Adichie "Americanah"

Pärast seda kui olin läbi lugenud Chimamanda Ngozi Adichie "Pool kollast päikest", hakkas see kirjanik mind väga huvitama. Ja lugemist ootavate raamatute nimekirja lisandus ka "Americanah" (Fourth Estate, 477lk).

Raamat rääkis hoopis teisest ajast kui varem loetud romaan. Seekord oli peategelane Ifemelu Nigeeria koolitüdruk, kes kooli lõpetamise järel soovib astuda Ameerika või Inglismaa ülikooli. Kuna ta kohe viisat ei saa, et võõrsile kooli minna, otsustab ta alustada õpinguid Nigeerias. Kuna samas koolis käib ka tüdruku kallim Obinze, siis polegi plaan nii halb. Pidevate streikide tõttu on õppetöö pidevalt häiritud, seetõttu taotlevad noored jätkuvalt viisat. Lõpuks õnnestub Igemelul viisa saada ning unistuste Ameerikasse rännata. Obinze jääb Nigeeriasse, lootusega kunagi kallimale järgneda.

Ifemelu elu Ameerikas saab päris karmi alguse. Raskused töökoha leidmisel ja rahaprobleemid, lisaks rassiteemad ning kohanemine uue vaatanurgaga. Kunagi varem pole Ifemelu end mustanahalisena tundnud, nüüd märkab ta erinevat kohtlemist oma nahavärvi tõttu ning teiseks ka selle tõttu, et ta pole sündinud ameeriklane, vaid teda liigitatakse hoopis aafriklaseks. Kuigi tema enda identiteet on olla nigeerlane.

Siiski hakkab Ifemelul vaikselt veidi paremini minema. Vähemalt väliselt. Ta jääb Obinzega võõraks, üha enam võõrdub ka Nigeeriasse jäänud kodustest. Aga pärast töökohe leidmist kulgevad õpingud hästi, tal on sõpru, ta leiab isegi (valge!) poiss-sõbra. Selle tõttu õnnestub ka pärast ülikooli lõpetamist leida hea töökoht ning isegi roheline kaart taotleda. Lisaks alustab ta rassiteemalise blogi pidamist ning jõuab päris kiiresti niikaugele, et teenib endale sellega piisavalt elatist, et palgatööst loobuda. Siiski leiab ta, et teda ei peeta kunagi võrdseks valgete ega isegi mitte nende mustanahalistega, kes on tema šokolaadipruunist heledama nahaga.

Ifemelu elab Ameerikas 15 aastat ning otsutab siis kodumaale naasta. Ja kohtub seal uuesti Obinzega. Ja alustab uut blogi. Raamatu lõpuks tundub, et ring sai täis ning tegelased lahkuvad meist uue algusega.

Minu jaoks oli raamatu juures väga huvitav just Ameerikamaa rassiteema. See, kuidas tumedanalise käest küsimuse "kas Sa armastad arbuusi?" küsimine on rassistlik, oli minu jaoks täielik üllatus. Sama ka mitmete teiste väljenditega. Mina ei teadnud midagi ka pruuni paberkoti testist ega sellest, et mustanahalised ka enda seas naha tooni alusel end järjekorda seavad. Samuti ei olnud mul aimugi, et need mustanahalised, kelle juuksed on sirged (mitte krusslokilised) ei ole kunagi sellised sünnipäraselt. Sellise soengu saamiseks peavad nad juukseid keemiliselt sirgendama ja end sellega hoolega mürgitama. Uhh.. Aga nt suurkorporatsioonis tööintervjuule minemine ei tule kõne allagi, ilma soengut "korrastamata".

Raamat läks mul väljakutse teemasse.
Igaüks on oma saatuse sepp.
MÄRTS: Vaata enda veebruaris loetud raamatut. Mitu lehekülge selles raamatus oli? Kui oli alla 300 lehekülje, siis loe märtsis üks üle 400-leheküljeline raamat! NB! Märtsi raamatu autor, ei tohi elada samal mandril, kus veebruari raamatu autor!
Veebruaris oli mul Rootsi autori raamat, alla 200lk isegi. Seega seekord Ameerikas ja Aafrikas vaheldumisi elava autori raamat ja üle 400 lk.

