Jakobson "Puujalaga katk" 11x11

Veebruarikuu 11x11 rahvajutu väljakutse raamat oli August Jakobsoni "Puujalaga katk" (Eesti Raamat, 1965, 167lk).

Raamat polnud küll teab kui pikk, aga kuna soovisin seda lastele lugeda aeglaselt jutu-paari haaval ja koolivaheaja tegutsemised tekitasid lugemisse pausi, siis veebruari viimastel päevadel selgus, et me pole raamatuga veel kuigi kaugel. Paraku sai raamatu teine pool üsna kiirelt ette vuristatud.

Väljakutse tagasisidesse kirjutasin nii:
Väljakutse teise raamatu lugemine ei läinud nii libedalt kui esimese lugemine. Kuna jutte oli väga palju ja ma korraga ei tahtnud väga suurt suutäit lastele ette sööta, siis jäime raamatu lugemisega veidi ajahätta. Lõpuosa sai paari päevaga ette vuritstatud, kui avastasin, et tagasiside andmisega ei ole aega, mitte 10.03ni (nagu miskipärast arvasin), vist 5 päeva vähem.

Siiski ei jäänud olemata toredad arutelud mitmete sõnade ja seikade tähenduse üle.

Raamatul oli huvitav ülesehitus. Polnud küll otseselt liigendatud, aga avastasime jutud on reas teemade kaupa. Hulk järjestikuseid lugusid hundist, konnast, teistest loomadest, aga ka halltõvest, katkust, tuulispeadest, krattidest ja Vanataadist.

Tänase päeva uus koroonakatk meenus mulle küll kui lastele seletasin, miks katkust minu arvates vanasti inimese või looma kujul tuleva needusena kõneldi. Kui teadmised viiruste-bakerite levimisest polnud veel eriti sügavad, siis tähelepanek, et haigstumised algasid kui külast käis läbi mõni võõras inimene, on tegelikult ju samm teadusliku seletuse suunas.

Jutud olid eelmisse raamatuga võrreldes kidakeelsemad. Kirja pandud peaaegu ilma kordusteta, mis mulle Marjakobarast mõnusa jutustamiseõhustiku loojana meelde jäi. Mulle väga meeldis, et väikesed korduse-alged siiski siin-seal olid, kus lauseosa, millega esimene lause lõppes, korrati järgmise lause alguses. Nt "Kihutas rätsep tagasi tallu, hüppas jälle akna kaudu tuppa, muutus taas inimeseks. Muutus taas inimeseks ja ..." Mulle meeldis väga kuidas see võttis jutu tempo maha ja muutis lugemise rohkem jutustamise sarnaseks. Paaris kohas oli ka tüüpilist kolmekordset kordust, aga ikka väga väge.

Jutt, mis mulle kõige rohkem hinge läks, oli "Miks mets kohiseb". Jutt sellest, kuidas vaene, aga heasüdamlik mees ei saanud metsast puid raiuda, sest puud palusid oma elu eest. Metsataat muutus inimeste elu kergemaks, võttis ära puude kõnevõime, aga manitses inimest siiski metsast puid ainult tarbepärast maha võtma. Seda lugedes ja mõeldes, kuidas Eestis praegusel ajal metsa koheldakse ning isegi hiisi ja ristipuid raiumast ei kahelda, kerkis klomp kurku. Kas Metsataat peaks äkki oma otsuse ümber pöörama?