Olli "Kui Simson olnuks soomlane"

 Olli "Kui Simson olnuks soomlane" ilmus Loomingu raamatukogus 1969 8-10. Üks vähestest illustreeritud LR raamatutest.

Olli näol on tegemist soome vestekirjanikuga ja raamat koosneb Soome huumorist. Vested on lühikesed, paljuski mitte minu maitse, aga leidsin raamatust ühe kunagi ammu raadiost kuuldemänguna kuuldud loo sellest, kuidas õppida 4 kirjaga ära inglise keel nii nagu sündinud inglane. 

Minu lemmiklugu oli Hüpsolüsoob. Jutt sellest, kuidas suurepärane leiutis jääb kasutusest välja, sest pole majanduslikult otstarbekas. Ja muudetakse lõpuks sõjarelvaks. Väga ajakohane ka praegu.

Borodjanski "Teie kehaõõnsuste psühholoogia"

Mihhal Borodjanski "Teie kehaõõnsuste psühholoogia. Psühholoogiliste vektorite süsteem: millest ei rääkinud Sigmund Freud" (Sisemaailm, 234lk) sattus mulle kätte sõbranna jutu järgi. Tahtsin ka aru saada, millet ta nii vaimustuses on.

Raamat on minu jaoks järjekordne katse inimpsühholoogiat kaardistada, nö üks variant astroloogiast.

Inimeste psühholoogilised omadused jagatakse 8 vektoriks:

pruun (anus) - korralikud-puhtad, kokkuhoidlikud, metoodilised, kangekaelsed, kohusetundlikud, perfektsionist, soovib lõpetatust, keeruline asju alustada. Füüsilised naudingud seotud tagumiku ja anusega;

punane (ureetra) - liider, suures plaanis altruist, väikses plaanis egoist (ei märka üksikisikut ega selle kannatusi), kuum, plahvatusohtlik, kirg tule suhtes, sütitav kõneleja, aga mitte sügavuti süveneja, taipab kiirelt, mis osa jutust on milleks kasulik, tulevikku vaatav. Meeldib asju lahti võtta, et näha, mis sees on ja kokku panna. Tundlikud reproduktiivorganid, kõrge seksuaalsus. Risk, vabadus, enda loodud süsteemid, hooletus riietumisel, puhtuses, tervises, oluline kusihape. Punane neuroos - ei suuda oma vigu tunnnistada, ei suuda kaotada;

must (naba)- armastab väga füüsilist tööd, oluline lihastes tekkinud piimhape, mis põhjustab naudingut, võtab enda peale teiste töö, monotoonne töö sobib, paigalolemine (eriti lastele) raske, vajavad liikumist. Meeldib asju katki kiskuda, et sisse näha, kokku ei pane. Introvert, tasakaalukas, kangekaelne, usaldav. Riietuses lihtne ja vähenõudlik, toidus lihtne, aga sööb palju. Väsimatu, aga üksluine, ka seksis, kindel ja ustav partner, terve. Neuroos - nõrkus, tahtejõuetus, füüsilise töö põlgamine;

oranž (nahk) - tundlik nahk, meeldivad silitused ja kehalised kogemused. Neuroos - kui vektor on maha surutud, otsib kannatusi (nii kehalisi kui hingelisi) ja võib saada nahahaiguse. Täpne, sisseehitatud kell, rahaga väga täpne, käib odavamat hinda otsides mitmes poes, ei soovi oma asju jagada, Äärmuslik toidu ärakasutamine (ka riknenud) ja äärmuslikud dieedid, tagavarade varumine, Riided praktilised ja säästlikud, tundlik nahk materjalidele. Kui vektor pole rahuldatud, siis lootusetu õnnetu armumine. Teeb asju graafiku järgi. Väga avameelsed, tõe näkku ütlejad;

kollane (suu) - hästi ja vaheldusrikkalt söömine, toidu valmistamine omaette ja keskendudes, söömine kätega ja otse pudelist joomine, magus, terva-vürtsikas, eksootiline toit, pooltoores liha, toiduga seotud kõnekujundid, toiduga või rääkimisega seotud elukutsed, hea rääkija, aga ei oska kuulata, kehalt pigem keskmised või tüsedad (rasvumine on kollane neuroos), vajavad, et neid kuulataks, töövõimeline kergelt näljasena - täissöönuna uimane, tühja kõhuga vihane, oraalseks (aga tavaline vilets);

roheline (silm) - ilu päästab maailma, komplimendid välimuse kohta, peegel, keeruline enda eest hoolitseda, neuroos - ekshibitsionism, ka vuajerism, kergesti juhtimisele-sisendusele alluv, emotsionaalne, tundeline, pisarad kergesti. Unistajad, võivad näha nähtamatut ja sattuda ravile, aga see on neile hukutav. Roheline+punane - kangelastegusid sooritav prints, roheline+pruun - kalduvus homoseksuaalsusele. Seksuaalsus madal, peavad räpaseks. Välimus torkab silma, ilu, omapära. Pigem sale, suured ilmad, näevad välja nooremad, ehted, käekiri ilus ja peen, meeldivad lilled, roheline värv, armastavad hellitusnimesid, alkoholi ei kannata, näitlejad, modellid, fotograafid, kunstnikud, giidid, õpetajad...

sinine (kõrv) - vaikust armastavad, melatoniin ja kortisool toimivad vastupidi - öise eluviisiga, surub oma emotsioone alla, külm biokeemia. Vajab omaetteolemise aega, kus keegi ei sega teda, et emotsioone töödelda, a la teismeline klapid peas istumist ja molutamist. Võib kuulda asju, mida teised ei kuule. Kõrvad tihti erilise välimusega, juuste all, et neid kaitsta ja õrnalt stimuleerida. Suheldes pöörab külje partneri poole, vaatab "läbi", mis ei tähenda kontakti kaotust. Riietuses hall, sinine, märkamatu, mõned ka peened. Seksuaalsuselt sarnane rohelisega, meeldivad vaiksed ohked ja sõnalised hellitused. Programmeerida ja muusikud, melanhoolsed.

