Bohjalian "Ämmaemandad"

Kui veebruar oli juba tasapisi alanud, st 2019 lugemisaasta algusest juba terve kuu möödas, siis seadsin lõpuks sammud raamatukogu poole, et enda korralikult sorteeritud lugemissoovide nimekirjast esimesed raamatud koju tuua. Raamatukogus jäin siiski riiuleid liiga pikalt silmitsema ning minuga tuli kaasa ka Chris Bohjaliani raamat "Ämmaemandad" (Ersen, 352lk).

Raamatu lugesin samal veebruari esimesel nädalavahetusel läbi. Endale tundus, et ühe hingetõmbega, nii köitis mind see lugu. Kuigi ... raamatu algul tegelikult tundus mulle, et raamatu lõpp sai ära räägitud...

Raamatu sisust ka. Jutt oli sünnitamisest USAst 1980ndatel aastatel. Nö sünnitamise pärand oli see, et tegutsesid iseseisvad sünnituse ämmaemandad, kes jälgisid rasedust ja võtsid vastu sünnitusi naiste kodus. Samuti oli neil mitteametlik treeningprogramm - kui keegi soovis ämmaemandaks hakata, siis töötas ta mõnda aega koos kogenud ämmaemandaga ning õppis selle juures välja ja avas oma praksise. Samal ajal oli ämmaemandaks võimalik õppida ka koolides, aga seal õppinud ämmaemandad töötasid haiglates arstide käe all ning miskipärast vastandati neid kodus töötavate naistega.

Ja siis juhtus, et ühel kodussünnitusel läksid asjad väga valesti ja üks naine suri. Keegi ei teadnud, kas sündmuste käik oli: naine suri sünnitusel, ämmaemand tegi keisrilõike ja päästis lapse või naine sattus sünnitusel raskesse seisu, oli minestanud/koomas ja peaaegu surnud, ämmaemand pidas teda surnuks, tegi keisrilõike, päästis sellega lapse ning surmas naise. Kohus väitis üht, ämmaemand teist. Tõde tegelikult polnud võimalik välja selgitada.

Raamat räägib detailselt ämmaemanda töötast ja kohtuprotsessist. Ja kohtuprotsessi mõjudest kodussünnituse ämmaemandate nö välja juurimiseks Ameerikast. Sellest, kuidas mõjus üks kohtuprotsess ühele perele, ühele lapsele, tervele piirkonna ämmaemandate kogukonnale ja kodussünnitusele. Kodus sünnituse ajalool mõttes - väga huvitav. Ühe lapse üle-elamiste mõttes kohtuprotsessi ajal - kohutav.