Honeyman "Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi"

Gail Honeymani "Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi" (Ersen, 328lk) on mul mõnda aega lugemata raamatute nimekirjas ilutsenud. Kui enne eriolukorra algust raamatukogust raamatuid varusin, siis jäi see riiulil silma ja haarasin kaasa.

Raamat räägib Eleanorist, kes elab üksi, tööl ei sõbrusta kellegagi, tema ainus side minevikuga tundub olevat tema iganädalased telefonikõned tema emaga, kes tundub viibivat kas vanglas või hullumajas. Naine, kes tundub olevat üsna tavaline. Võibolla vaid veidi sotsiaalselt harimatu, reageerides mõnikord "valesti" olukordades, kus temalt oodati sotsiaalsete normide tundmist.

Miskipärast pärast aastaid tiksumist - tööle ja koju, poodi ja teleka ette viina jooma - muutub Eleanori elu äkitselt. Tööl hakkab tema vastu huvi tundma üks kolleeg, ta ise huvitub lähikonnas elavast muusikust, juhuslik kohtumine tänaval tervisehäire saanud vanema mehega, tekitab Eleanorile midagi, mis näeb välja nagu ... tutvusringkond?

Eleanori lapsepõlve ja üldse mineviku kohta puistatakse vaid üksikuid vihjeid. Kuni ühel päeval selgub, et nii ei saa enam jätkuda ning minevikus kollitavad kollid ei allu enam viinaga tuimestamisele. Vaid neile tuleb paraku näkku vaadata. Just selleks, et mitte ainult elus olla, vaid ka elada.

Raamat traumast ja traumaga tegelemisest. Väga liigutav ja mõtlemapanev.