violetne (nina) - haistmine, üksik hunt teistest eemal, meeldib ainult enda lõhn. Kui violetne vektor pole vastu võetud, siis käivad ringi põlastava näoga, misantroobid ja egoistid. Lõhnad häirivad, eriti kui pole värsket õhku ja hais takistab hingamist. Nina on tundlik, meeldib nina nokkida. Aroomid huvitavad, aga väga kindlad soovid. Uudishimulik, teadmishimuline. Parfümeeriaspetsialist, keemik, meteoroloog, psühholoog, eriteenistus, ökoloog, poeet-parodeerija, satiirkirjanik, diplomaat, informaator. Head diagnostikud. Uksest sisse minnes jätavad ukse praokile. Kleenukesed, riietus märkamatu. Põhimõte - mitte jätta jälgi. Loetamatu käekiri, ei armasta pildistamist, filmimist jms. Seksuaalne potensiaal sõltub partneri lõhnast. Tunnevad intuitiivselt ära, mida peaks tegema ja kuidas oma nahka päästma.

No ja psy8.net saab määrata, mis vektorid kellelgi on ja kui palju need on vastu võetud. Põnev mäng, aga kui palju sellest tõsiselt võtta...??? No ja Eesti kogukond www.metatervis.ee tundub ka töötavat.


 

Mudlum "Tõsine inimene"

Raamatukogude aasta väljakutse oktoobrikuu raamatu pidi valima raamatukoguhoidjate gruppi postitatud soovituste hulgast. Mulle käi silma Mudlumi "Tõsine inimene" (ZA/UM, 199lk). 

Raamatu soetasin endale koos autori autogrammiga juba 2020 aasta suvel Ruhnus toiminud raamatuesitlusel. Möödunud suvel kandsin seda pikka aega kaasas tõsise plaaniga ta nüüd lõpuks ikka läbi lugeda. Suvi oli tegus ja lugesin peamiselt väljakutsetega seonduvaid raamatuid ja nii ta siis mul kaasas loksus. Nüüd kui hädasti oleks olnud vaja raamat ikkagi läbi lugeda, oli ta aga kui tina tuhka kadunud. Otsisin, mis ma otsisin, lõpuks võttis raamatu ikkagi raamatukogust. No saab Mudlum selle eest paar senti autoritasu, las ta siis saab...

Raamat oli muidugi hea. Isegi väga hea. Naersin päris korralikult. Osa raamatust lugesin siin ja seal kodust väljas, näiteks sõbra diivanil ja teatri kohvikus. No natuke imelik on seltskonnas raamatut lugedes omaette naerda. Aga mis Sa ära teed.

Kõige parem tsitaat jutust "Diivanite ränded":

Mind pool elu teeninud väsinud voodi oli kunagi kuulunud ühele priimabaleriinile, ta oli selle eritellimuse peale valmistada lasknud. Väärikalt ja krigisemata kandis see hea voodi oma turjal mitmeid abielurahvaid, tal oli suur pehme, vatine süda, mis ei põlanud ära ka juhuslikke paariheitjaid või üksikuks jäänud vähkrevaid kehi. Ta kolis muudkui ühest paigast teise, häbiga keerasin narmendavaid madratseid suuremate palakate sisse, et nende võidunud vanadus välja ei paistaks.

Seda raamatut lugedes oli mul väga hea meel, et Mudlum pole ilmselgelt minimalist. Muidu poleks tal ju mitte millestki kirjutada.

Leky "Mida siit näha võib"

Mariana Leky "Mida siit näha võib" (Varrak, 264lk) on mu Lugemise väljakutse grupi Raamatukogude aasta väljakutse raamat. 

Seekord pidi raamatu valima vestluses raamatukoguhoidjaga. Mul läks sellega natuke nadisti, sest ma ei jõudnud kuidagi raamatukokku. Lõpuks lahendasin asja nii, et helistasin oma kõige lemmikumale raamatukoguhoidjale ja küsisin tema soovitust. Seejärel otsisin raamatu kataloogist üles, helistasin oma kodule lähimasse raamatukokku ning palusin raamatu oma pojaga mulle koju saata. Mu lapsed lippavad raamatukogu vahet pea igapäevaselt nii raamatuid laenutama kui ka arvutimänge mängima, seega üks oli parajasti just seal käepärast. 

Nii see raamat minuni jõudis. 

Raamatu sisu on tegelikult üsna kahvatuke. Ei midagi eriti uut, inimesed elavad oma väikest ja suures plaanis tavapärast elu, tunnevad on suuri, aga tavapäraseid tundeid. Elavad ja rõõmustavad, surevad ja kurvastavad, otsivad ja leiavad, ootavad ja lõpetavad ootamise erinevat moodi. 

