Tammsaare "Elu ja armastus"

Teemasse nr 39, raamat, mis jutustab Eesti Wabariigi aegadest, mõtlesin, et pole üldse keeruline raamatut valida. Neid on nii palju kirjutatud ning olen selle ajastu kirjandust juba ka päris palju lugenud, et küllap midagi aasta jooksul ikka hakkab kätte. Aga selgus, et ei hakanud. Lõppes ikka nii, et pidin pöörduma raamatukoguhoidja poole ning tema abi palun - õnneks on mul raamatukogus töötav sõber, kes pole veel kunagi ära öelnud.

Tema pakutud kolmest raamatust polnud üks (mis mulle enim meeldis kirjelduse järgi) mu linnaosa raamatukogus kättesaadav, aga kaks sain. Ja kuna A. H. Tammsaare raamat "Elu ja armastus" (Hea Lugu, 304lk) algas noore tütarlapse iseseisvuse ja oma elu ülesehitamise püüetega, siis sai see välja valitud.

Selgus, et raamat küll jätkus sellega, et noor neiu kaotas oma iseseisvuse püüded ühele vanemale härrale, kes temaga abiellus, ilma soovita olla talle truu, armastav mees. Aga see lugu ei olnud tol hetkel enam minu jaoks väga oluline. Mulle meeldis raamatu juures kõik see, mispärast ta teemasse sobis - 1930ndate Eesti erinevate sotsiaalsete klasside elu, inimeste mõtted pikkades dialoogides, maaelu, linna kino, teater ja kohvikud. Lõbutsema said sagedamini need, kel raha taskus rohkem kõlises (nt raamatu kangelanna ja tema rahakas abikaasa), aga aeg-ajalt sai ka agulirahvas inimeste sekka (nt kangelanna vabrikus töötav täditütar).

Lõpp oli minu jaoks kuidagi veider ja raamatu jaoks sobimatu. Või ei sobinud see minu ettekujutusega 1930ndate Eestist. Samuti oli kohati uskumatuna tunduvaid seiku. Aga osaliselt meenutas lugu mulle mu vanavanaema kohta kuuldud lugusid ja seiku, seega suur osa siiski klappis mu ettekujutusega. No ja tegemist ju siiski ilukirjandusega, lõppu väljamõeldud puänt seega igati omal kohal.

LISAKS. Teatan pidulikult, et see on lugemise väljakutse 2018 minu jaoks viimane teema. Väljakutse läbitud!