Ragde "Elunautijad"

Anne B. Ragde "Elunautijad" (Eesti Raamat, Põhjamaade romaanisari, 320lk) on Nehsovi sarja 5. raamat. Ja kuna sarja esimene raamat meeldis mulle väga, siis olen tasapisi seda sarja lugenud. Eesti keelde sarja 6. osa (tundub, et see jääb viimaseks) veel tõlgitud pole, aga ootan sedagi.

"Elunautijad" meeldisid mulle täitsa hästi. Kui raamatule midagi ette heita, siis võibolla seda, et ta on natuke "järjemaiguline". St eelmised raamatud on olnud minu hinnangul ka iseseisva raamatuna väärtuslikud, aga seekord lugesin enamuses varasemate tegevusliinide järge. Aga võibolla on mul seda raske hinnata, sest olen järjest lugenud.

Torunn õpib tundma matuseäri ja toimetab oma päritud kodutalus. Torunn ja Tormod saavad tasapisi lähedasemaks ja Tormod harjub oma eluga üsna vaba mehena. Päris huvitav on lugeda, kuidas teised inimesed pigem peavad vanadekodu vanglaks, aga Tormod on elus esimest korda oma vanematekodust välja kolnud, oma-tuba-oma-luba jne.

Juba eelmisest raamatust saadik on mul olnud tunne, et Margido on haige. Ja seekordne Neshovi raamat ei saa ka pereliikme lahkumiseta läbi - raamatu lõpus Margido sureb. Aga selles sarjas on suremisel alati nagu hoopis alguse, mitte lõpu maik. Nii ka seekord.

Kui raamatule midagi ette heita, siis ehk seda, et seekord me nagu ei jõudnud kuhugi. Torunn remondib. Erlend remondib. Lapsed kasvavad. Muutused, mis toimuvad on pigem sisemised ja väikesed ja võibolla kasvad järgmises osas neist midagi välja.

Ebausutav tundus mulle Torunni ja tema ema suhtlus. Ema, kes oli võõrandunud ja Torunni peale pahane, on nüüd nii toetav ja armas? No näis, kas nii jääbki.

Jakobson "Puujalaga katk" 11x11

Veebruarikuu 11x11 rahvajutu väljakutse raamat oli August Jakobsoni "Puujalaga katk" (Eesti Raamat, 1965, 167lk).

Raamat polnud küll teab kui pikk, aga kuna soovisin seda lastele lugeda aeglaselt jutu-paari haaval ja koolivaheaja tegutsemised tekitasid lugemisse pausi, siis veebruari viimastel päevadel selgus, et me pole raamatuga veel kuigi kaugel. Paraku sai raamatu teine pool üsna kiirelt ette vuristatud.

Väljakutse tagasisidesse kirjutasin nii:
Väljakutse teise raamatu lugemine ei läinud nii libedalt kui esimese lugemine. Kuna jutte oli väga palju ja ma korraga ei tahtnud väga suurt suutäit lastele ette sööta, siis jäime raamatu lugemisega veidi ajahätta. Lõpuosa sai paari päevaga ette vuritstatud, kui avastasin, et tagasiside andmisega ei ole aega, mitte 10.03ni (nagu miskipärast arvasin), vist 5 päeva vähem.

Siiski ei jäänud olemata toredad arutelud mitmete sõnade ja seikade tähenduse üle.

Raamatul oli huvitav ülesehitus. Polnud küll otseselt liigendatud, aga avastasime jutud on reas teemade kaupa. Hulk järjestikuseid lugusid hundist, konnast, teistest loomadest, aga ka halltõvest, katkust, tuulispeadest, krattidest ja Vanataadist.

Tänase päeva uus koroonakatk meenus mulle küll kui lastele seletasin, miks katkust minu arvates vanasti inimese või looma kujul tuleva needusena kõneldi. Kui teadmised viiruste-bakerite levimisest polnud veel eriti sügavad, siis tähelepanek, et haigstumised algasid kui külast käis läbi mõni võõras inimene, on tegelikult ju samm teadusliku seletuse suunas.