Aga see kuidas raamat on kirja pandud. Ohh, see on midagi, mis oleks nagu just mulle kirjutatud. 

lk 45

Elsbeth oli väike ja paks, nii paks, et autot juhtides pani ta endale vaibatüki kõhule, et rool kõhtu ei hõõruks. Elsbethi keha oli loodud pidevaks  edasi-tagasi sõelumiseks. Tema kleidi kaenlaalustesse ja seljale, kus olid sama suured lilled nagu elutoa tapeedil ja mis oli sama tihedalt vastu Elsbethi keha nagu tapeet seinal, ilmusid tumedad laigud.

lk 46

Marliesi tädi oli endale ise otsa peale teinud, üheksakümne kahe aastaselt oli ta end köögis üles poonud, mida Marlies ei mõistnud, sest ta leidis, et üheksakümne kaheselt ei tasu poomine end enam kuigivõrd ära.

lk 67 

"Aga siin on nii ilus," ütlesin ma lõpuks, "me elame keset vägevat rohelise, sinise ja kuldse sümfooniat."

lk 80

..., sest naine oli talle öelnud, et tema poeg ei ole rangelt võttes tema poeg, ja see kaua kinni nööritud tõde levitas kohutavat lehka ja tegi suurt lärmi.

lk 85

Alaska [koer] oli kobakas ja pulstis ja hiigelsuur ja hall, ja ta lehkas nagu üks mitte ealse tuulutatud tõde.

lk 126

"Just," ütles Selma, "see võiks ju olla keegi lähemalt. Ma tahan lihtsalt öelda, et sa peaks arvestama ka võimalusega, et võib-olla ei tule sellest midagi välja."

"Sellest tuleb midagi välja," ütlesin ma, "võid selles kindel olla," ja neljateistkümne päeva pärast saabus kiri.

lk 213

"Keegi ei saa endale seiklusi, milleks ta on loodud, alati ise välja valida," ütlesin ma.

lk 227

"Aitäh, et sa tood mulle lõpus nii palju algusi," sositas ta, "ja aitäh, et sa seda mulle terve elu jooksul ei öelnud. Me ei oleks ehk muidu saanud seda koos veeta. Kujuta seda korraks ette."

lk 238

... sest matustel haarame jälle täiesti iseenesestmõistetavalt kinni nende käest, kes on meid kaua aega armastanud, ja et nad seda enam ei tee, on matuse kestel kõrvalise tähtsusega.

lk 239

Et keegi, kes on kedagi pikka aega armastanud, seda nüüd enam ei tee, see on kõrvalise tähtsusega ilmselt ainult lahtise haua ääres.

lk 240

 ... kui me ei püüa midagi eristada kõigest muust, mis meid ümbritseb, siis ei saa see miski ka kuhugi kaduda. Sest me ei erista seda. Kuna me ei erista seda kõigest muust, siis on see alati kohal,"...

 lk 243 (pärast Selma matuseid)

"Ta jättis mu rahule," ütles Marlies, ja tema hääl murdus korraks, ta köhatas, "Selma oli kõigist teist ainus, kes mu alati rahule jättis."
"Seda teeb ta ka edaspidi," ütlesin ma. 

lk 253

Lõpuks ometi oli nii vaikne, et Frederik arvas kuulvat magamistoas tiksumas Selma reisiäratuskella, reisiäratuskella, mis polnud iial reisil käinud ja mis võib-olla sellepärast nii valjult tiksus, et juhtida tähelepanu oma raiskuläinud elule.


Tšižova "Naiste aeg"

Jelena Tšižova "Naiste aeg" (SA Kultuurileht, 168lk, LR 2022 21-23) on raamat, mis räägib 5 kangest naisest. Neist kolm on juba eakad ja kui elu oleks õiglane, ei peaks enam ellujäämise nimel pingutama ja kangelastegusid tegema, vaid võiks oma üleskasvatatud perede seltsis vanaduspõlve nautida. Memmed tunduvad algul tavalised memmekesed, kes oma päevi last hoides, kordamööda tema eest hoolitsemist nautides ja lapsekest õpetades, mööda saavad. Raamatu teises pooles aga selgub, millesed raudsed memmed selles raamatus üles astuvad.

Üks naine on veel nooruke, aga elu on tema õblukestele õlgadele pannud juba kohustuse üksinda ühe noorukese inimhinge eest hoolt kanda ning samal ajal hakkama saada kolme memmekese tujude, õpetussõnade, korrahoidmise ja osaliselt ka ülevalpidamisega. Samal ajal on memmed toeks tema lapse kasvatamisel ning hoidmisel, toidu valmistamisel jms. Noor Antonina töötab oma halvenevast tervisest hoolimata mitmekordse koormusega ning teeb ära kõik raskemad kodutööd. 

 Viies kange naine on raamatu alguses alles lapsuke, kuid raamatu lõpus raskustest hoolimata kunstnikuks sirgunud noor naine. Hoolimata sellest, et tema ellu ei kuulu enam 3 memmekest ega ka mitte tema ema, on ta osav eluga edasi minema ega kiirusta teise ilma nendega kohtuma.

"XX sajandi türgi luulet. Isahirve öö"

 "XX sajandi türgi luulet. Isahirve öö" koostanud Ly Seppet, türgi keelest tõlkinud Ly Seppet ja Andres Ehin  (LR 1997/4, "Perioodika", 60lk).

Nojah. Loomingu Raamatukogu väljakutse raames mõtlesin, et juba kuu algul sai raamat loetud. Aga selgus, et olin teema valesti meelde jätnud. Lugeda oli vaja 20. sajandi luulet, mitte lihtsalt ükskõik millist uuemat luulet. Ja nii sai siis veel augusti viimasel päeval raamatukokku kapatud ja uus raamat võetud.

Valik osutus igati õnnestunuks. Ma arvan, et põhjus, miks enamus neist luuletustest kõlavad nii oivaliselt, on tõlkijates. Osa luuletustes olid vabavärsilised, aga siiski väga hea rütmiga. Ja osa olid isegi riimis, mis mulle veel rohkem meeldib. Osa olid küll väga karmi sisuga ja üks selline, mille oleks hea meelega üldse lugemata jätnud, kui oleks ette teadnud. Aga üldiselt olen väga rahul. Kes oleks võinud arvata, et türklastel sellised toredad luuletused?

Minu lemmiku.
?

