Laur "Mürgiallikad"

Märt Lauri "Mürgiallikad" (Tänapäev, 256lk) ei olnud mul lugemist ootavate raamatute nimekirjas ega polegi see üldse sellist sorti raamat, mida ma tavapäraselt loeks. Aga kuna raamatu autor on mulle tuttav ning tema äsjane enneaegne surm mind ehmatas, tahtsin seda autobiograafilist raamatut lugeda, et saada selgust, et "miks?".

Raamat jutustab väliselt edukast it-firma töötajast, kelle pere on lagunenud ning mees ilma lähemate sõpradeta jäänud ja tööst enda elu keskpunkti teinud. Kui tal siis avastatakse 4. staadiumi kopsuvähk, siis muutub mehe elu kardinaalselt. Otsides meeleheitlikult tuge, oma inimesi, kellele raviperioodil toetuda, leiab ta lõpuks Pireti. Naise, kes pakub talle lisaks moraalse toetuse ka täiendmeditsiini abi, sh toob mehe ellu oma guru. Kahekesi püüavad nad meest tavameditsiini, kes mehele tervenemist üldse ei lubagi, vaid nii aasta kuni viie ulatuses üritab mehe elu pikendada, haardest "päästa". Mees pole sellest huvitatud, küll aga on ta huvitatud sellest, et end paremini tunda ja oma sõpradega hästi läbi saada.

Raamatu lõpus selgub, et "heatahtlikud" aitajad on teda hoopiski tüssanud ja mehe elu pikendada ei oska nüüd enam ei tavameditsiin ega ka mitte guru ise.

Raamatut lugedes jäi mulle mulje, et autor on umbes poole raamatu osas sarnaseid asju kogenud. Aga mingit hetkest alates ei olnud lugu enam minu jaoks usutav. Minu jaoks ei olnud usutav, et mees, kes väga detailitäpselt oskas kirjeldada, miks täiendmeditsiin ei tööta, seda siiski ühtki küsimust küsimata oma "uutelt sõpradelt" (tegelikult võhivõõrad inimesed) vastu võtab. Samuti oli uskumatu see pühendumus, mida täiendmeditsiini pakkuvad inimesed üles näitasid, inimest põetasid ja seltsi pakkusid, arvestades seda, et lõpus selgub, et nad teda siiski soovisid vaid tüssata.

Aga võibolla on võimalik, et toetuse ja läheduse nimel teeb raskes olukorras inimene mida iganes. Igatahes kahju noorest, terasest ja sihikindlast inimesest.