Tungal "Naisekäe puudutus"

Teemasse 28 - raamat, mille pōhjal tehtud film linastub aastal 2018 - otsustasin paigutada Leelo Tungla raamatu "Naisekäe puudutus ehk seltsimees laps ja isa" (Tänapäev, 256lk). Leelo Tungla lapsepõlve triloogia viimase osa lugemist ootasin juba päris kaua. Lõpuks jõudis raamatuskogus järg minuni ja sain lugeda loo kauaoodatud lõppu. 

Raamatus oli mitu minu jaoks üllatavat kohta. Esiteks jäi mulle pähe keerlema tolle aja ühiskonna ootus - kui mees on Eestis ja naine 30a Siberisse saadetud, siis mees naist niikuinii tagasi ei oota. Muidugi ei saa ma öelda, et ma saaksin seda ühelegi mehele või naisele pahaks panna, kes sellise otsuse teeb. 30a lahusolekut tähendab ju elamata elu. Aga kui inimene on selgelt öelnud, et ta oma abikaasat siiski abikaasaks peab, lahutada ei soovi ja kalli kojusaabumist ootab, siis ... miks keegi teda ei usu? Naised üritavad ennast kõigest väest kaela määrida ja abikaasa sugulased sajatavad. Uhh... siiani arusaamatu.

Teiseks oli minu jaoks väga huvitav see koht, kus Leelo üritas lasteaias käia. Pilk tolleaegsele lasteaiale ja ka veidi laiemalt inimeste elule. Siis tundus olevat normaalne, et 3-6a lapsed olid suvel lasteaiaga kuu aega linnast eemal maal koolimajas ja vanemad külastasid neid selle aja jooksul kord-paar. Ma hetkel küll ette ei kujutaks, et mu oma sama vanad lapsed minust terve kuu lahus oleksid. Päris hirmus tundub. Lisaks muidugi lasteaia range päevakava, mis ei arvesta üksiku lapse vajadustega. Tänapäeval on muidugi olukord veidi parem, aga huvitav, kas minu eluajal see ka oluliselt muutub...

Nõukogudeaegne peitusemäng ametnikega ja jutud, mida tohtis/ei tohtinud avalikult rääkida, tunduvad tänapäeval koomilised, aga siis ...

Ma loodan, et sellele raamatule järgneb raamat ka sellest, kuidas emast lahku kasvanud laps emaga jälle kokku kasvab. Aga samas mind hirmutab mõte selle raamatu lugemisest. Kas haavad paranevad? Kui suured jäävad armid? Minu enda peas keerlev kõige postiivsem ja kõige negatiivsem stsenaarium on nii erinevad, aga ei teagi kas julgeksin raamatut lugeda.