Kui jutt on sadamast,
miks mõtlen mastidest?
Miks mõtlen purjedes,
kui jutt on avamerest?

Kui jutt on märtsikuust,
miks mõtlen kassidest?
Kui õiglusest räägitakse,
miks mõtlen töölisest?

Miks usub vana mölder Allahisse,
ilma et ta midagi mõtleks?

Miks rajutuule käes
on vihmad viltu?


Vihm

See sadu, see sadu on peen nagu juus,
kui hingeõhk, suigutav unne.
Kui ükskord see uduvihm järele jääb,
siis peeglid mind enam ei tunne.

Mul kõri kinni nöörib see vihm,
kuid valu mu ihu ei tunne.
Mu liikmed on täiesti ligunud läbi
ja kehas on kangumistunne.

Mu kahtluste, hirmude kohal see vihm,
ta lehvitab tumedaid tiibu.
Märg pärgel mu ajus pilgarit peab,
mu külge see öömelu liibub.


Mudlum "Mitte ainult minu tädi Ellen"

Mudlumi "Mitte ainult minu tädi Ellen" (Starata, 207lk) on esimene Mudlumi raamat, mille olen läbi lugenud. Imelikul kombel olen käinud tema raamatuesitlusel. Ruhnus. Aastal 2020. Kui õigesti mäletan, siis see raamat sel ajal veel ilmunud ei olnud, aga oli kohe ilmumas. Ostsin tookord esitluselt 2 raamatut, mida ma kumbagi siiani lugenud pole, aga ... peaks ükskord ette võtma :)

See raamat sai loetud lugemise väljakutse raames, et toetada alamakstud Eesti kirjanikke. Mudlumile siis minu laenutuse pealt ilmselt mitu senti järgmisel aastal laekumas. Abiks ikka...

Raamat oli üllatavalt hea. Algas küll tädi Ellenist, aga palju rääkis ka Mudlumi emast ja tema enda elust. Kusjuures huvitavalt kombel oli seda osa, kus ta omaenda elust rääkis, kõige huvitavam lugeda. Harva juhtub, et loen raamatut, mis paneb mind nii naerma kui ka nutma. See raamat tegi mõlemat, korra isegi täpselt samal leheküljel. Üks vähestest sellistest raamatutest, mida ma täitsa meelsasti omaks ja vahel siit-sealt üle loeks.

Vilu "Kõik linnud valgusele"

 Tõnis Vilu luulekogu "Kõik linnud valgusele" (SA Kultuurileht, 80lk, Loomingu Raamatukogu 2022 nr 10) lugemise võtsin ette jällegi väljakutse raames  - augustikuus pidi LR väljakutses lugema luulekogu. 

No mis ma oskan öelda. Kui poleks olnud kirjas, et tegemist luulekoguga, siis ma oleks arvanud, et need on lihtsalt mõnerealiselt mõtisklused. 

Mõned neist olid täitsa huvitavad. Vilul on komme, et lause algus algab ühel teemal, keset lauset toimub kiire kontekstivahetus ning lause jätkub teisel teemal. Mõnes kohas oli minu jaoks lihtsalt veider. Mõnes kohas nutikas ja põnev. Vist sõltub ka häälestusest ja ootustest.

Aga päris kena lugemine oli siiski.

Steel "Pulmad"

 Lugemise väljakutse grupi raamatukogudeaasta väljakutse juulikuine teema oli raamat, mille kaaned meenutavad raamatkogu seinu või põrandat. Otsisin siis helekollase seina juurde Danielle Steeli raamatu "Pulmad" (Ersen, 352lk). 

Raamat algas kahtlaselt. Mingit märki lähenevatest pulmadest ei olnud. Kangelanna oli suhtes mehega, kellest minu meelest abiellumiseks mingit asja polnud (ja mul oli ses suhtes rohkem kui õigus). Ühelgi teisel raamatus figureerival naisel ei tundunud ka altari ette asja või oli seal juba käidud. Aga ajapikku kangelanna - Allegra - leidis endale täitsa kena mehe, leidis täitsa kena põhjuse, et oma eelmine suhe lõpetada ja raamatu pealkiri hakkas tasapisi adekvaatsem tunduma. 

Keset silmini armumise kirjeldusi peeti maha ka üks kõrvaltegelaste pulmapidu ja nii raamatu keskpaigas tundus mulle, et tegelikult siin olekski paras lõpetada. Kõik on kaunis ja pulm ka nagu juba oli.

Aga kus Sa sellega. Superarmumise järel pidime edasi laskuma halli argipäeva, nägema igas suhtes paratamatult ette tulevaid konarusi, konflikte ja isegi ühte korralikumat tüli. Lisaks muidugi kõrvaltegelaste igat masti probleemid, konfliktid ja raskused. Ja siis finaalis üks korralik unistusete pulm ja igakülgne leppimine. Selline tore muinasjuturaamat oli.

Skeslien Charles "Pariisi raamatukogu"

Janet Skeslien Charlesi raamatuga "Pariisi raamatukogu" (Helios, 400lk) juhtus selline kummaline lugu, et ühel hetkel sain ma raamatukogust teate, et mu tellitud raamat on kohal. Mul ei olnud üldse meeles, miks selle tellisin ja kuna (hiljem meenus, et võibolla juuni väljakutse jaoks), aga otsustasin, et kui juba tellisin, ju siis oli põhjust ja peaks vähemalt sisse vaatama.

Raamatu tegevus toimus paralleelselt Pariisis Teise maailmasõja eel, ajal ja järel ning 1980ndate aastetel Montana väikelinnas. Mõlemas asukohas oli kohal Odile, kelle tegemistest raamat räägibki.

