Selle järgi talitasin viimati oma kodusesse raamatukokku minnes. Valisin raamatu Eesti kirjanike hulgast, selle otsustasin juba enne ära - EV100 tahab ikkagi tähistamist, seepärast tundus see sel aastal sobilik. Olin väga elevil ... aga siis potsatas mulle pihku "Murra leiba nälgijale: järellugu". Kohe kui raamatut lehitsesin ja nägin, et see on vanainimeste elust kirjutatud raamat, mu elevus lahtus. Aga siiski - kui sai see teema juba ette võetud, siis olgu kuidas on, loetud ta saab.
Raamatu esimese osa otsustasin paigutata teema:
47. Kui sa mainid sõbrale selle raamatu pealkirja küsib ta su käest: sa loed SEDA raamatut?!? Päriselt ka või?
Sest muidu ma tõesti ei tuleks oleks võtnud kätte raamatut pensioniealiste muredest.
Esimene raamat Mae Antsu "Murra leiba nälgijale" (Varrak, 277lk), rääkis ühe vana naise igapäevaelust. Sellest, kuidas abiellumata ning lapsi saamata, aga hoolega tööd rügades elu õhtusse saatnud naine, nüüd oma päevi veedab. Lähisuhteid otsides, mis oleksid mõlemale osapoolele toredad ja võrdsed, püüab ta suhelda oma endise kolleegiga ning vanemaealise sugulasega. Mõlemad suhted on selgelt tasakaalust väljas, üks rohkem, teine vähem. Lihtsalt kurb on lugeda, kuidas endaga hästi hakkama saav naine, kes teeb rohkem kui mõni teine, on nii üksik ja tema tööl pole väljundit. Raamatu üks huvitavaim tegevusliin on selle kohta, kuidas minategelase kolleeg Kersti, kes on samuti üksik vanem naine ning tundub olevat vaimselt ebastabiilne, satub erinevatel põhjustel teovõimetuks tunnistatuna hooldekodusse. Väga segane tundub mulle tegevusliin, kuidas minategelane oma väheste sugulastega, kellega siiani suhtles, tülli pöörab.
Teine raamat Mae Antsu "Murra leiba nälgijale: järellugu" (Varrak, 176lk) jätkab lugu samast kohast, kus see eelmises raamatus pooleli jäi. Vahepeal on möödunud 4 aastat. Suhtus sugulaste vahel pole taastunud, raamatu lõpuni on see tegevusliin väga kõrvaline. Aga 4.5a hooldekodus veetnud endine kolleeg ilmub jälle minategelase lävele. Suurem osa raamatust räägibki sellest, kuidas üks teovõimetuks tunnistatud inimene, kelle korter on eestkostjate poolt müüdud ning raha viimase 4 aastaga kinnisvara väärtuse kasvu tõttu nii palju väärtusest kaotanud, et ei saa osta enam sarnast ega isegi mitte viletsamat korterit, püüab endale jalgu alla saada ning teovõimet tagasi küsida. Väiksem, aga kogu selle kahe raamatu kõige huvitavam osa on aga minategelase seiklused Eesti meditsiinisüsteemis. Selle osa lugemine hoidis mind isegi ühel õhtul pikemalt ärkvel kui kunagi varem. Isegi arstide nimed tundusid olevat reaalsest elust pärit.
Mind üllatas selle raamatu juures autori ladus stiil. Lugeda oli mugav, nauditav. Teema polnud mulle, aga vähemalt lugemine polnud piin. Ilukirjanduse vallas algaja autori (vähemalt autori enda väitel) puhul pole see sugugi iseenesestmõistetav.