Laurik "On aeg!"

Mairi Lauriku "On aeg!" (Tänapäev, 168lk) on järg romaanile "Mina olen surm". Peategelane Roomet läheb pealinna, et oma andele haridust peale saada. Ja juhtumisi saab ta seda terve kuhja. 

Lisaks saab raamatus valgustatud Roometi väikeõe anne. Veidi teismeliste romantikat. Põnev tagaajamislugu. Ajaloo uurimine. Täitsa kena noorteromaan. Eelmine mulle meeldis rohkem. 

Sellest romaanist kõige huvitavam motiiv oli vanade hoonete niiskuse haisu seos surnud inimeste hingedega. Väga nupukalt leitud motiiv minu meelest. Judinad ajab peale, aga väga nupukas.

 


Morn "Tee ja tõde"

Reed Morni raamat "Tee ja tõde" (Eesti Raamat, 295lk). Mida rohkem ma seda raamatut lugesin, seda rohkem tundus, et olen juba kord lugenud. Aga jätaksin lõpuni.

Raamat räägib Estrist, kes kasvab üles Tallinnas, ühes kitsukeses poetaguses korteris, enamuse oma elust ilma isata, aga äärmiselt hoolitseva emaga, kes tema nimel kõigeks valmis on ja tütre soovi muudkui õppida, toetab. Isegi kui ta ise hindab kõrgelt oma teist, rohkem jalgu maas hoidvat tütart Andat, siis armastus oma tütre Estri vastu on nii suur, et tütre rahulolu on olulisem kui enda põhimõtted.

Ester lõpetab gümnaasiumi ja suundub Tartusse ülikooli matemaatikat õppima. Pärast õpingute lõppu sureb tüdruku ema, õde on abiellunud. Ester töötab veidi aega õpitud erialal kindlustusseltsis, siis aga suundub laia maailma ja reisib 10aastat mööda Euroopa suurlinnu endal eratundide andmisega hinge sees hoides. Järgneb lühiajaline naasmine Eestisse, kus naine elatub õpetaja-ametist mõnes koolis ja eratundide najal. Kuni jõuab kätte Teine maailmasõda, mil Ester Saksamaale põgeneb.

Saksamaal töötab ta siin ja seal, aga raamatu lehekülgedel 239-278 lühiajaliselt ka ühe riigiasutuse raamatukogus, mida raamatus raamatlaks nimetatakse. Kui mulle tundub romantikuna, et raamatukogus töötamine on puhas rõõm ja lust, siis Ester oma tööd küll suuremat ei nautinud ja võimaluse tekkides vahetas töökohta. Tundub, et riigiasutuse raamatukogus töötada oli üsna igav ja tüütu, külastajatega ei tekkinud Estris soojemaid suhteid, kolleegiga samuti mitte ja köited, mida ta päevade kaupa lugejatele kätte tõi, ei tekitanud temas mingit elevust. Aga raamatla on minu meelest siiski väga kena nimi.

Raamatu eelmise lugemise kohta meenub mulle vaid see, kuidas minu jaoks oli päris õudne, et Ester veel vanemas eas raputas jällegi tolmu jalgadelt ning kolis täiesti võõraste inimeste hulka. Elas nii, et polnud tal ei sugulasi ega sõpru, võõrana võõral maal. Mulle tundus üsna kurb ja üksildane.

Irving "Lesk üheks aastaks"

 John Irvingi "Lesk üheks aastaks" (Eesti Raamat, 573lk) sai valitud lihtsalt pealkirja järgi. Ja minu praeguse staatuse. Ja "one can hope" :)

Raamat ei olnud üldse selline nagu ma ootasin. Ma ei saa öelda isegi seda, et see valmistas pettumuse. Sest kui see oleks olnud selline nagu ma ootasin, siis ilmselt oleksin üsna pettunud olnud. 