Odile töötas Ameerika raamatukogus Pariisis. Ta alustas tööd vahetult enne Teise maailmasõja puhkemist ja jätkas koos kolleegidega vapralt raamatukogu avatuna hoides sõja lõpuni. Odile sõjaaegne elu koosnes armastusest oma kallima vastu ja suhte arengutest keerulisel ajal, sõbrunemisest inglasega, kellel Pariisis elamine Saksa okupatsiooni ajal keerukaks osutus, oma venna sõtta saatmisest ja kaotusest, elust koos vanematega, näljast, tööst raamatukogust, üritustest aidata oma juutidest lugejaid ja sõpru, samas nägemisest, kuidas politsei tema isaga eesotsas juute vahistab ja vangilaagritesse kogub.

Umbes 40 aastat hiljem elab lesestunud Odile Montoana väikelinnas, hoiab naabritega distantsi, aga on väga abivalmis, kui naabripere tema abi vajab. Mis juhtus vahepealse 40 aastaga, on kirjas raamat lõpus. Mis juhtub edasi? Seda lugeja paraku teada ei saagi...

Aga väga mõnus lugemine, eriti huvitav oli see osa, mis rääkis Pariisi okupatsioonist.

Lucas "Raamatukogu telefoniputkas"

Rachel Lucase raamat "Raamatukogu telefoniputkas" (Eesti Raamat, 322lk) valisin tegelikult eelmise kuu väljakutse raamatuks, aga seekord valisin välja mitu raamatut ja selle lugemine lükkus. Lisaks sellele see raamat väljakutsesse väga hästi ei sobinudki. Selles pidi osa raamatu tegevusest toimuma raamatukogus. Kuigi siin raamatus toimus suur osa tegevust telefoniputka ümber ja ka telefoniputka raamatukoguks muutmisega, siis raamatukogus sees ei toimunud õieti midagi.

Raamat rääkis väikesest Inglismaa külakesest, kuhu saabub ajutiselt elama üks läbipõlenud kooliõpetaja. Kuidas noor naine leiab sõbrad, huvitavat tegevust ja toreda mehe, saab raamatust lugeda. Natuke vaevaliselt ta kippus kahjuks kulgema, seega väga ei soovita. Aga kes Inglismaa külaelu soovib nautida koos selle sisemise ilu ja valuga, siis täitsa kõlbab lugeda.

Segal "Armastuse lugu" ja "Oliveri lugu"

 Loomingu raamatukogu väljakutse teema oli juulis raamat, mille pealkirjas on sõna "armastus". 

Vaatasin ja valisin ja otsustasin üle lugeda aastaid tagasi loetud Erich Segali "Armastuse lugu" (Tallinn: Perioodika, 110lk, LR 1972 3-4) ja selle järel ilmunud "Oliveri lugu" (Tallinn : Ecotalent, 176lk).

"Armastuse lugu" lugesin esimest korda kunagi hilisteismelisena. Oh, kui erinev on see mulje, mis raamatust jäi siis ja seekord. Raamat kahest noorest inimesest, kes pärit erinevatest ühiskonnaklassidest. Aga kes hoolimata noormehe perekonna poolt tehtud takistustest kokku jäävad, üksteist armastavad raamatu traagilise lõpuni. Kui palju teistmoodi vaatasin ma nüüd nende kahe noore omavahelisele suhtlusele ja kui palju paremini sai aru autori poolt sõnade taha peidetud alltekstidest.

"Oliveri lugu" lugesin esimsest korda. Raamatu alguse osa saavad mõista vist ainult need, kes ise kaotuse üle elanud. Vähemalt mina ei oleks enne mõistnud. Aga praegu tundus küll, et mõistsin kõike. Raamatu lõpust lootsin, et seekord Oliver lõpetab õnnelikult. Samas eks neid õnnelikke lõppe polegi nii palju. Alati võib mõleda, et kui lõpp on õnnelik, pole see tegelikult lõpp.

Laurik "On aeg!"

Mairi Lauriku "On aeg!" (Tänapäev, 168lk) on järg romaanile "Mina olen surm". Peategelane Roomet läheb pealinna, et oma andele haridust peale saada. Ja juhtumisi saab ta seda terve kuhja. 

Lisaks saab raamatus valgustatud Roometi väikeõe anne. Veidi teismeliste romantikat. Põnev tagaajamislugu. Ajaloo uurimine. Täitsa kena noorteromaan. Eelmine mulle meeldis rohkem. 

Sellest romaanist kõige huvitavam motiiv oli vanade hoonete niiskuse haisu seos surnud inimeste hingedega. Väga nupukalt leitud motiiv minu meelest. Judinad ajab peale, aga väga nupukas.

 


Morn "Tee ja tõde"

Reed Morni raamat "Tee ja tõde" (Eesti Raamat, 295lk). Mida rohkem ma seda raamatut lugesin, seda rohkem tundus, et olen juba kord lugenud. Aga jätaksin lõpuni.

Raamat räägib Estrist, kes kasvab üles Tallinnas, ühes kitsukeses poetaguses korteris, enamuse oma elust ilma isata, aga äärmiselt hoolitseva emaga, kes tema nimel kõigeks valmis on ja tütre soovi muudkui õppida, toetab. Isegi kui ta ise hindab kõrgelt oma teist, rohkem jalgu maas hoidvat tütart Andat, siis armastus oma tütre Estri vastu on nii suur, et tütre rahulolu on olulisem kui enda põhimõtted.

