Henry "Kuidas leida armastust raamatupoes"

Järjekordne raamat sarjast "Tõlkes leitud" jõudis minuni Veronica Henry "Kuidas leida armastust raamatupoes" (Eesti Raamat, 320lk). Seekordne raamat on minu meelest parem, kui mehest lahtisaamise lugu, mida samast sarjast viimati lugesin. Aga sarja esimese raamatu muljet ma kahjuks ei leidnud.

Raamatus oli põhiliiniks see, kuidas noor mees jääb beebitütrega üksi ning avab raamatupoe, millest saab tema töö, aga ka elustiil. Eriti usutav see ju pole, et vastsündinud beebi kõrvalt mees oma ja lapse asjad pakib, "teise maailma otsa" kolib, kus tal tugisüsteem puudub ning uue äri avab. Aga romantiline on see küll. Raamat jutustab veidi selle noore mehe ja tema beebi ema armastuse lugu, kuid peamiselt keskendub ajale, kui beebist on saanud täiskasvanud naine, mehest hilises keskeas - varases pensionieas mees, kes on eluaeg raamatupoodi pidanud, mees ootamatult haigestub ning mõne kuuga sureb. Tütrele jääb raamatupoe pidamine ning valikud-valikud-valikud.

Raamatu põhiline tegevusliin mulle meeldis. Lisaks sellele oli veel terve hulk muid tegevusliine, mis olid ... nii ja naa. Mõni neist liinidest mulle meeldis, aga osa olid täiesti kõrvalised ega olnud eriti seotud raamatupoe-liiniga. Enamus tegevusliine olid kergesti etteaimatavad: mammamasenduses ema ja tööstressis isa; häbelik vanatüdruk ning vanapoiss, kes teisele oma huvi tunnistada ei julge; lahku läinud noor pere, kus nii mees kui naine peavad lahkuminekut veaks; põgenev pruut, kes armastab hoopis oma pikaajalist sõpra; vana arm ei roosteta ja muidugi "kuri-paha-mees", kes tahab raskustes raamatupoe ära osta, et oma kinnisvaraarendusele pinda saada. Lisaliinid juhtisid tähelepanu põhiliinilt kõrvale ega andnud just palju juurde. Raamatu sisu meenustas teleseriaali stsenaariumi aluseks sobivat romaani, mille iga liini saaks  lõputult jätkata ja nii üks 5-10a seriaali vändata. Raamatusarja algne hea mulje on üha rohkem lahtunud minu jaoks. Kahju...