Kross "Tahtamaa"

Jaan Kross kirjanikuna on vaieldamatult Eesti kuldvara. Olen varem lugenud ainult "Wikmani poisse", aga lugemise nimekirjast jõudsin nüüd Tahtamaa (Eesti Keele Sihtasutus, 356lk) lugemiseni. See on huvitav romaan just selle poolest, mis toimub taustal - NSVL lagunemine, Eesti taasiseseisvumine ning ENSV poolt riigistatud maade tagastamine.

Romaani sündmuste toimumisaeg jääb minu lapsepõlve, palju mul selle kohta mälestusi pole. Meie perre jõudsid vaid mõned EVP-d, mille eest saime esivanemate talude asenduseks maatüki.

Raamatus räägitakse tõelisest nö 90ndate kogemusest, kuidas täiesti võõrad inimesed oma sugulaste maad tagasi nõudsid (ja said), kuidas oma kaarte õigesti mängides ja äri ajades segastel aegadel rikastuda, kuidas kõik liikus veel nö vene korra järgi - altkäemaksudest õlitatult. Sama räägiti ka peategelase igapäevaelust, armastusest, mis pidi püsima varjatult ja milles jõudsid ka ühel hetkel kätte muutuste ajad nagu meie riigiski.

Väga huvitav vaade sellele ajale.  Ja muidugi väga hästi kirjutatud. Samuti nägin kirjasõnas ära sõna "mistend", mis mu tuttavate seas ammugi tavakõnepruugis.

Tigane "Seitse pastlapaari"

 Leida Tigase romaan "Seitse pastlapaari" (Kirjastus osaühing "Loodus", romaanivõistluse 1938a II auhind, 320lk) jäi mul...