Raamatu esimene osa räägib perekonnast, kus on lein. Ja kus kahe lapse kaotuse kurbusest üle saamiseks on otsustatud - saada laps. Millisesse seisu on need inimesed umbes 5 aastaga jõudnud ja mis sellest edasi plahvatab, ongi raamatu esimese osa teema.

Raamatu teine osa juhtub u 30a esimesest hiljem. Osa tegelasi on veel laval, osa kadunud. Lisaks valmistab teine osa ette kolmandat, tehakse valikud, mis selleni välja viivad. Raamatu teises osas kasutatakse esimest korda ka väljendit "lesk üheks aastaks", mis tähendab eblakat naisterahvast, kes ei ole oma lahkunud abikaasale truu ning endale vaid aasta möödudes uue abikaasa leiab.

Raamatu kolmas osa tõmbab otsad kokku. Kõik lesed leiavad mehed. Kõik mõistatused saavad ümmarguseks ja rahu on jälle maa peal.

Raamatu tugevuseks aga samas ka nõrkuseks on see, et igale tegelasele, kes raamatus olulisel kohal on, räägib autor ära terve eluloo. Sellest ka 500+ lehekülge. Osa sellest on üsna piinarikas. Eriti kui tahad peategelase liini kohta edasi lugeda, aga selgub, et järgmised sadakond lehekülge pühendatakse kõrvaltegelase eluloole. Mõnes mõttes on see aga ainus viis, kuidas kirjutada, lisab loole realistlikkust ja inimlikku mõõdet.


Bly "Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma"

Nellie Bly "Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma" (Loomingu Raamatukogu 2021 nr 23-25, SA Kultuurileht, 159lk) jäi mulle silma juba eelmisel aastal, kui see ilmus, aga lugemiseni kuidagi ei jõudnud. Nüüd ajendas lugema Loomingu Raamatukogu väljakutse teema. 

Raamat oli üsna ootustele vastav. Noor naisajakirjanik saab Jules Verne kuulsast raamatust inspiratsiooni ja otsustab reisi päriselt ära teha ning seab endale eesmärgiks kiirem olla. Muidugi on noore naise iseseisev nii pika reisi ettevõtmine ennekuulmatu. Samuti vajavad lahendamist igasugused muud olmelised probleemid - näiteks vajadus suure koguse pagasi järele, mis reisi aeglustaks või saatja järele paikades, kus naisel pole üksi turvaline. 

Mõnda osa lugedes tundus, et küll on hea, et tänapäeval pole enam tarvis naistel nii paljude kommete ja muu meeste maailma taagaga arvestada. Aga teisalt pole ka seda automaatset toetust, mida Nellie tundus mitmetes kohtades saavat tänu sellele, et oli (noor ja ilus) naine. Mõned asjad (näiteks vilets teenindus ja ülbed teenindajad) on siiani muutumata.

Ma mõtlesin lugedes algul, et nii tore oleks selline tükk ise kord ära teha. Tegelikult ei oleks. Reisipioneer nägi peamiselt vaid laevade ja rongide sisemust. Eks suurte kruiisilaevade elu ole omamoodi kultuur ja selle nägemine ka väärt kogemus. Aga ma vaataks pigem väiksemat arvu kohti pikemat aega. 

Raamatu ja selle rännaku tähendus oli muidugi kordades laiem kui ühe naise kogemus. Ja naisena olen ma tänulik, et sellised naised olemas on olnud.

Rootslane "Seitsme põlve müsteerium"

Ants Rootslane "Seitsme põlve müsteerium" (Jes kirjastus, 294lk).

See raamat instrigeeris mind, kui sellest kuulsin. Mõtlesin, et ei tea, kas ma seda endale tahan, noore inimese kirjutatud, ei tea, kas seal on midagi sellist, mida mitu korda lugeda ja millest sügavamalt õppida. Hetkel tundub, et ei ole. Päris arvestatav osa raamatust oli "minu teekond" ja "minu kogemus". Väga ei kõnetanud see kogemus mind. Aga mõned sellised kohad, mille kohta endale märkmeid teha, olid küll.

