Jällegi üks raamat mu soovinimekirjast loetud. Daniel Glattaueri "Igavesti sinu" (Varrak, 176lk) sai sinna nimekirja vist pärast seda kui "Hea põhjatuule vastu" ja "Kõik seitse lainet" mulle väga meeldisid. Lugedes sain aru, et see raamat pole midagi sarnast eelmiste loetutega. Olin kunagi seda osaliselt vist raadiost juhuslikult kuuldemänguna kuulnud, sain aru, et sisu läheb aina jubedamaks, aga lõppu ma ette ei teadnud.
Päris õudne oli, kui oleks algusest peale mäletanud, et sisu selline on, siis poleks lugenud. Aga see õudus hoidis kuidagi enda lummuses ja nii ta lõpuni loetud saigi.
Mõtlesin kogu lugemise aja, et kas tõesti on võimalik, et ühe naise vanemad, head sõbrad ja kauaaegsed kaaslased juba esmakohtumise järel nii hirmsasti armuvad ühte mehesse, et naise sõnu enam miskiks ei pea. Ei tahaks uskuda. Samuti seda, et kui naine tõesti tunneb, et mees on talle ebameediv ja ta temaga koos olla ei soovi, siis ta siiski jätab tegemata viimase väikese liigutuse, et lõplikult mees oma elust välja saada ning otsib ikka ja jälle uuesti kontakti. See tundus ebarealistlik... Õnneks.
Siin blogis viidatud FB Lugemise väljakutse grupp asub siin: https://www.facebook.com/groups/1534342870175582/
Tigane "Seitse pastlapaari"
Leida Tigase romaan "Seitse pastlapaari" (Kirjastus osaühing "Loodus", romaanivõistluse 1938a II auhind, 320lk) jäi mul...
-
Minu vanaisa ja ema lugesid mulle lapsepõlves palju raamatuid ette. Üks raamat, mille ettelugemist ma mäletan, oli Jüri Parijõgi "Jutt...
-
Rahvajutuaasta väljakutse (11x11) septembrikuu raamat on Kilplased. Seekord sai ise valida erinevate teoste vahel ja lugesin läbi Friedrich...
-
Tegelikult on Harriet Lerneri "Vihatants" (Pilgrim, 296lk) minu lugemata raamatute nimekirjas juba päris kaua, aga otsustasin ta p...