Raamatukogude aasta väljakutse oktoobrikuu raamatu pidi valima raamatukoguhoidjate gruppi postitatud soovituste hulgast. Mulle käi silma Mudlumi "Tõsine inimene" (ZA/UM, 199lk).
Raamatu soetasin endale koos autori autogrammiga juba 2020 aasta suvel Ruhnus toiminud raamatuesitlusel. Möödunud suvel kandsin seda pikka aega kaasas tõsise plaaniga ta nüüd lõpuks ikka läbi lugeda. Suvi oli tegus ja lugesin peamiselt väljakutsetega seonduvaid raamatuid ja nii ta siis mul kaasas loksus. Nüüd kui hädasti oleks olnud vaja raamat ikkagi läbi lugeda, oli ta aga kui tina tuhka kadunud. Otsisin, mis ma otsisin, lõpuks võttis raamatu ikkagi raamatukogust. No saab Mudlum selle eest paar senti autoritasu, las ta siis saab...
Raamat oli muidugi hea. Isegi väga hea. Naersin päris korralikult. Osa raamatust lugesin siin ja seal kodust väljas, näiteks sõbra diivanil ja teatri kohvikus. No natuke imelik on seltskonnas raamatut lugedes omaette naerda. Aga mis Sa ära teed.
Kõige parem tsitaat jutust "Diivanite ränded":
Mind pool elu teeninud väsinud voodi oli kunagi kuulunud ühele priimabaleriinile, ta oli selle eritellimuse peale valmistada lasknud. Väärikalt ja krigisemata kandis see hea voodi oma turjal mitmeid abielurahvaid, tal oli suur pehme, vatine süda, mis ei põlanud ära ka juhuslikke paariheitjaid või üksikuks jäänud vähkrevaid kehi. Ta kolis muudkui ühest paigast teise, häbiga keerasin narmendavaid madratseid suuremate palakate sisse, et nende võidunud vanadus välja ei paistaks.
Seda raamatut lugedes oli mul väga hea meel, et Mudlum pole ilmselgelt minimalist. Muidu poleks tal ju mitte millestki kirjutada.