Adichie "Americanah"

Pärast seda kui olin läbi lugenud Chimamanda Ngozi Adichie "Pool kollast päikest", hakkas see kirjanik mind väga huvitama. Ja lugemist ootavate raamatute nimekirja lisandus ka "Americanah" (Fourth Estate, 477lk).

Raamat rääkis hoopis teisest ajast kui varem loetud romaan. Seekord oli peategelane Ifemelu Nigeeria koolitüdruk, kes kooli lõpetamise järel soovib astuda Ameerika või Inglismaa ülikooli. Kuna ta kohe viisat ei saa, et võõrsile kooli minna, otsustab ta alustada õpinguid Nigeerias. Kuna samas koolis käib ka tüdruku kallim Obinze, siis polegi plaan nii halb. Pidevate streikide tõttu on õppetöö pidevalt häiritud, seetõttu taotlevad noored jätkuvalt viisat. Lõpuks õnnestub Igemelul viisa saada ning unistuste Ameerikasse rännata. Obinze jääb Nigeeriasse, lootusega kunagi kallimale järgneda.

Ifemelu elu Ameerikas saab päris karmi alguse. Raskused töökoha leidmisel ja rahaprobleemid, lisaks rassiteemad ning kohanemine uue vaatanurgaga. Kunagi varem pole Ifemelu end mustanahalisena tundnud, nüüd märkab ta erinevat kohtlemist oma nahavärvi tõttu ning teiseks ka selle tõttu, et ta pole sündinud ameeriklane, vaid teda liigitatakse hoopis aafriklaseks. Kuigi tema enda identiteet on olla nigeerlane.

Siiski hakkab Ifemelul vaikselt veidi paremini minema. Vähemalt väliselt. Ta jääb Obinzega võõraks, üha enam võõrdub ka Nigeeriasse jäänud kodustest. Aga pärast töökohe leidmist kulgevad õpingud hästi, tal on sõpru, ta leiab isegi (valge!) poiss-sõbra. Selle tõttu õnnestub ka pärast ülikooli lõpetamist leida hea töökoht ning isegi roheline kaart taotleda. Lisaks alustab ta rassiteemalise blogi pidamist ning jõuab päris kiiresti niikaugele, et teenib endale sellega piisavalt elatist, et palgatööst loobuda. Siiski leiab ta, et teda ei peeta kunagi võrdseks valgete ega isegi mitte nende mustanahalistega, kes on tema šokolaadipruunist heledama nahaga.

Ifemelu elab Ameerikas 15 aastat ning otsutab siis kodumaale naasta. Ja kohtub seal uuesti Obinzega. Ja alustab uut blogi. Raamatu lõpuks tundub, et ring sai täis ning tegelased lahkuvad meist uue algusega.

Minu jaoks oli raamatu juures väga huvitav just Ameerikamaa rassiteema. See, kuidas tumedanalise käest küsimuse "kas Sa armastad arbuusi?" küsimine on rassistlik, oli minu jaoks täielik üllatus. Sama ka mitmete teiste väljenditega. Mina ei teadnud midagi ka pruuni paberkoti testist ega sellest, et mustanahalised ka enda seas naha tooni alusel end järjekorda seavad. Samuti ei olnud mul aimugi, et need mustanahalised, kelle juuksed on sirged (mitte krusslokilised) ei ole kunagi sellised sünnipäraselt. Sellise soengu saamiseks peavad nad juukseid keemiliselt sirgendama ja end sellega hoolega mürgitama. Uhh.. Aga nt suurkorporatsioonis tööintervjuule minemine ei tule kõne allagi, ilma soengut "korrastamata".

Raamat läks mul väljakutse teemasse.
Igaüks on oma saatuse sepp.
MÄRTS: Vaata enda veebruaris loetud raamatut. Mitu lehekülge selles raamatus oli? Kui oli alla 300 lehekülje, siis loe märtsis üks üle 400-leheküljeline raamat! NB! Märtsi raamatu autor, ei tohi elada samal mandril, kus veebruari raamatu autor!
Veebruaris oli mul Rootsi autori raamat, alla 200lk isegi. Seega seekord Ameerikas ja Aafrikas vaheldumisi elava autori raamat ja üle 400 lk.

Tigane "Seitse pastlapaari"

 Leida Tigase romaan "Seitse pastlapaari" (Kirjastus osaühing "Loodus", romaanivõistluse 1938a II auhind, 320lk) jäi mul...