Need siis.

Mõned näited, kus inimeste probleemid (ja pigem sellised sageli esinevad probleemid olid need kõiki), seoti selgelt ära lapsepõlve sündmuste ja kogemustega. Ma teadsin varemgi, et konstellatsioonid on head vahendid muutuste saavutamiseks. Aga ma polnud varem nii selgeid seoseid ja tulemusi näinud.

Esimene põlvkond -ühenduslüli mineviku ja tuleviku vahel

Teine põlvkond - teadmised, kuidas elus hakkama saada. Traumad.

Kolmas põlvkond - anded, traumad, otsese kontaktiga hoiakus

Neljas põlvkond - suhtumine armastusse, lähedusse, raha.

Viies põlvkond - tahtejõud, edasipürgimise ressurss, eneseteostus.

Kuues põlvkond - spirituaalsus, kombeb, reeglid, erinevuste mitte aktsepteerimine

Seitsmes põlvkond - algus, programmid. Abi unistuste täitmisel, mis pole vastuolus suguvõsa põhimõtetega. Jõu allikas.

Ohtlikud dünaamikad:
Laps võtab vanema roll
Keegi sureb teise eest
Hirm edu ees - küüditamine
Ohvriroll enda päästmiseks.
Orvuks olemine, end orvuna tundmine
Hirm kaotada, vajadus naisel üksi hakkama saada
 

 Transformatsiooni valem:

1. Teadlikkus, ärkamine
2. Lõdvestu
3. Loo kontakt oma kehaga
4. Tervendamine läbi suhete. Suhtedünaamikate uurimine ja parandamine.
5. Emotsionaalne puhastus (meditatsiooniga, joogaga vms).

Laurik "Mina olen Surm"

 Mairi Laurik "Mina olen Surm" (Tänapäev, 224lk) on üks tore noorteromaan. 

Lugema hakkasin seda lugemise väljakutse raames ja sõbra mitte-soovitusel. Ta nimelt ütles, et raamat sobib küll mulle väljakutsesse (autori nimi on sama, mis mu koduraamatukogu töötajal), aga raamatut ennast ta väga palavalt ei soovitanud.

Aga teadagi - madalad ootused on tee õnnele. Seega üllatus-üllatus - raamat meeldis mulle väga. Eks raamatutega on muidugi nii, et alati sõltub palju ka sellest, millisel hetkel see raamatu Su leiab. Aga mulle praegusel hetkel see väga meeldis.

Roomet on noormees, kes näeb ette inimeste surma ning saab rääkida nende kehast lahkunud hingedega, et juhatada nad edasi/ära. Noormehe omapärased võimed tekitavad paksu pahandust, et pikapeale leiab ta mõistjaid ja ka kolleege - teisi Surmasid. Noorteromaani tegevus toimub Viljandi gümnaasiumi klassis ja linnas, sisaldab perelugu ja noorte armumist, lahkuminekut ja leppimist. Ja erinevuste mõistmist ja aktsepteerimist. Tore raamat!

Smith "Pühendumus"

Patti Smith "Pühendumus" (SA Kultuurileht, LR 2022, nr 11-12, 96lk). 

Raamat, mis sisaldab kolme lugu. Esimene neist on reisipäeviku katke. Teine lugu suurest pühendumisest oma kutsumusele. Kolmas lugu sellest, miks ja kuidas kirjanik kirjutab. 

Esimene lugu oli minu jaoks väga heaks alustuseks sellesse teemasse. Igapäevane elu, mis virr-varrina me ümber keerleb ja mille sees olles on vaja leida üles oma kutsumus ja sellele aega pühendada. Soovitavalt palju.

