Robinson "Majapidamine"

Teemasse nr 25, raamat, mis oli populaarne aastal, kui Sina sündisid, otsisin pikalt ühte teist raamatut, mille plaanisin teema raames üle lugeda. Tundub, et see raamat on minu kodust minema jalutanud, seega loobusin hetkel sellest ja võtsin ette hoopis Marilynne Robinsoni raamatu "Majapidamine" (Varrak, 198lk).

Libistasin silmad raamatut valides üle kokkuvõtte ja selle järgi tundus algul, et tegemist on raamatuga, kus sugulased tõttavad ema kaotanud lastele kodu pakkuma ning võib lugeda nende erinevatest majapidamisstiilidest. Päris nii see tegelikult pole, kuigi tõepoolest saab lugeda päris mitmete naiste panusest kodu loomisse ja käigus hoidmisse erinevates olukordades. Minu jaoks oli rõhuasetus siiski katastroofikirjeldustel, esimene neist rullus lahti raamatu esimestel lehekülgedel ning andis raamatule kohe nukra alatooni. See nukker alatoon sai korraks helgust ja rõõmu, kui kirjeldati naist, kes lõi oma lesestumisest hoolimata kauni kodu on kolmele lapsele. Kuid see ilu tundus olevat petlik - miskipärast ei saanud ühestki neist naisest eriti õnnelikke ja kasulikke ilmakodanikke. Nende väliselt kaunis ja korralikus kodus elas õnnetu ema ning tundus, et kodust pagedes ei osanud neiud siiski õnne leida. Õnnetute inimeste saatus liikus edasi järgmisele põlvkonnale. Raamat küll lõppes kerge lootusega, et just selles järgmises põlvkonnas oli naine, kes pööras saatuse kulgu ning murdis perekonna needuse ja elas õnnelikult ning rahulolevalt. Aga kindel selles olla ei saa - raamat lõppes unistusega sellest.

Enamus raamatust oli kirjutatud väga täpselt ühe lapse vaatepunktist, seepärast jäi päris palju lugeja eest varjatuks ning pidi ise juurde aimama. Mul läks selle aimamisega vist veidi rohkem aega, kui kirjanik oli kirjutades eeldanud ja vahepeal oli keeruline aru saada, et mis siin siis nüüd juhtus. Aga mulle tegelikult meeldib see stiil, kus kirjanik kõike ette ja läbi ei nämmuta.

Pean tunnistama, et kui väljakutse teemadega juba kiireks ei kisuks ning jõulud-aasta lõpp uksele koputama ei tikuks, siis ma ilmselt oleks selle raamatu käest pannud. Mul on sel aastal katastroofikirjandusest ja perekatastroofidest juba üsna kõrini, nüüd ma tahaksin lugeda ainult kenadest õhtutest kamina paistel ja piknikest jõekäärudes varjulise puu all ja peredest, kes päästetud, taasühinenud ja õnnelikud.

Samas oli raamat tegelikult hästi kirjutatud. Jutt rullus lahti libedalt ja kutsus lugema - 2 õhtuga jõudsin viimase leheküljeni.