Rahvajutu väljakutse juunikuu raamat oli "Metsavaimu heategu" on esimene raamat, mille ma otsustasin lisada oma raamaturiiulisse. Eks sellele aitas kaasa ka see, et raamat hetkel raamatupoodides ju täiesti vabalt saadaval.
Raamatu juures üllatas postiivselt, et tundub, et poole aastaga olen mina ja on ka mu lapsed rahvajuttude osas juba kõvasti targemaks saanud. Kogumiku enamus jutte olid varem kuuldud-loetud. Eks nad muidugi sõnasõnalt ju samasugused pole, vahel on lõppki teistmoodi lahendatud, aga sisuliselt on nad üsna sarnased.
Raamat on üsna mahukas ja suvised õhtud tegemisi täis. Kuna minu eesmärk on lugeda raamatut siiski lastele, siis pole ma seda omaette lugemiseks kätte võtnud. Seetõttu on hetkel loetud vaid 75 lugu, 25 jäävad hiljem lugemiseks, vast saab enamus siiski loetud enne järgmise raamatu avaldamist. Samas kindlasti saab siis kogumikust lugusid koduvalt üle loetud. Eks loetud on seda raamatud siiani telgis lainemüha taustal, autoga ühest Eestimaa otsast teise sõites, aga ka kodus kiiktoolis, taustaks äikese müritamine.
Raamatu siiani kõige šokeerivam lugu on minu jaoks "Pojakene kitsetares". Lugu on juba Marjakobara raamatust tuttav, aga motiiv, kuidas ema kõrgelt oavarrelt alla kukub ning poeg talle siis ülevalt kaarega suhu kuseb, oli minu jaoks päris šokeeriv. Kusemisest ja sittumisest rääkisid mitmed teisedki lood, kuigi mind ei ärritanud pooltki nii palju kass, kes kuses kapsastele või kana, kes sittus palu peale.
Ma polnud varem tähelepanu pööranud sellele kui palju on meil pritsidest ja printsessidest kõnelevaid lugusid. Ilmselt meeldib paljudele mõte sellest, kuidas juhuslikult mõnele võimukandjale tehtud heategu võib muuta elu. Lastele meedivad ka väga jutud sellest, kuidas vapper kangelane päästab päeva ning saab selle eest vääriliselt tasutud. Eriline lemmik oli meil "Raha puu sees", meeldis just see, et kõik osapooled said lõppkokkuvõttes rikkaks ja õnnelikuks, keegi ei pidanud teise arvelt millestki ilma jääma.
Juttude juures märkan ma veidi teistsugust stiili, kui varasematel rahvajuttudel, kuidagi lakoonilisem ja asjalikum on neid lugeda võrreldes eelmiste raamatutega. Mulle täitsa meeldib.
----
----
Raamatu teine pool oli lastele lugemiseks vähem sobiv. Viimased u 20 lugu lugesin ainult endale, aga juba enne seda tekkis lugusid, kus räägiti nt suhu kusemisest jms, millega laste fantaasiat väga ergutada ei taha.