Teine lugu sellest, kuidas pühenduda nii, et midagi muud ei jää ellu alles. Ja kui jääb, siis kõik teenib seda ühte eesmärki, millele inimene on pühendnud. On see õnn? Mis saab siis, kui tekivad takistused ja sind rajale eemale kisuvad? Kuidas üldse leida oma suur-suur kutsumus, millele sooviks nii südamest pühenduda?

Kolmas lugu sellest, miks kirjanik kirjutab ja kuidas selleks materjali kogub. Peaaegu tekitab soovi kirjanik olla.

Han "Läbipaistvusühiskond"

Byung-Chul Hani "Läbipaistvusühiskond" (SA Kultuurileht, LR 2022, nr 7, 56lk). Saksa keelest tõlkunud Hasso Krull. 

Positiivsusühiskond - tasalülitamisühiskond, kus kaovad eripärad ja privaatsus.

Väljapanekuühiskond - distantsitus, mis tekib, kui kõik on avalik ja kättesaadav, surmab tõelise läheduse.

Tõsikindlusühiskond - läbipaistvus võtab asjadelt nende võlu, tõsikindlus muudab kõik ühemõõtmeliseks ega salli saladuste, mõistatuste, mitmetähenduslikkuse pinget.

Pornoühiskond - läbipaistvus eemaldab erootika ja järgi jääb ....

Kiirendusühiskond - läbipaistvusühiskond hävitab takti, rütmi ja hõngu. Sellega kaasneb vajadus muljete saamiseks kõike kiirendada. Aeglustamine paraku probleemi ei lahenda, sest rütm ja hõng ei taastu.

Intiimühiskond - elamuste muutmine kogemusteks, sisemise väliseks

Informatsiooniühiskond - jutustused vs tõde, luuletajad vs info

Paljastamisühiskond - ühiskonna läbivalgustamine maksimaalse kasumi nimel

Kontrolliühiskond - Võim läbipaistvusühikonnas? Järelvalve võtab järjest äärmuslikumaid vorme, sest võim ja läbipaistvus pole sõbrad.

Nii paljukest ma siis sellest raamatust mõistsin. Filosoofi minust ei saa, aga mitmed vaatenurgad olid väga huvitavad.

Owens "Kus laulavad langustid"

 Delia Owens "Kus laulavad langustid" (Rahva Raamat, 392lk). 

See raamat oli mulle siit ja sealt silma jäänud, aga ma väga ei süvenenud ja jättis külmaks. Siis oli kord töökaaslastega raamatust juttu ja tekkis kerge huvi. Otsustasin oma eelarvamuse, et "kui kõigile meeldib, siis on liiga tavaline ja mulle ei meeldi" kõrvale panna ja raamatu ikkagi kätte võtta.

Raamatu algusots oli minu jaoks natuke tüütu. Või siis lihtsalt liiga raske ja kurb, et oleksin nautinud. Aga mida edasi ja mida lootusrikkamaks tegevustik muutus, seda põnevam see minu jaoks oli. Kõik ju tahavad näha kuidas underdog õnnestub.

Lisaks lummav maastik, mis loob omamoodi teise maailma. See mööda vett paadiga kihutamine ja elu randadel tundus väga vaba ja mõnus ja romatiline. Ilmselt lugedes on see rohkem nii, sest igasugu praktilised probleemid nagu katki läinud paadimootor või otsa saanud bensiin või ootamatu vihm või veepritsmetest märjaks kastetud riided läbi raamatulehtede ju minuni ei jõua.

Pole mu lemmikraamat, aga kahtlemata positiivne üllatus.

Laan "Luukere Juhani juhtumised"

Triinu Laane "Luukere Juhani juhtumised" (Päike ja Pilv, 64lk).

Päris meeleolukas raamat elust ja surmast ja igapäevasest lahkusest ja väikesest värvist, mida toob ellu see, kui astud oma teelt kõrvale ja teed midagi kellegi teise heaks.

Loetud lugemise väljakutse grupi raamatukogude aasta väljakutse raames.

