgu usaldusväärsed arstid! Kui arsti loogika tegeleb haiguskoldega, kui teda piiravad tsunftiseadused, siis patsienti ei piira need üldse. Tervistumine on tark pingutus. Erakordselt rumal oleks jätta mõjuv loomulik ravivõte kasutamata põhjusel, et meditsiin sellest ei hooli.

lk 141
Käisin ka Hiina meditsiini kursusel, tutvusin nõelravi alustega. Praktikumis ütles vitaalne tatarlannast õppejõud: "Ma olen seda tööd teinud kakskümmend aastat, kuid pole veel aru saanud, kas ravivad nõelad või mina."

lk 184, aastast 1979
Jah, olen jätnud enese lohakile! Valu südames kõnelebki sellest! Muuda jalapealt, muuda kohe suhtumist enesesse! Terve süda on võimeline taluma kõike - solvanguid, reetmist, isegi armastatu poolt. Kuid vaid siis, kui süda pole jäänud ilma sinu armastusest. See ei tähenda, et ei peaks teiste heaks töötama, kuid motiivid peavad muutuma. Süda ootab, et taastaksid oma sisemise tasakaalu. Kui südametohter soovitab mõjusaid tablette, siis hinge eest tuleb sul enesel hoolt kanda. Tee kannapööre, eks siis näed, mis juhtub.

lk 214, aastast 1981
Mu praegune staatus hämmastab mind ennastki. Täiesti mõistetamatu, kuidas olen kujunenud nn nõutavaks imearstiks, kelle juurde pöörduvad inimesed, kes pole meditsiinist abi saanud ja kelle hälbinud ainevahetus hakkab pärast korrastamist paranema. Mingit imet siin pole, rakendan oma teadmisi, reguleerin inimeste sisemust. Kogu lugu!