Hiiemäe "Emand kaseladvas" 11x11

Rahvajutu väljakutse algusest peale olen pidanud pöialt, et Mall Hiiemäe "Emand kaseladvas" (Eesti Raamat 94lk) ei tuleks lugemisele. Sest ma mäletan seda raamatud oma lapsepõlvest selgelt. Ja need mälestused pole sugugi toredad. Nüüd siis maikuu raamat.

Üldiselt on lugemine mulle üsna varajasest noorusest meeldinud. Aga mitte see raamat. Mäletan, et selle raamatu põhjal tehti meile korduvalt lugemiskontrolli - mõõdeti mitu tähemärki minutsime ära lugeda ja pärast pidi ka mingitele küsimustele vastama.

Pärast raamatu oma lastele ettelugemist sain mõnedest tolleaegsetest kollidest lahti. Mulle tundub, et see raamat oli minu jaoks lapsena lihtsalt liiga keeruline lugeda - palju tundmatuid sõnu, teiseks aga üksi lugemiseks liiga õudne. Kõigele sellele lisandus kontrolltööde pinge. Ma usun, et kui keegi oleks seda mulle ette lugenud ja asju rahulikult arutanud, siis oleks see mulle palju vähem õudu ja peavalu valmistanud. Mäletan, et kui ema hiljem seda vennale ette luges, siis ma ei suutnud kuulata, aga vennale küll meeldis.

Tore on raamatu juures see, et igasuguste rahvatarkuste ja -uskumuste juures, mis ju tänapäeva ratsionaalses maailmas tunduvad mõttetud, leiab sageli siiski mõtteteri. No näiteks, kui räägiti, et kui magada pead-jalad vaheldumisi, siis katk ei võta, peab põrsasteks, siis sellisel viisil nakkuse vältimisel võib olla täiesti selge põhjus - kui teise väljahingatav õhk ei satu otse inimese näole, ei ole nakatumine nii kerge. Kui räägiti, et katk ilmub külla inimese või looma kujul - selline viirusesse nakatumise viis võis täitsa olla, et saadi haigus külastavalt inimeselt või ka loomalt (kas sellepärast, et loom kandis sama viirust või toimis kontaktpiinana). Teatav lõhn varajas inimese lõhna katku eest - eeterlikud õlid võisid viiruse levikut takistada. 

Saan raamatus pea kõigi juttude mõttest (enda arvates) aru, aga ma ei suuda aduda, miks räägiti metsa kohta hirmutavaid lugusid. Enamus inimesi, kes ma tean ja kes metsaga suhestuvad, pigem peavad metsa energia ammutamise paigaks ja peatoiduse leidmise kohaks. Raamatu jutud metsas toimuvatest eksimistest ja eksitamistest, kohtumistest metshaldjate ning viirastustega, tunduvad minu jaoks võõrad. Huvitav, kes neid räägiti, et hoida lapsi üksi metsa eksimast või noori töötegemise asemel metsa minemast hoiatada...