Laretei "Otsekui tõlkes"

Lugemise väljakutse grupi väljakutse "Igaüks on oma saatuse sepp" maikuu teema on:
MAI: Vaata enda aprillis loetud raamatut. Millisest riigist on pärit selle autor? Maikuus loe raamatut, kus tegevus toimub selles riigis. AGA mai raamatu autor ise on pärit mõnest teisest riigist.

Minul oli aprillikuu raamatu tõttu tarvis raamatut, mille tegevus toimuks Rootsis. Aga autor oleks pärit mõnest teisest riigist. Ma tegelikult teadsin 2 sellist ilukirjanduslikku raamatut, aga kuna olin neid mõlemaid lugenud, siis  sõbra abiga Käbi Laretei raamatu "Otsekui tõlkes" (Tänapäev, 368lk). Raamatuga sain kaasa hoiatuse, et see pole kõigi maitse järele. 

Mulle see raamat üldiselt meeldis. Ma ei ole varasemalt Käbi Laretei eluga kursis, teadsin ainult seda, et ta on pianist, oli abielus Ingmar Bergmaniga ja veetis suvesid Gotlandil.

Raamatu miinuseks on see, et see eeldab lugejalt, et ta on juba Käbi Laretei eluloo nö ametlike detailidega kursis ning see annab juurde just selle eheda Käbi-perspektiivi. Mina tema elulooga varasemalt kursis polnud ning seetõttu võibolla jäi osa vihjeid mulle arusaamatuks. Lugesin pärast raamatu lõpetamist veidi tema ning ka Ingmar Bergmani kohta  wikipediast, see natuke selgitas mõnesid asju. Näiteks seda, kes on Liv ja Ingrid, kes figureerisid Ingmari ja ka Käbi elus mingist hetkest alates.

Raamatust sain teada, et tema elulugu oli tegelikult kirju juba lapseeast peale. Kasvamine diplomaadi peres ning sellega kaasnev pidev reisimine ja/või lahusolek vanemast ja elu vanavanemate juures, sai talle elunormiks, seetõttu tundub, et ka pidev kontsertreisidel viibimine ning nende vahel õpetajaga kohtumine, ei olnud talle keeruline. Samas pani see pitseri ka tema suhetele tema lastega - raamatust tundub, et Käbi kahetses, et ei osalenud oma tütre igapäevases kasvatuses ning ka poja kasvatamisel kasutas palju lapsehoidja abi ning viibis tihti eemal. Samas tundub, et eriti pojaga on tema suhted siiski olnud väga lähedased.

Raamatut lugedes tahtsin kõige enam saada teada just selle kohta, kuidas Käbi Laretei ning Ingmar Bergman sattusid Gotlandile ning sinna oma suvekodud rajasid. Aga huvitaval kombel ei olnud selle kohta peaaegu midagi raamatus kirjas. Oli küll viidatud Gotlandi-eelsele perioodile ning räägiti Färol elamisest ning koos laste ning laste peredega suvitamisest, aga kuidas see juhtus, et sinna kanda kinnitati, ei teagi. Osaliselt tundusid kirjeldused Ingmariga veedetud ajast kui eneseõigustused oma esimesest abielust lahkumisele ning kogu lugu kandis ajutise rõõmu pitserit. Mulle polnud päriselt arusaadav, kas selline ajutisuse pitser on sinna hiljem lisandunud või tundis Käbi kohe ette, et ka hr Bergmaniga ei jää abielu pikalt kestma.

Veidi oli juttu ka uuesti Eestiga suhtlema asumisest ja oma vanavanemate kodu tagasi saamisest. See osa jättis mulle lisaks poolikuse muljele samuti kui ülejäänud raamat. Ja mulle jäi imelik maitse suhu sellest, mis siis ikkagi juhtus - algselt pisarsilmi taasavastatud kodumaja plaaniti jätta üürinikele, nõuti siis siiski endale tagasi. Algul tundus, et maja hakkavad kasutama Eestisse jäänud sugulased, aga siis pandi see siiski kiirelt müüki ja lammutati. Algne plaan sinna Statoili bensukas ehitada, küll ei realiseerunud, aga kodumajast siiski midagi praegukse järgi ei ole.

Minu meelest oli raamat väga mõnusalt kirjutatud, kuigi sain poole raamatu pealt teada, et see polegi kirjutatud eestikeelsena, vaid rootsi keelest tõlgitud. Ilmselt loogiline, et keeles, mida pole aastaid aktiivselt kasutatud (Käbi ei õpetanud ka oma lastele eesti keelt), on raamatu kirjutamine keeruline. Aga selgelt tuleb selle mõnusa lugemise eest tänada suures osas tõlkijat.

Mõneti oli täitsa mõnud lugeda just tema enda arvamusi ning tundeid ja see, et kõiki eluloolsi fakte ei olnud välja toodud, andis raamatule ilukirjanduse hõngu ning jättis fantaasiale võimalusi. Teisalt jättis selline lähenemine nagu pooliku mulje. Et kirjanik avab end, aga mitte lõpuni. Näitab meile midagi, aga tegelikult me siiski midagi olulist ei näe. Mind paelus see raamat siiski niivõrd, et lugesin ta lõpuni. Ja samasuguste mööndustega, nagu seda mulle soovitati, julgen ka edasi soovitada.