Levithan "Iga päev"

David Levithani raamat "Iga päev" (Ajakirjade Kirjastus, 318lk) sattus mulle raamatukogus paar nädalat tagasi kätte ja tõin ta koju. Vist sellepärast, et olin filmitutvustust kuulnud ja tekitas huvi. Lugemise väljakutsesse see kuidagi ei sobitunud, aga see pole peamine.

Filmi trailer mulle meeldis, aga mitte nii väga, et oleksin kindel kinnomineja. Samas meeldis piisavalt, et raamat pilku köidaks. Raamatut lugema hakates olid mu ootused tegelikult üsna madalal, aga raamat oli parem kui oskasin arvata. Tegevusliini oli üsna puhas arvestades seda, et peategelase elu just nagu nõudis tegevusliini, mis oleks kõrvalhüpetest kirju ja keeruline lugeda. Samas mõned kõrvalepõiked olid just huvitavad, andsid värvi ja dimensiooni.

Raamat oli hästi tõlgitud, tõlke lugemine läks ladusalt. Olen õppinud seda juba hindama, sest üsna sageli on mulle kätte sattunud tõlkeid, mis hästi lugeda ei kannata.

Lõpupoole läksin jutuga nii kaasa, et sain raamatu alles siis käest pandud, kui see läbi sai. Hoolimata sellest, et südaöö jõudis vahepeal mööduda.

Raamatus oli päris mitmeid kohti, kust sain mõtteainet.
Kui palju MINAst on seotud meie kehaga ja kui palju millegi muuga?
Kui vaadata ennast eraldi oma kehast, mis muutub?
Kuidas hoolitseda keha eest, mis on Sulle laenatad?
Elada paljude teiste elusid ja sellest kõigest õppida, on väga rikastav. Aga elada ühte elu põhjalikult ja hästi, luua suhteid ja ajada juuri on samuti rikastav. Kus on tasakaal?