Levi "Kunst olla ise"

Vladimir Levi "Kunst olla ise" (Loomingu Raamatukogu , 1983 41-43). 

Väljakutse raames valisin lugemiseks 70ndate lõpus kirjutatud eneseabiraamatu. Kui põnev! 

Raamatu sisu üllatas. Raamatu peamine eesmärk oli õpetatada asja, mida autor nimetas autotreeninguks. Minu meelest oli see põhimõtteliselt mediteerimine, mida seal õpetati, aga ma polnudki varem nii põhjalikku ja süstemaatilist käsitlust sellest näinud - maailmas tõesti polegi midagi uut. Hingamisharjutused, enese jälgimine, keskendumise harjutamine jne. 

Kõige rohkem meeldis mulle lk 133 "Rõõmustamise kunst". (allpool lühendatud kokkuvõte)

Rõõm väikeste asjade üle, rõõm kõige üle, elurõõm - see algne püha kunst omandatakse lapsepõlves. ... Kuhu ta pärast kaob? 

Kas ei võta me ise endalt rõõmusid ära - oma rõõmukartusega, oma rõõmuandetusega, oma oskamatu suhtumisega sellesse? Kas ei võõrdu me iseenda tahtel rõõmustamast mingi arusaamatu kangekaelsuse või lihtlabase inertsi tõttu?

Olen veendunud, et tõeline täiskasvanuks saamine ainult suurendab võimalikku rõõmude hulka, avab meile aina uued rõõmude ruumid. Olen kindel ka selles, et enamik inimesi jätab normaalse rõõmustamine järele ainult sellepärast, et nad peavad seda sobimatuks. Ja üsna sageli ka sellepärast, et nad sunnivad ennast rõõmustama.

... olge tähelepanelikud oma rõõmude vastu, kasvatage neid nagu hoolikas aednik ja ärge põlake midagi, mitte kõige vähematki rohuliblet.

 Pole mõtet ennast rõõmustama sundida - vägivald ajab habrast seesmist mehhanismi ainult ummikusse ja purustab seda, otse vastupidi, raudse pendliseaduse järgi on vaja rõõmu tundmise võimaluse juurde tagasipöördumiseks vahepeal kannatada. Ei, "paradiislik" vägivald on võimatu. Aga on võimalik lasta endale rõõme sisse, lubada neil õitsele puhkeda. 

Jansson "Reis kerge pagasiga"

 Tove Janssoni raamat "Reis kerge pagasiga" (Eesti Raamat, 207lk) tundus mulle raamatukogus vastu sattudes ideaalse raamatuna. Väikseformaadiline, mõnus käes hoida, fantastiline autor (mmmm "Suveraamat"). Olin väga kindel, et naudin selle lugemist.

 Aga võta näpust. Selle raamatu lugemine ei sattunud vist minu jaoks õigesse aega. Novellide tegelaste väiksemad või suuremad reisid, mis olid seotud konfliktidega tegelaste sees, said natuke liiga tõsiseks lugemiseks. Mu enda sisemaailm on hetkel vist piisavalt keeruline, et raamatutegelaste keerulise sisemaailma külastamiseks ei ole ruumi. 

Seda raamatut peaks kunagi hiljem uuesti lugema, kui enda elus selleks veidi rohkem ruumi leidub.


Voiculescu "Maagiline armastus"

 

Vasile Voiculescu "Maagiline armastus", Loomingu Raamatukogu
1991 7/8, Tallinn, Kirjastus "Perioodika", 64lk. Rumeenia keelest tõlkinud Riina Jesmin
 
No mis ma oskan öelda. Raamatuid vist ikkagi ei tohiks ainult pealkirja järgi valida. Sest minu mõte, kui ma leidsin väljakutsesse sobiva raamatu, oli et "Jess, kevad tuleb ja natuke romantikat kulub tõesti ära".
 
