Minu lugemissoovide nimekirjast plaanisin ma lugeda ainult neid raamatuid, mis tõesti kõnetavad, ülejäänud pooleli jätta ja raamatukokku lugemata tagastada. Aga siiani olen kõik alustatud raamatud käbi lugenud. Nii ka Kai Aareleidi kirjutatud "Salaelud" (Varrak 152lk).
Natuke magus ja mõrkas oli see raamat. Natuke kurb ja päriselt elus. Juba mõnda aega tagasi hakkasin ma vaatama inimesi enda ümber uue pilguga. Mis toimub nende peades? Südametes? See raamat näitas mulle jälle, et sinu kõrval täiesti normaalselt oma igapäevaseid toimetusi toimetav inimene võib olla sisemiselt valus või katki, vajada kallistust, seltsi või hoopis ruumi ja omaetteolemist.
Mõnedest juttudest jäi mulle püänt veidi segaseks, aga enamus juttudes oli see täpselt õige - kõik öeldud, aga liigselt nämmutamisest hoidutud. Paar juttu jäid minu jaoks siiski veidi poolikuks. Nagu seriaali esimene osa...
Siin blogis viidatud FB Lugemise väljakutse grupp asub siin: https://www.facebook.com/groups/1534342870175582/
"Sõsara sõrmeluud. Naised eesti muinasjuttudes"
Nutika raamatukoguhoidja väljakutse märtsikuisesse teemasse (lühidalt - hunt raamatukaanel) sobis mul 2 raamatut. Üks on kuu alguses loetud ja juba ka blogist läbi käinud, teine oli Merili Metsvahi koostatud "Sõsara sõrmeluud. Naised eesti muinasjuttudes" (Hunt kirjastus(!), 230lk). Arvasin, et ma seda ilmselt raamatukogust nii kiirelt ei saa, aga selgus, et järjekord jõudis minuni kiiremini kui ootasin.
Raamat koosneb 5 osast: abiellu astumine, õde-vend, abielu, kasuema ja viimaseks müstiline abielu loomaga (kes armastatud ustavuse ja truuduse tõenduse peale inimeseks muutub). Pärast iga osa oli kokkuvõte, kus kirjeldati sedasorti muinasjuttudes kasutatud kujundeid ja peidetud sõnumeid. See oli raamatu kõige suurem väärtus minu jaoks. Ma olin küll muidugi ka varem märganud muinasjuttudes ühisjooni, aga polnud kunagi varem klassifitseerunud.
Ma natuke pelgasin seda raamatut lugeda, sest olin üsna kindel (juba pealkirjastki), et raamatus kubiseb vägivallast. Ja nii oli ka. Kõige jubedam koht oligi minu jaoks raamat nimimuinastus, kus emata vaenelaps on õe sõrmeluud pärast perekondlikku õhtusööki kokku kogus, pärast seda kui isa, kasuema ja kasuõed olid ta õhtusöögiks nahka pistnud. Aga enamus vägivalda ei tekitanud minus erilist õudu, mina lugesin seda rohkem kujundina kui tegeliku vägivallana. Enamus tapetud head inimesed reinkarneerusid kiirelt. Ja kõigest sellest koorus välja muinasjuttude mõte - lisaks meele lahutamisele ka väärtuskasvatus, mulle tundub isegi, et energeetilisel tasemel mõjutamine, ähvardamine.
Erinevad huvitavad kujundid jäid mulle kõlama. Aumõrv on lubatud (kui solvasid kellegi ema/isa, on täiesti normaalne, et sul lüüakse pea otsast). Sõna peab pidama (isegi kui see sõna on sinult valega välja petetud). Kes sirget teed pidi läbi eluraskuste läinud, peab õnnelikuna elu lõpuni elama. No ja loomaga abiellunud neidude "mehele" truuks jäämise ja "ootan ära kuni mees muutub" tagajärjel saadud kaunid kingid ja igavene õnnelik elu.
Eesti muinasjuttudest koorus minu jaoks eesti naise väga mitmene roll. Ühiskonnas mehele alluv, perepea järel teisejärguline, sageli rahatu ja seega sõltuv. Samas abielus võrdne partner. Kodus pigem see, kes vastutab kogu majapidamise eest. Kaasa arvatud selle eest, et kuri üleaedne mõnd karilooma või väikest last ära ei kaetaks või libahunti jooksnud naaberküla naine sellest loitsust pääseks. Üldse tundus, et abielu andis naisele väe ja võimu, tüdruk oli sõltuv teiste armust (olgu see siis isa või lahked külainimesed, kes vaeslapsele tööd ja leiba pakkusid), abielunaine oli aga uues seisuses.
Väga huvitav oli neid muinasjutte lugeda, aga mulle tundub, et oma lastele ma neid lugeda ei tahaks.
Üldse peaks muinasjutte paremini valima.