Ester lõpetab gümnaasiumi ja suundub Tartusse ülikooli matemaatikat õppima. Pärast õpingute lõppu sureb tüdruku ema, õde on abiellunud. Ester töötab veidi aega õpitud erialal kindlustusseltsis, siis aga suundub laia maailma ja reisib 10aastat mööda Euroopa suurlinnu endal eratundide andmisega hinge sees hoides. Järgneb lühiajaline naasmine Eestisse, kus naine elatub õpetaja-ametist mõnes koolis ja eratundide najal. Kuni jõuab kätte Teine maailmasõda, mil Ester Saksamaale põgeneb.

Saksamaal töötab ta siin ja seal, aga raamatu lehekülgedel 239-278 lühiajaliselt ka ühe riigiasutuse raamatukogus, mida raamatus raamatlaks nimetatakse. Kui mulle tundub romantikuna, et raamatukogus töötamine on puhas rõõm ja lust, siis Ester oma tööd küll suuremat ei nautinud ja võimaluse tekkides vahetas töökohta. Tundub, et riigiasutuse raamatukogus töötada oli üsna igav ja tüütu, külastajatega ei tekkinud Estris soojemaid suhteid, kolleegiga samuti mitte ja köited, mida ta päevade kaupa lugejatele kätte tõi, ei tekitanud temas mingit elevust. Aga raamatla on minu meelest siiski väga kena nimi.

Raamatu eelmise lugemise kohta meenub mulle vaid see, kuidas minu jaoks oli päris õudne, et Ester veel vanemas eas raputas jällegi tolmu jalgadelt ning kolis täiesti võõraste inimeste hulka. Elas nii, et polnud tal ei sugulasi ega sõpru, võõrana võõral maal. Mulle tundus üsna kurb ja üksildane.

Irving "Lesk üheks aastaks"

 John Irvingi "Lesk üheks aastaks" (Eesti Raamat, 573lk) sai valitud lihtsalt pealkirja järgi. Ja minu praeguse staatuse. Ja "one can hope" :)

Raamat ei olnud üldse selline nagu ma ootasin. Ma ei saa öelda isegi seda, et see valmistas pettumuse. Sest kui see oleks olnud selline nagu ma ootasin, siis ilmselt oleksin üsna pettunud olnud. 

Raamatu esimene osa räägib perekonnast, kus on lein. Ja kus kahe lapse kaotuse kurbusest üle saamiseks on otsustatud - saada laps. Millisesse seisu on need inimesed umbes 5 aastaga jõudnud ja mis sellest edasi plahvatab, ongi raamatu esimese osa teema.

Raamatu teine osa juhtub u 30a esimesest hiljem. Osa tegelasi on veel laval, osa kadunud. Lisaks valmistab teine osa ette kolmandat, tehakse valikud, mis selleni välja viivad. Raamatu teises osas kasutatakse esimest korda ka väljendit "lesk üheks aastaks", mis tähendab eblakat naisterahvast, kes ei ole oma lahkunud abikaasale truu ning endale vaid aasta möödudes uue abikaasa leiab.

Raamatu kolmas osa tõmbab otsad kokku. Kõik lesed leiavad mehed. Kõik mõistatused saavad ümmarguseks ja rahu on jälle maa peal.

Raamatu tugevuseks aga samas ka nõrkuseks on see, et igale tegelasele, kes raamatus olulisel kohal on, räägib autor ära terve eluloo. Sellest ka 500+ lehekülge. Osa sellest on üsna piinarikas. Eriti kui tahad peategelase liini kohta edasi lugeda, aga selgub, et järgmised sadakond lehekülge pühendatakse kõrvaltegelase eluloole. Mõnes mõttes on see aga ainus viis, kuidas kirjutada, lisab loole realistlikkust ja inimlikku mõõdet.


Bly "Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma"

Nellie Bly "Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma" (Loomingu Raamatukogu 2021 nr 23-25, SA Kultuurileht, 159lk) jäi mulle silma juba eelmisel aastal, kui see ilmus, aga lugemiseni kuidagi ei jõudnud. Nüüd ajendas lugema Loomingu Raamatukogu väljakutse teema. 

Raamat oli üsna ootustele vastav. Noor naisajakirjanik saab Jules Verne kuulsast raamatust inspiratsiooni ja otsustab reisi päriselt ära teha ning seab endale eesmärgiks kiirem olla. Muidugi on noore naise iseseisev nii pika reisi ettevõtmine ennekuulmatu. Samuti vajavad lahendamist igasugused muud olmelised probleemid - näiteks vajadus suure koguse pagasi järele, mis reisi aeglustaks või saatja järele paikades, kus naisel pole üksi turvaline. 

Mõnda osa lugedes tundus, et küll on hea, et tänapäeval pole enam tarvis naistel nii paljude kommete ja muu meeste maailma taagaga arvestada. Aga teisalt pole ka seda automaatset toetust, mida Nellie tundus mitmetes kohtades saavat tänu sellele, et oli (noor ja ilus) naine. Mõned asjad (näiteks vilets teenindus ja ülbed teenindajad) on siiani muutumata.

Ma mõtlesin lugedes algul, et nii tore oleks selline tükk ise kord ära teha. Tegelikult ei oleks. Reisipioneer nägi peamiselt vaid laevade ja rongide sisemust. Eks suurte kruiisilaevade elu ole omamoodi kultuur ja selle nägemine ka väärt kogemus. Aga ma vaataks pigem väiksemat arvu kohti pikemat aega. 

Raamatu ja selle rännaku tähendus oli muidugi kordades laiem kui ühe naise kogemus. Ja naisena olen ma tänulik, et sellised naised olemas on olnud.

Rootslane "Seitsme põlve müsteerium"

Ants Rootslane "Seitsme põlve müsteerium" (Jes kirjastus, 294lk).

