Dettmann "Ja meie kohal vaid sinine taevas"

Kui lugemise väljakutse grupis kuulutati välja nutika raamatukoguhoidja väljakutse, siis sain kohe aru, et see on midagi mulle. Jaanuarikuu teemaks on "Ma ei tea, mis raamat see oli, aga selle kaanel oli mingi maja. Oli vist väike maja … Või tegelikult üsna suur maja! Ühesõnaga maja pilt. Ei, midagi muud ma sellest raamatust ei mäleta."

Sellesse teemasse soovitas mu raamatukoguhoidjast sõber täitsa mitut raamatut, aga üks neist oli Lutz Dettmanni "Ja meie koha vaid sinine taevas" (Sinisukk, 696lk), mille kohta ma kohe tundsin, et seda loen. Romaani esimene osa "Anu. Aja-,sõja- ja armastuslugu Eestimaal" jättis mulle sügava mulje, muidugi ruttasin teist osa lugema (mul polnud aimugi, et see on juba ilmunud!). Neid raamatuid lugedes mõtlesin esimest korda, baltisakslaste olukorrale praktilises plaanis. Ühest küljest olid nad meie kodumaal sissetungijad. Tulid, alistasid meie maad, ehitasid siia oma mõisad ja rikastusid talupoegade pärisorjatööde abil. Teisest küljest esimese maailmasõja ajal oli enamus baltisakslasi juba Eestis sündinud, nende kodu oligi Eestimaa. Polnud nende süü, et nende esivanemad olid siia asunud ning nad ei tundnudki teistsugust elu. Baltisakslased ise pidasid oma kodumaaks Eestit, samas ei kuulunud päriselt ei siia ega sinna. Ütlemine "Vanemate patud nuheldakse laste kaela 7 põlve järjest" peab siin ikka väga valusalt paika.

Kui olin raamatust u 200 lehekülge ära lugenud, sain aru, et põhiosas koosneb raamat NL masinavärki sattunute vangistuse ja sunnitöölaagri detailsetest kirjeldustest. Midagi nendest õudustest - nälg, külm, väsimus, pidevad mõnitused, hirm, füüsiline ja seksuaalne väärkohtlemine, parasiidid, haigused, surmad, nälg, nälg, nälg - polnud ju uudis, aga kui kõik see juhtub eelmisest raamatust armsaks saanud noore neiuga ikka ja jälle ja ikka ja jälle, siis see lihtsalt poeb hinge. Samas ei saanud ka raamatut käest panna - oli siiski vaja teada, kuidas kogu see õuduste jada lõpeb. Kuna raamat oli kirjutatud sellises vormis, kus oma vanglas ja sunnitöölaagris viibimisest rääkis vana naine oma tütrele, siis oli muidugi selge, et tulema ta sealt eluga sai. Juttu pehmendasid vana naise ja tema hilises keskeas tütre muud tegemised, kasvõi kartulite koorimine ja sauna kütmine, kuhu jutt vahepeal õudustest puhkamiseks tüüris. Ka oli jutus peategelase armastatu kõrvalliin, mis üsnagi rahulikult sujus (kuigi ängistatud meele ja südamega ning paljude hirmudega, aga mitte reaalse piinamisega) ning ka tähepanu vahepeal muule juhtis.

Oskuslikult kirjutatud raamat. Lõpp küll üsna uskumatu, aga olgu siis nii.