Raamat on väga kaunilt kujundatud ja luksuslikult trükitud. Selline mõnus nautimise väljaanne.
Raamat koosneb 5 osast: abiellu astumine, õde-vend, abielu, kasuema ja viimaseks müstiline abielu loomaga (kes armastatud ustavuse ja truuduse tõenduse peale inimeseks muutub). Pärast iga osa oli kokkuvõte, kus kirjeldati sedasorti muinasjuttudes kasutatud kujundeid ja peidetud sõnumeid. See oli raamatu kõige suurem väärtus minu jaoks. Ma olin küll muidugi ka varem märganud muinasjuttudes ühisjooni, aga polnud kunagi varem klassifitseerunud.
Ma natuke pelgasin seda raamatut lugeda, sest olin üsna kindel (juba pealkirjastki), et raamatus kubiseb vägivallast. Ja nii oli ka. Kõige jubedam koht oligi minu jaoks raamat nimimuinastus, kus emata vaenelaps on õe sõrmeluud pärast perekondlikku õhtusööki kokku kogus, pärast seda kui isa, kasuema ja kasuõed olid ta õhtusöögiks nahka pistnud. Aga enamus vägivalda ei tekitanud minus erilist õudu, mina lugesin seda rohkem kujundina kui tegeliku vägivallana. Enamus tapetud head inimesed reinkarneerusid kiirelt. Ja kõigest sellest koorus välja muinasjuttude mõte - lisaks meele lahutamisele ka väärtuskasvatus, mulle tundub isegi, et energeetilisel tasemel mõjutamine, ähvardamine.
Erinevad huvitavad kujundid jäid mulle kõlama. Aumõrv on lubatud (kui solvasid kellegi ema/isa, on täiesti normaalne, et sul lüüakse pea otsast). Sõna peab pidama (isegi kui see sõna on sinult valega välja petetud). Kes sirget teed pidi läbi eluraskuste läinud, peab õnnelikuna elu lõpuni elama. No ja loomaga abiellunud neidude "mehele" truuks jäämise ja "ootan ära kuni mees muutub" tagajärjel saadud kaunid kingid ja igavene õnnelik elu.
Eesti muinasjuttudest koorus minu jaoks eesti naise väga mitmene roll. Ühiskonnas mehele alluv, perepea järel teisejärguline, sageli rahatu ja seega sõltuv. Samas abielus võrdne partner. Kodus pigem see, kes vastutab kogu majapidamise eest. Kaasa arvatud selle eest, et kuri üleaedne mõnd karilooma või väikest last ära ei kaetaks või libahunti jooksnud naaberküla naine sellest loitsust pääseks. Üldse tundus, et abielu andis naisele väe ja võimu, tüdruk oli sõltuv teiste armust (olgu see siis isa või lahked külainimesed, kes vaeslapsele tööd ja leiba pakkusid), abielunaine oli aga uues seisuses.
Väga huvitav oli neid muinasjutte lugeda, aga mulle tundub, et oma lastele ma neid lugeda ei tahaks.
Üldse peaks muinasjutte paremini valima.
Raamat on väga kaunilt kujundatud ja luksuslikult trükitud. Selline mõnus nautimise väljaanne.
Delerm "Väikesed naudingud"
Philippe Delermi raamat "Väikesed naudingud" (Varrak, 88lk) on arvatavasti "Lugemise väljakutse" grupist mu lugemisnimekirja jõudnud.
Raamat oli peaaegu täpselt selline, mida ma arvasin, et see on puhtalt pealkirja järgi. Lühijutud igapäevastest pisiasjadest, mis teevad päeva rõõmsamaks ja millest koosnebki õnn. Olgu selleks siis sarvesai või spontaanne õhtusöök sõbra pool, mõned küpsed marjad või hoopis sõit eskalaatoril, selliseid pisikesi elamusi on oluline märgata ja nende nautimiseks aega võtta.
Raamat on mõnes mõttes nagu luulekogu. Ja ma lugesin seda täiesti valesti. See raamat peaks olema riiulis ja kui õhtul und ei tule või tuju on paha, peaks seda lehitsema ja mõnd sobivat juttu lugema. Või isegi mõnest jutust inspiratsiooni ammutama, ise enda naudingu üles otsima ja kirja panema.
Raamat oli peaaegu täpselt selline, mida ma arvasin, et see on puhtalt pealkirja järgi. Lühijutud igapäevastest pisiasjadest, mis teevad päeva rõõmsamaks ja millest koosnebki õnn. Olgu selleks siis sarvesai või spontaanne õhtusöök sõbra pool, mõned küpsed marjad või hoopis sõit eskalaatoril, selliseid pisikesi elamusi on oluline märgata ja nende nautimiseks aega võtta.