See raamat instrigeeris mind, kui sellest kuulsin. Mõtlesin, et ei tea, kas ma seda endale tahan, noore inimese kirjutatud, ei tea, kas seal on midagi sellist, mida mitu korda lugeda ja millest sügavamalt õppida. Hetkel tundub, et ei ole. Päris arvestatav osa raamatust oli "minu teekond" ja "minu kogemus". Väga ei kõnetanud see kogemus mind. Aga mõned sellised kohad, mille kohta endale märkmeid teha, olid küll.

Need siis.

Mõned näited, kus inimeste probleemid (ja pigem sellised sageli esinevad probleemid olid need kõiki), seoti selgelt ära lapsepõlve sündmuste ja kogemustega. Ma teadsin varemgi, et konstellatsioonid on head vahendid muutuste saavutamiseks. Aga ma polnud varem nii selgeid seoseid ja tulemusi näinud.

Esimene põlvkond -ühenduslüli mineviku ja tuleviku vahel

Teine põlvkond - teadmised, kuidas elus hakkama saada. Traumad.

Kolmas põlvkond - anded, traumad, otsese kontaktiga hoiakus

Neljas põlvkond - suhtumine armastusse, lähedusse, raha.

Viies põlvkond - tahtejõud, edasipürgimise ressurss, eneseteostus.

Kuues põlvkond - spirituaalsus, kombeb, reeglid, erinevuste mitte aktsepteerimine

Seitsmes põlvkond - algus, programmid. Abi unistuste täitmisel, mis pole vastuolus suguvõsa põhimõtetega. Jõu allikas.

Ohtlikud dünaamikad:
Laps võtab vanema roll
Keegi sureb teise eest
Hirm edu ees - küüditamine
Ohvriroll enda päästmiseks.
Orvuks olemine, end orvuna tundmine
Hirm kaotada, vajadus naisel üksi hakkama saada
 

 Transformatsiooni valem:

1. Teadlikkus, ärkamine
2. Lõdvestu
3. Loo kontakt oma kehaga
4. Tervendamine läbi suhete. Suhtedünaamikate uurimine ja parandamine.
5. Emotsionaalne puhastus (meditatsiooniga, joogaga vms).

Laurik "Mina olen Surm"

 Mairi Laurik "Mina olen Surm" (Tänapäev, 224lk) on üks tore noorteromaan. 

Lugema hakkasin seda lugemise väljakutse raames ja sõbra mitte-soovitusel. Ta nimelt ütles, et raamat sobib küll mulle väljakutsesse (autori nimi on sama, mis mu koduraamatukogu töötajal), aga raamatut ennast ta väga palavalt ei soovitanud.

Aga teadagi - madalad ootused on tee õnnele. Seega üllatus-üllatus - raamat meeldis mulle väga. Eks raamatutega on muidugi nii, et alati sõltub palju ka sellest, millisel hetkel see raamatu Su leiab. Aga mulle praegusel hetkel see väga meeldis.

Roomet on noormees, kes näeb ette inimeste surma ning saab rääkida nende kehast lahkunud hingedega, et juhatada nad edasi/ära. Noormehe omapärased võimed tekitavad paksu pahandust, et pikapeale leiab ta mõistjaid ja ka kolleege - teisi Surmasid. Noorteromaani tegevus toimub Viljandi gümnaasiumi klassis ja linnas, sisaldab perelugu ja noorte armumist, lahkuminekut ja leppimist. Ja erinevuste mõistmist ja aktsepteerimist. Tore raamat!

Smith "Pühendumus"

Patti Smith "Pühendumus" (SA Kultuurileht, LR 2022, nr 11-12, 96lk). 

Raamat, mis sisaldab kolme lugu. Esimene neist on reisipäeviku katke. Teine lugu suurest pühendumisest oma kutsumusele. Kolmas lugu sellest, miks ja kuidas kirjanik kirjutab. 

Esimene lugu oli minu jaoks väga heaks alustuseks sellesse teemasse. Igapäevane elu, mis virr-varrina me ümber keerleb ja mille sees olles on vaja leida üles oma kutsumus ja sellele aega pühendada. Soovitavalt palju.

Teine lugu sellest, kuidas pühenduda nii, et midagi muud ei jää ellu alles. Ja kui jääb, siis kõik teenib seda ühte eesmärki, millele inimene on pühendnud. On see õnn? Mis saab siis, kui tekivad takistused ja sind rajale eemale kisuvad? Kuidas üldse leida oma suur-suur kutsumus, millele sooviks nii südamest pühenduda?

Kolmas lugu sellest, miks kirjanik kirjutab ja kuidas selleks materjali kogub. Peaaegu tekitab soovi kirjanik olla.

Han "Läbipaistvusühiskond"

Byung-Chul Hani "Läbipaistvusühiskond" (SA Kultuurileht, LR 2022, nr 7, 56lk). Saksa keelest tõlkunud Hasso Krull. 

Positiivsusühiskond - tasalülitamisühiskond, kus kaovad eripärad ja privaatsus.

Väljapanekuühiskond - distantsitus, mis tekib, kui kõik on avalik ja kättesaadav, surmab tõelise läheduse.

Tõsikindlusühiskond - läbipaistvus võtab asjadelt nende võlu, tõsikindlus muudab kõik ühemõõtmeliseks ega salli saladuste, mõistatuste, mitmetähenduslikkuse pinget.

Pornoühiskond - läbipaistvus eemaldab erootika ja järgi jääb ....

Kiirendusühiskond - läbipaistvusühiskond hävitab takti, rütmi ja hõngu. Sellega kaasneb vajadus muljete saamiseks kõike kiirendada. Aeglustamine paraku probleemi ei lahenda, sest rütm ja hõng ei taastu.