Aga no romatikast oli siin raamatus asi ikka väga-väga kaugel. Maagiline armastus oli rohkem küll proosaline ihalus, mis läks päris halvasti. Ja ega järgnevad jutudki romantikast just pakatanud. Aga kes Rumeenia olustiku ja külaeluga tutvuda tahab või maagilise realismi žanrit fännab (ilma kauni lõputa küll), siis võib ju täitsa lugeda. Tõlgitud on igatahes väga hästi.
 
Kokkuvõttes ma mäletan nüüd, paar nädalat pärast lugemist jutu sisust ülivähe. Aga mis teha, üle ma seda ka lugeda ei taha. 

Hainsalu "Sul on teine"

 Lehte Hainsalu "Sul on teine" (Eesti Raamat, 158lk) on järjekordne raamatukogudeaasta väljakutse raamat (märts). 

Sisu. Tütarlapsest sirgub naine. Ma olin sellest raamatust osa ajalehesabast järjejutuna lugenud. Aastaid tagasi. Aga mitte kõike. Kui lugesin olin alles teismeline ja üldse aru ei saanud, kuidas nii saab. Praegu olen keskealine ja saan paremini aru. 

Noor neiu ja vanem mees. Mehe jaoks on tegemist toreda vahepalaga tema elus, neiu jaoks elumuutva kogemusega. Naise muutumine erinevates aspektides on selge ja käegakatsutav. Mees kaob silmapiirilt, aga jääb naise ellu mingi igatsusena rippuma. 

Noor neiu pole enam verinoor ja ilmub noor mees, selline lapseohtu. Jällegi on tegemist elumuutva suhtega neiu jaoks. Aga see elumuutus on teistsugune. Vanema mehe hõng pole paraku siiani tubadest välja tuuldunud. Ja kuigi minu meelest on vanema mehe naasmine üsna võimatu, siis ust tema ees ei panda raamatu lõpuni kinni. Paraku.

Kipling. "Haldjamäe vembumees". Laulud

 Kipling

 Ei ole merel tuult. Mis siis!     
    Aerud välja, ees Stavanger!     
    Edasi, ees Stavanger!
Küll ärkab tuhavalge briis,
    edasi, ees Stavanger!     
    Pikk tõmme - ja Stavanger!

Oh, aerutulli naks ja kriisk!     
    (Pikk tõmme  - ja Stavanger!)     
Paat lõhnab kui Põhjala vihmapiisk!     
    (Pikk tõmme ja Stavanger!)
 
Paat lõhnab kui Põhjala lumelõõm,
tal meie sõidu üle rõõm.
 
Ja härma järgi lõhnab laev,
nii lõhnab Põhjala pime aeg.
 
Paat ootab juba , et lõpeks reis,
kümme korda suurem see soov on meil!

Oh, jumalad, olge seda meelt,
tuult saatke julgete koduteel!

Ja hoidke meie peal oma silm, 
et tuulest ära ei pöörduks ilm!

Aga tuult pole merel. Mis siis!
    Pikk tõmme - ja Stavanger!
Küll ärkab tuhavalge briis, 
    pikk tõmme - ja Stavanger!

 -----

Aja silma all püsib
    linn, võim ja troon
sama kaua kui püsib
    roos või moon:
nii nagu pungi puhkeb 
    taas ja taas,
tõusevad linnad uhked
    tuhasest maast.

Oma minevikku nartsiss ei taasta
    enam küll,
kas hävitas teda möödunud aastal
    juhus või külm:
ta nägu ei peegelda häda,
    seal särab heakskiit,
õitsedes vaid napp nädal,
    jääb tal eluga liit.

Olgu meis lille julgus
    ja silmel kae,
ikka lahket ilmet 
    näitab meile aeg:
kui surm kord laotab
    me peale öö,
ta ütleb: ei kao te
    elutöö.

-----

Salakaubavedajate laul

Kui sa, kallis, ärkad kabjaplaginast,
hoia ennast eemal kesköö saginast.
Neile, kes ei küsi, ei moonutata tõtt,
meestele ei meeldi sinu osavõtt.
 