Raamat on mõnes mõttes nagu luulekogu. Ja ma lugesin seda täiesti valesti. See raamat peaks olema riiulis ja kui õhtul und ei tule või tuju on paha, peaks seda lehitsema ja mõnd sobivat juttu lugema. Või isegi mõnest jutust inspiratsiooni ammutama, ise enda naudingu üles otsima ja kirja panema.
Kirk "Meetod 15/33"
Shannon Kirk raamatu "Meetod 15/33" (Hea Lugu, 256lk) leidsin oma lugemissoovide nimekirja korrastades ja tõin raamatukogust koju. Ja juba samal ööl lugesin läbi. Sisu oli nii põnev ja samas õudne, nii et ma ei saanud enne und, kui sain teada, kuidas see kõik lõppes.
Jutt algas sellest, kuidas üks rase noor neiu jutustas oma röövimisest. Ja jätkus sellest, kuidas üks uurija uuris ühe raseda neiu röövimist. Neiu läbielamistest ja uurija tegevusest rääkivad peatükid vaheldusid. Alles lõpus selgus, et röövitud neide oli kaks ning uurija otsis tegelikult hoopis ühte teist tüdrukut, kes oli samade röövijate poolt vangistatud.
Tänu röövitud tüdruku selgele peale ja teravale mõistusele pääsesid mõlemad tüdrukud vabadusse, kuid kahjuks oli teise noore neiu jaoks juba liiga hilja.
Raamat oli kirjutatud piisavalt ladusalt, et sain ta ööga loetud. Aga paraku selline loe-ja-unusta, kohe kui raamat läbi, oli põnevus unustatud ja u nädalaga kipub ka raamatu sisu juba peas tuhmuma.
Jutt algas sellest, kuidas üks rase noor neiu jutustas oma röövimisest. Ja jätkus sellest, kuidas üks uurija uuris ühe raseda neiu röövimist. Neiu läbielamistest ja uurija tegevusest rääkivad peatükid vaheldusid. Alles lõpus selgus, et röövitud neide oli kaks ning uurija otsis tegelikult hoopis ühte teist tüdrukut, kes oli samade röövijate poolt vangistatud.
Tänu röövitud tüdruku selgele peale ja teravale mõistusele pääsesid mõlemad tüdrukud vabadusse, kuid kahjuks oli teise noore neiu jaoks juba liiga hilja.
Raamat oli kirjutatud piisavalt ladusalt, et sain ta ööga loetud. Aga paraku selline loe-ja-unusta, kohe kui raamat läbi, oli põnevus unustatud ja u nädalaga kipub ka raamatu sisu juba peas tuhmuma.
Bollmann "Naised, kes loevad, on ohtlikud"
Lugemise väljakutse grupist jäi silma intrigeeriva pealkirjaga raamat, Stefan Bollmann "Naised, kes loevad, on ohtlikud" (Olion, 151lk). Ja otsustasin, et vaatan sellele sisse ka. Vaatasin.
Oli täitsa huvitav. Autor oli valinud raamatusse erinevatel piltidel (enamasti maalid, aga ka fotod jt) kujutatud naisi, kellel on käes raamat, kiri vms. St naised, kes tunduvad piltidel lugevat või on just loetud tekstilt silmad tõstnud. Päris huvitav oli näha nii paljusid erinevatel aegadel tehtud pilte. Teemad kõigil sarnased, meeleolud ja teostus erinevad. Lugemine kui salaja haaratud puhkehetk, isegi laiskusehetk. Lugemine, kui salaja teadmiste ammutamine. Lugemine, kui sõnum kallimalt. Lugev naine kui laiskvorst, mässaja, armuke, salaja puhkehetke nautiv teenijanna, sõbrannaga hommikut nautiv naine enne tööleruttamist, ettelugejanna, kelle lugemine on rohkem ajatäide kui meelelahutus või hariv tegevus. Mõned pildid tundusid olevat ka lavastatud - raamat kaunitari kätte lihtsalt rekvisiidina sattunud, lehviku või kassipoja asemel pilti ilmsetama.
Ainus, mis mina neid pilte vaadates ühise teemana nägin, oli see, et raamat ei tundunud kedagi külmaks jätvat. Pigem kaasnes koos raamatu ilmumisega pildile alati ka suhtumine.
Oli täitsa huvitav. Autor oli valinud raamatusse erinevatel piltidel (enamasti maalid, aga ka fotod jt) kujutatud naisi, kellel on käes raamat, kiri vms. St naised, kes tunduvad piltidel lugevat või on just loetud tekstilt silmad tõstnud. Päris huvitav oli näha nii paljusid erinevatel aegadel tehtud pilte. Teemad kõigil sarnased, meeleolud ja teostus erinevad. Lugemine kui salaja haaratud puhkehetk, isegi laiskusehetk. Lugemine, kui salaja teadmiste ammutamine. Lugemine, kui sõnum kallimalt. Lugev naine kui laiskvorst, mässaja, armuke, salaja puhkehetke nautiv teenijanna, sõbrannaga hommikut nautiv naine enne tööleruttamist, ettelugejanna, kelle lugemine on rohkem ajatäide kui meelelahutus või hariv tegevus. Mõned pildid tundusid olevat ka lavastatud - raamat kaunitari kätte lihtsalt rekvisiidina sattunud, lehviku või kassipoja asemel pilti ilmsetama.