Jutud olid eelmisse raamatuga võrreldes kidakeelsemad. Kirja pandud peaaegu ilma kordusteta, mis mulle Marjakobarast mõnusa jutustamiseõhustiku loojana meelde jäi. Mulle väga meeldis, et väikesed korduse-alged siiski siin-seal olid, kus lauseosa, millega esimene lause lõppes, korrati järgmise lause alguses. Nt "Kihutas rätsep tagasi tallu, hüppas jälle akna kaudu tuppa, muutus taas inimeseks. Muutus taas inimeseks ja ..." Mulle meeldis väga kuidas see võttis jutu tempo maha ja muutis lugemise rohkem jutustamise sarnaseks. Paaris kohas oli ka tüüpilist kolmekordset kordust, aga ikka väga väge.

Jutt, mis mulle kõige rohkem hinge läks, oli "Miks mets kohiseb". Jutt sellest, kuidas vaene, aga heasüdamlik mees ei saanud metsast puid raiuda, sest puud palusid oma elu eest. Metsataat muutus inimeste elu kergemaks, võttis ära puude kõnevõime, aga manitses inimest siiski metsast puid ainult tarbepärast maha võtma. Seda lugedes ja mõeldes, kuidas Eestis praegusel ajal metsa koheldakse ning isegi hiisi ja ristipuid raiumast ei kahelda, kerkis klomp kurku. Kas Metsataat peaks äkki oma otsuse ümber pöörama?

Laur "Mürgiallikad"

Märt Lauri "Mürgiallikad" (Tänapäev, 256lk) ei olnud mul lugemist ootavate raamatute nimekirjas ega polegi see üldse sellist sorti raamat, mida ma tavapäraselt loeks. Aga kuna raamatu autor on mulle tuttav ning tema äsjane enneaegne surm mind ehmatas, tahtsin seda autobiograafilist raamatut lugeda, et saada selgust, et "miks?".

Raamat jutustab väliselt edukast it-firma töötajast, kelle pere on lagunenud ning mees ilma lähemate sõpradeta jäänud ja tööst enda elu keskpunkti teinud. Kui tal siis avastatakse 4. staadiumi kopsuvähk, siis muutub mehe elu kardinaalselt. Otsides meeleheitlikult tuge, oma inimesi, kellele raviperioodil toetuda, leiab ta lõpuks Pireti. Naise, kes pakub talle lisaks moraalse toetuse ka täiendmeditsiini abi, sh toob mehe ellu oma guru. Kahekesi püüavad nad meest tavameditsiini, kes mehele tervenemist üldse ei lubagi, vaid nii aasta kuni viie ulatuses üritab mehe elu pikendada, haardest "päästa". Mees pole sellest huvitatud, küll aga on ta huvitatud sellest, et end paremini tunda ja oma sõpradega hästi läbi saada.

Raamatu lõpus selgub, et "heatahtlikud" aitajad on teda hoopiski tüssanud ja mehe elu pikendada ei oska nüüd enam ei tavameditsiin ega ka mitte guru ise.

Raamatut lugedes jäi mulle mulje, et autor on umbes poole raamatu osas sarnaseid asju kogenud. Aga mingit hetkest alates ei olnud lugu enam minu jaoks usutav. Minu jaoks ei olnud usutav, et mees, kes väga detailitäpselt oskas kirjeldada, miks täiendmeditsiin ei tööta, seda siiski ühtki küsimust küsimata oma "uutelt sõpradelt" (tegelikult võhivõõrad inimesed) vastu võtab. Samuti oli uskumatu see pühendumus, mida täiendmeditsiini pakkuvad inimesed üles näitasid, inimest põetasid ja seltsi pakkusid, arvestades seda, et lõpus selgub, et nad teda siiski soovisid vaid tüssata.

Aga võibolla on võimalik, et toetuse ja läheduse nimel teeb raskes olukorras inimene mida iganes. Igatahes kahju noorest, terasest ja sihikindlast inimesest.

Reinaus "Kuidas minu isa endale uue naise sai"

 Lugemise väljakutse grupi 12ust väljakutse teemaks oli seekord lugeda läbi 2 lasteraamatut. Esimene neist autorilt, kellelt pole lasteraama...