Adichie "Pool kollast päikest"

Teemasse nr 30, mingi eksootiline maa, (näiteks Mongoolia, Uus-Meremaa, Vietnam vms) kirjaniku teos, otsisin raamatut kaua. Sain siiski küsimise peale päris mitu soovitust ja nende seast tundus kõike põnevad Chimamanda Ngozi Adichie "Pool kollast päikest" (Varrak, 568lk). Hiljem vaatasin, et lugemise väljakutse grupis on seda tegelikult loetud, aga ma polnud märganud.

Raamatut valides kõhklesin päris mitu puhku - väljakutseaasta lõpp koputab uksele, mul rohkem lugemata teemasid, kui aastalõpu saginas mulle meeldiks (aga veel usun, et jõuan). Aga siiski oli kirjeldus piisavalt huvitav, ei saanud siiski kätte võtmata jätta.
 
Raamat jutustab Nigeeria kodusõjast läbi väljamõeldud tegelaste elude. Mul polnud sellest sõjast siiani aimugi. Nigeeria veriste siserahutuste tagajärjel eraldus Nigeeriast 1967a mais üks piirkond, kes hakkas ennast kutsuma Biafra Vabariigiks (sellest ka raamatu pealkiri, Biafra lipul on pool päikest). Sellele järgnes 2.5a sõda, koos kõige sinna juurde kuuluvaga - tsiviilelanike tapmine, pommirünnakud, toidu ja ravimite puudus. Terve põlvkond lapsi kasvas üles poolnäljas, õigemini õnnelikum pool sellest põlvkonnast - suur osa lapsi suri haigustesse või nälga. Poolnäljas kasvanud lastest suuremal osal jäid elu lõpuni kroonilised probleemid, mis seotud organite arengu mahajäämuse jm näljaga seotud probleemidega.


Raamatus räägitakse väga erinevatest inimestest, kes Biafra kodanike hulka jäid - rikkad äriinimesed, intelligents, maalt linna teenijateks kolinud naiivsed noored naised ja mehed - kannatasid kõik. Maapiirkondades veidi ühte moodi, linnas teisiti, ettevõtlikumad said kergemini toidu lauale, nõrgematest said alkohoolikud. Ajahüpetega tekitas kirjanik veel eriti suure kontrasti inimeste elukäikudesse. Ja siiski oodati, et "kui sõda lõpeb ja Biafra on vaba, siis ...". Paraku seda aega ei tulnudki. St sõda küll lõppes, aga sellega ka Biafra. Jäid nälja tagajärjed, hukkunud sugulased ja sõbrad, kadunud (arvatavasti hukkunud) sugulased ja sõbrad, tühjaks tehtud pangaarved, rüüstatud kodud jnejne.


Positiivsena tooks selle raamatu juures välja selle, et kirjanik rõhutab, kuidas igapäevaelu jätkus sõjast hoolimata. Otsiti süüa, tehti suppi, raviti lapsi, hoitu kodu korras, kes sai, käisid tööl, õpetajad üritasid koole töös hoida ja kui see ei õnnestunud, siis lähedalelavaid lapsi veidigi niisama õpetada, lapsed mängisid, püüti nalja teha ja naerda ja oodati, millal saaks jälle alustada elu, mis on sarnane vanaga, ainult veelgi parem.