11x11 rahvajutu väljakutses on juulikuu raamatuks Matthias Johann Eisen "Esivanemate varandus". Esimest korda selles väljakutses loen raamatut ainult endale ja mitte lastele ette. Lastele lugesin vaid mõned lood. Peamiselt sellepärast, et esimest korda selle väljakutse raames ei meeldi need lood mulle eriti. Ei tea, kas tegemist väsimusega, et lihtsalt ei jaksa enam rahvajuttudele pühenduda. Või siis kohapärimus ei ole minu jaoks. Aga selle raamatu sõnum ei kõneta mind eriti.
Mida olen saanud teada:
- järved üldiselt seisavad oma kohtadel, sest on tulnud mõnest teisest asupaigast
- enamasti on järved tulnud seetõttu, et neid on solvatud kas prahi loopimise või pissiste-kakaste mähkmete vm räpaste lapseriiete järves pesemisega
- vahel tekivad järved ka sellest, kui mõisas abiellub vend oma õega, pulmaööl vajub siis mõis maa alla ja sinna kohta tekib järv
- kivihunnikud on tekkinud üldjuhul seetõttu, et vanapagan on kive põlles tassinud, aga põllepaelad rebenenud
- kiriku ehitamisel vanapagan enamasti kipub müüri öösel lammutama, aitab võtmehoidja kirikumüüri müürimine, siis vanapagan enam lammutamas ei käi. Ma arvan, et nagu ka mul, läheb temalgi inimeste julma käitumise tõttu süda pahaks ja ta ei suuda sinnakanti enam tulla
- vahel aitab vanapagana kirikulammutamise vastu ka kiriku ehituse juurde püstitatud rist, aga kindlam on ikkagi inimohver sinna kummitama panna
- päris paljude mägede sees on sinna erineval põhjusel vajunud linnad, mis u 100a tagant vahepeal üles tõusevad ja siis jälle mäe sisse vajuvad. Neist saab tavaliselt ka soodsalt oste sooritada, kui õigel hetkel kohal satud olema
- allikate puhastamine on omaette peen kunst, seda peavad tegema 3 sama nimega lesknaist, pühapäevase jumalateenistuse ajal, et sünniks häid asju.