Ainus, mis mina neid pilte vaadates ühise teemana nägin, oli see, et raamat ei tundunud kedagi külmaks jätvat. Pigem kaasnes koos raamatu ilmumisega pildile alati ka suhtumine.
Mowat "Ära hüüa hunti"
Märtsikuu nutika raamatukoguhoidja väljakutse teemaks on huvitav. "Selle raamatu kaanel oli hunt! Eesti rahvusloom hunt. Aga ma ei tea, millest see raamat rääkis. Võibolla huntidest? Aga äkki oli see kaanehunt seal lihtsalt niisama, ilu pärast..."
Vaatasin läbi terve hulga raamatututvustusi, sest hunt loomana pole mind kunagi väga huvitanud. Otsisin siit ja sealt, aga valisin üllatus-üllatus ... raamatu huntide uurimisest - Farley Mowati "Ära hüüa hunti" (Valgus, 190lk).
Minu jaoks silmiavav lugemine. Esiteks sain väga palju teada huntide kohta. Ja ka seda, kui paljud minu praegused teadmised baseerusid müütidele. Teiseks oli muidugi huvitav lugeda Kanada ametnike ja ametkondade kohta (mitte, et ma arvaks, et just Kanada bürokraatia on eriti markantne näide, usun, et mujal on sama või hullemgi). Kolmandaks sain teada, kuidas teadust tehakse - korraldatakse kallis ekspeditsioon, uurija on umbes pool aastat täiesti omapead, tsivilisatsioonist ära lõigatud ja üksi ning uurimistulemustest on aktsepteeritavad vaid need, mis varasema poliitikaga kokku lähevad.
Raamat oli minu jaoks naer läbi pisarate. Humoorikalt kirjutatud, ladus lugemine. Aga sisu oli üle mõistuse kurb. Ma väga loodan, et mitmes kohas oli vinti juurde keeratud, aga tegelikult ma seda väga ei usu. Nii kurb, et inimene loodust hävitab oma lõbuks ja kasumi saamiseks, aga tagajärgedest pole juba ligi 100 aastat hoolinud.
Vaatasin läbi terve hulga raamatututvustusi, sest hunt loomana pole mind kunagi väga huvitanud. Otsisin siit ja sealt, aga valisin üllatus-üllatus ... raamatu huntide uurimisest - Farley Mowati "Ära hüüa hunti" (Valgus, 190lk).
Minu jaoks silmiavav lugemine. Esiteks sain väga palju teada huntide kohta. Ja ka seda, kui paljud minu praegused teadmised baseerusid müütidele. Teiseks oli muidugi huvitav lugeda Kanada ametnike ja ametkondade kohta (mitte, et ma arvaks, et just Kanada bürokraatia on eriti markantne näide, usun, et mujal on sama või hullemgi). Kolmandaks sain teada, kuidas teadust tehakse - korraldatakse kallis ekspeditsioon, uurija on umbes pool aastat täiesti omapead, tsivilisatsioonist ära lõigatud ja üksi ning uurimistulemustest on aktsepteeritavad vaid need, mis varasema poliitikaga kokku lähevad.
Raamat oli minu jaoks naer läbi pisarate. Humoorikalt kirjutatud, ladus lugemine. Aga sisu oli üle mõistuse kurb. Ma väga loodan, et mitmes kohas oli vinti juurde keeratud, aga tegelikult ma seda väga ei usu. Nii kurb, et inimene loodust hävitab oma lõbuks ja kasumi saamiseks, aga tagajärgedest pole juba ligi 100 aastat hoolinud.
Kross "Vastutuulelaev"
Jaan Krossi raamatut "Vastutuulelaev" (Eesti Raamat, 320lk) lugesin pärast Naissaare külastusest inspiratsiooni saamist. Raamat r...
-
Minu vanaisa ja ema lugesid mulle lapsepõlves palju raamatuid ette. Üks raamat, mille ettelugemist ma mäletan, oli Jüri Parijõgi "Jutt...
-
Tegelikult on Harriet Lerneri "Vihatants" (Pilgrim, 296lk) minu lugemata raamatute nimekirjas juba päris kaua, aga otsustasin ta p...
-
Rahvajutuaasta väljakutse (11x11) septembrikuu raamat on Kilplased. Seekord sai ise valida erinevate teoste vahel ja lugesin läbi Friedrich...