Marjakobar ja teisi setu muinasjutte 11x11

Eesti rahvajutu 11x11 väljakutse 11. jaanuaril avaldatud raamat on "Marjakobar ja teisi setu muinasjutte" (minul väljaanne Eesti Raamat, 1989, 133lk).

Esimene asi, mis raamatu juures mulle silma jäi, oli see, et raamatu köide on tagurpidi. Huvitav, kas terve trükk selline või mõne raamatu köitmisel eksitud?

Lugemisel hoidsin seekord hoolega parajust. Tahtsin, et oleks aega kõigi juttude peale natuke mõelda ka, sest jutud ju lühikesed ja raamat pigem õhuke. Mina olin raamatut lapsena lugenud või oli seda mulle ette loetud. Lapsed kuulsid esimest korda, kuigi paljusid jutte olid nad varem kuulnud.

Mõned sõnad ja väljendid olid lastele raamatus võõrad, mõned olid isegi mulle uued. Otsisime iga kord võõraste sõnade tähenduse välja. Meenuvad tsudsu, ugurits, sukman, nänn, era tegema, õlletama.

Raamatut lugedes märkasin ma palju rohkem kordusi, kui olin varem rahvajuttude juures märganud. Teadsin küll, et kordamist kasutatakse lugude rääkimise juures ikka. Aga polnud kunagi märganud, et seda juhtuks nii palju. Lastele see sobib - kordusteta jutt kulgeb vahel lapse jaoks liiga kiiresti, ei jõua süveneda ja harjuda, kui lugu juba läbi. Kordused võtavad tempo maha ja lubavad sisse elada.

Teiseks märkasin, et nii mõnegi jutu võib täitsa ulmejutuks liigitada. Olgu see selleks, et loomadel on inimeste oskused ja rääkimisvõime enamuses rahvajuttudes. Aga jutus "Söepuder", kus: söest keedeti putru; musta värvi pudru söömisest värvus mustaks sööja nahk; mustanahaline tütarlaps pandi merevette 4 päevaks likku ja liguneski puhtaks; keegi ei pane imeks, kui akna all laulnud vend sealtsamast minutike hiljem surnuna leitakse; vennaga mitte just eriti hästi läbi saanud Vanahalb, hakkab seepeale virgasti õlut pruulima - parema koha puudumisel omaenda suhu :) Aga vähemalt lõppes õe-venna seiklus selles jutus kenasti ja õnnelikult.

Lastele meeldis väga, mulle ka. Ootame koos järgmise kuu raamatut :)