    Pimeduses traavib
    viis ja kakskümmend täkku,
    pastor ootab brändit,
    ametnik tubakapakki,
    naised pitsipaela, spioon aga sõnumit,
    meestele ei meeldi sinu osavõtt.
 
Kui sa joostes mõne vaadi otsa komitad, 
milles mulksub brändi, ära omista
vähimatki märki, et neid täis on õu, vaadid homme
kadunud on salajõul.
 
Kui Sa märkad kogemata lahtist talliust,
märkad hobust, kes seal lamab välja väsimust;
kui su ema käes on rebenenud riidetükk,
mille vooder märg, siis ole vait kui sukk.

Kui Sult George'i mehed pärivad üht-teist,
pea siis meeles, midagi ei tea Sa meist.
Kui nad lõua alt Sind kõdistama peaks,
ikka meie asukohta Sa ei tea.

Sammud, koputused, uksed pauguvad,
püsi toas, kui koerad haguvad.
Trusty lamab siin ja Pincher seal on tumm,
jäävad paigale, kui möödub meeste summ.

Kui sa täpselt teed kõik nii, võib-olla saad
endale siis nuku, toodud Prantsusmaalt.
Nukk on ilus, sametist kapuuts tal peas,
see on meeste kink, et oled olnud hea.
   
    Pimeduses traavib
    viis ja kakskümmend täkku,
    pastor ootab brändit
    ametnik tubakapakki.
 
Neile, kes ei küsi, ei moonutata tõtt,
meestele ei meeldi sinu osavõtt.

Abramov "Ilma isata"

 Loomingu raamatukogu väljakutses pidi sel kuul valima raamatu, mis seostub sinu enda eluga.

Valisin siis küll pigem oma lastele mõeldes raamatu Fjodor Abramovi raamatu "Ilma isata" (Loomingu raamatukogu nr 31, 1961, Ajalehtede-ajakirjade kirjastus, 51lk). Eks ta selline nõukogude kangelase poolt pätipoisi ümberkasvatamise raamat oli. Ei olegi muud öelda, kui et vallaslapsena kasvamise stigma oli tol ajal muidugi tavaline, aga mind siiski korraks üllatas raamatut tänasel päeval lugedes.

Strugatskid "Väikemees"

Raamatukogude aasta väljakutse teemaks veebruaris oli vaadata raamatukogus näitust ja sellest inspireerituna valida teemasse raamat. No ja mul ei vedanud sellega mitte üks raas. Tammelinna harukogus, kus ma peamiselt käin, ilustses seina peal Arkadi ja Boriss Strugatski raamatute näitus. Sain kohe aru, et nüüd on natuke hapu - ulmekirjandus pole minu teema. Aga väljakutse on väljakutse.

Valisin endale lugemiseks Arkadi ja Boriss Strugatski "Väikemees" (Fantaasia, 160lk). 

Raamatu juures oli päris mitu aspekti, mille tõttu see raamat oleks tavakorras jäänud minust lugemata. Esiteks on tegu vene kirjandusega, st raamatutegelaste nimed on venepärased. Mul on selline patoloogia, et mul on hästi raske jälgida venekeelseid nimesid tekstis. Lõpuks on segamini, et kes ütles mida ja kes käis kus ja tegi mida. Teiseks - ulme. No pole üldse minu teema. Eriti mingi kosmoses rändamine või õudukad.

Raamatus jõuavad kosmoseuurijad planeedile, kuhu on üks uurimislaev juba jõudnud. Leitakse uurimislaev ja selle pardal 2 surnukeha. Samas toimuks planeedil nagu midagi kahtlast ja pikapeale leitakse ka väikemees - uurijatele sündinud laps, kes laeva hukkudes oli vaid 1a vanune. Kuidas ta üles kasvas? Ma ei saanudki lõpuni aru. Pole kindel, et ka autorid aru said.

