Claesson "Sina maga, mina pesen nõud"

Kui ma Stig Claessoni raamatupealkirja "Sina maga, mina pesen nõud" (SA Kultuurileht, Loomingu raamatukogu, 139lk) esimest korda nägin, siis mulle tundus see kui kõige romantilisem romaan, mida ma oskan endale ette kujutada - hoolitsus üksteise eest. Kujutlesin, et seda ütleb noor mees oma rasedale naisele või väikeste laste emale. Selgus, et mu kujutlus oli ses mõttes õige, et see fraas tähendas vaikset igapäevast hoolitsust oma partneri suhtes. Küll aga oli mu ettekujutus tegelastest u 30-40a mööda - tegemist oli küpses eas naise ja mehega, kes olid mõlemad oma esimese ja väga armastatud partneri kaotanud ning selle järel teineteist leidnud.

Kas nende suhe oli tõsine? Tundus, et lõppkokkuvõttes oli, kuigi see selgus alles suhte lõpus. Kas see pani unustama oma esimese elu esimese abikaasaga? Pigem mitte. Aga mõlemale pakkus see suhe lähedust, seltsi ja kiindumus kasvas ajaga. Lapsed harjusid. Lapselapsed kutsusid vanaema uut meest vanaisaks. Teise poole lapsed aitasid, kui vaja autoga kuhugi sõita. See, kui tõsine see suhe südames ja hinges oli, selgus alles siis, kui see lõppes. Ja mees, kes oli kaotanud oma abikaasa ja ka oma eluõhtu partneri, reageeris mõlemal juhul sarnaselt. 

Raamat läks minu jaoks nutika raamatukoguhoidja 2019 veebruari väljakutse teema alla "Ma ei tea mis raamat see oli, aga selles oli juttu vanadest inimestest. Nagu minu vanaema ja vanaisa. Pensionäridest, noh. Ei, midagi muuda ma sellest raamatust ei mäleta." Kui endale siia teemasse raamatut otsisin, siis leidsin selle ootamatust kohast. Nimelt raamatukogust koju toodud raamatute hulgast - see oli mul lugemise soovinimekirjas ja juhtumisi oli ta jaanuari viimastel päevadel raamatukogust võtnud. Alles siis, kui veebruari algul lugema hakkasin, märkasin, et sobib teemasse :) Vahel leiab pime kana ka tera.

Tõsisel teemal kirjutatud raamat oli kirjutatud kerguse ja elurõõmuga. Stiili ja huumori poolest meeldis see raamat mulle väga. Isegi väga tõsiseid kohti lugedes jäi toon pigem kergeks ja meeleolu oli pigem "pole hullu" kui "appi-mis-nüüd-saab". Ka pärast vähidiagnoosi saamist läheb elu edasi. Tehakse nalja, juuakse kohvi ja õlut ja võibolla isegi šampust. Kuni nõude pesemine jääb igavesti ainult ühe osapoole õlgadele.