Hašek "Huumori kool"

Jaroslav Hašeki "Huumori kool : [satiire ja humoreske]" (Ajalehtede ja ajakirjade kirjastus, 72lk) tuli lugemisele jaanuarikuu loomingu raamatukogu lugemise väljakutse raames.

Raamatu kohta ei oskagi eriti palju öelda. Eks need naljad ju olid omamoodi naljakad. Aga Švejki ma sellegipoolest haarama ei torma. Ei olnud vist niiväga minu moodi naljad. Aga hea meel on ikka, et vähemalt midagi Hašekilt mul nüüd loetud on.

Schirach "Collini juhtum"

 Ferdinand Von Schirachi "Collini juhtum" (Eesti Raamat, 174lk) on päris omapärane lugu. Algsest mõrvast on küll kohe aru saada, et ilmselgelt on tegemist mingi ammuse sündmuse kättemaksuga. Aga millisega? Rikas ja lahke vanahärra, kellest keegi ei mäleta, et ta kärbselegi liiga oleks teinud. Aga noorpõlves? Seda aega ei mäleta keegi. 

No ja selgub, et muidugi on mõrvatud vanahärra tapnud kohtualuse pere ning vägistanud õe. Mida siis kohus peaks otsustama? Seda me ka teada ei saa, sest kohtualune võtab õigusemõistmise taaskord oma kätesse. 

Lisaaspekt veel see, et mõrvarit kaitseb juhtumisi mees, kes mõrvatu lähedane perekonnasõber.

Lugu oli huvipakkuv just seepärast, et põhines tõsielulistel sündmustel. Ja Saksamaal ongi seadused, mis paljud sõjakuritegude tagajärgede eest lahkesti päästavad. Aga minu jaoks jäi see tükati lohisevaks ja tükati poolikuks. Kenast ümmargusest loost jäi nagu miskit puudu.

Christie "Ja ei jäänud teda ka"

 Agatha Christie "Ja ei jäänud teda ka" (Varrak, 224lk) lugesin sellepärast läbi, et osaleda raamatukogude aasta 2022 väljakutses. Kunagi lugesin palju mõrvade lahendamise lugusid ja nende lugude mõistatuse pool ja peamurdmine meeldib mulle väga. Laipade tekke pool mitte nii väga. Paraku selles raamatus ei saanud üle ega ümber laipade tekkest, see oli juba üsna alguses selge.

Liigne laipade kogus oli see, miks raamat mulle tegelikult eriti ei meeldinud. Aga mõistatus oli hea ja ... paraku ei arvanud ma seda ära. Oli küll paar kohta, kus kirjanik üritas tähelepanu eemale juhtida, aga mina mõtlesin "hmm, aga tema ju ka?" Aga lasin end siiski kirjanikul eksitada.

Kui õudusaspekti oleks vähem olnud, oleks rohkem meeldinud. Aga samas poleks seda raamatut saanud õudusaspektita kirjutada. Seega .. ma ei teagi. Oli siiski päras tore jutt.

Sisust:

10 inimest meelitatakse saarele erinevate ettekäänetega. Tähelepanek, millele juba algul tähelepanu ei pööranud. Enamus kutseid oli kirjutatud U.N.O nime all, aga sellele, kes mõrvariks osutus oli saadetud kiri teise isiku poolt. Huvitav, et politsei ei uurinud sellelt isikult (kes oli reaalne, erinevalt U.N.O-st), et mis värk.

10 inimesele mängitakse ette mõrvasüüdistused plaadilt. Ja selle peale hakkavad inimesed ükshaaval surema. Mürgitamised, kaljult alla lükkamised ja ka krõbedamad/selgemad mõrvad. Kuni jääb järgi vaid 1.

Laurik "On aeg!"

Mairi Lauriku "On aeg!" (Tänapäev, 168lk) on järg romaanile "Mina olen surm". Peategelane Roomet läheb pealinna, et oma ...