Intiimühiskond - elamuste muutmine kogemusteks, sisemise väliseks

Informatsiooniühiskond - jutustused vs tõde, luuletajad vs info

Paljastamisühiskond - ühiskonna läbivalgustamine maksimaalse kasumi nimel

Kontrolliühiskond - Võim läbipaistvusühikonnas? Järelvalve võtab järjest äärmuslikumaid vorme, sest võim ja läbipaistvus pole sõbrad.

Nii paljukest ma siis sellest raamatust mõistsin. Filosoofi minust ei saa, aga mitmed vaatenurgad olid väga huvitavad.

Owens "Kus laulavad langustid"

 Delia Owens "Kus laulavad langustid" (Rahva Raamat, 392lk). 

See raamat oli mulle siit ja sealt silma jäänud, aga ma väga ei süvenenud ja jättis külmaks. Siis oli kord töökaaslastega raamatust juttu ja tekkis kerge huvi. Otsustasin oma eelarvamuse, et "kui kõigile meeldib, siis on liiga tavaline ja mulle ei meeldi" kõrvale panna ja raamatu ikkagi kätte võtta.

Raamatu algusots oli minu jaoks natuke tüütu. Või siis lihtsalt liiga raske ja kurb, et oleksin nautinud. Aga mida edasi ja mida lootusrikkamaks tegevustik muutus, seda põnevam see minu jaoks oli. Kõik ju tahavad näha kuidas underdog õnnestub.

Lisaks lummav maastik, mis loob omamoodi teise maailma. See mööda vett paadiga kihutamine ja elu randadel tundus väga vaba ja mõnus ja romatiline. Ilmselt lugedes on see rohkem nii, sest igasugu praktilised probleemid nagu katki läinud paadimootor või otsa saanud bensiin või ootamatu vihm või veepritsmetest märjaks kastetud riided läbi raamatulehtede ju minuni ei jõua.

Pole mu lemmikraamat, aga kahtlemata positiivne üllatus.

Laan "Luukere Juhani juhtumised"

Triinu Laane "Luukere Juhani juhtumised" (Päike ja Pilv, 64lk).

Päris meeleolukas raamat elust ja surmast ja igapäevasest lahkusest ja väikesest värvist, mida toob ellu see, kui astud oma teelt kõrvale ja teed midagi kellegi teise heaks.

Loetud lugemise väljakutse grupi raamatukogude aasta väljakutse raames.

Levi "Kunst olla ise"

Vladimir Levi "Kunst olla ise" (Loomingu Raamatukogu , 1983 41-43). 

Väljakutse raames valisin lugemiseks 70ndate lõpus kirjutatud eneseabiraamatu. Kui põnev! 

Raamatu sisu üllatas. Raamatu peamine eesmärk oli õpetatada asja, mida autor nimetas autotreeninguks. Minu meelest oli see põhimõtteliselt mediteerimine, mida seal õpetati, aga ma polnudki varem nii põhjalikku ja süstemaatilist käsitlust sellest näinud - maailmas tõesti polegi midagi uut. Hingamisharjutused, enese jälgimine, keskendumise harjutamine jne. 

Kõige rohkem meeldis mulle lk 133 "Rõõmustamise kunst". (allpool lühendatud kokkuvõte)

Rõõm väikeste asjade üle, rõõm kõige üle, elurõõm - see algne püha kunst omandatakse lapsepõlves. ... Kuhu ta pärast kaob? 

Kas ei võta me ise endalt rõõmusid ära - oma rõõmukartusega, oma rõõmuandetusega, oma oskamatu suhtumisega sellesse? Kas ei võõrdu me iseenda tahtel rõõmustamast mingi arusaamatu kangekaelsuse või lihtlabase inertsi tõttu?

Olen veendunud, et tõeline täiskasvanuks saamine ainult suurendab võimalikku rõõmude hulka, avab meile aina uued rõõmude ruumid. Olen kindel ka selles, et enamik inimesi jätab normaalse rõõmustamine järele ainult sellepärast, et nad peavad seda sobimatuks. Ja üsna sageli ka sellepärast, et nad sunnivad ennast rõõmustama.

... olge tähelepanelikud oma rõõmude vastu, kasvatage neid nagu hoolikas aednik ja ärge põlake midagi, mitte kõige vähematki rohuliblet.

 Pole mõtet ennast rõõmustama sundida - vägivald ajab habrast seesmist mehhanismi ainult ummikusse ja purustab seda, otse vastupidi, raudse pendliseaduse järgi on vaja rõõmu tundmise võimaluse juurde tagasipöördumiseks vahepeal kannatada. Ei, "paradiislik" vägivald on võimatu. Aga on võimalik lasta endale rõõme sisse, lubada neil õitsele puhkeda. 

Jansson "Reis kerge pagasiga"

 Tove Janssoni raamat "Reis kerge pagasiga" (Eesti Raamat, 207lk) tundus mulle raamatukogus vastu sattudes ideaalse raamatuna. Väikseformaadiline, mõnus käes hoida, fantastiline autor (mmmm "Suveraamat"). Olin väga kindel, et naudin selle lugemist.

 Aga võta näpust. Selle raamatu lugemine ei sattunud vist minu jaoks õigesse aega. Novellide tegelaste väiksemad või suuremad reisid, mis olid seotud konfliktidega tegelaste sees, said natuke liiga tõsiseks lugemiseks. Mu enda sisemaailm on hetkel vist piisavalt keeruline, et raamatutegelaste keerulise sisemaailma külastamiseks ei ole ruumi. 

Seda raamatut peaks kunagi hiljem uuesti lugema, kui enda elus selleks veidi rohkem ruumi leidub.


Voiculescu "Maagiline armastus"

 

Vasile Voiculescu "Maagiline armastus", Loomingu Raamatukogu
1991 7/8, Tallinn, Kirjastus "Perioodika", 64lk. Rumeenia keelest tõlkinud Riina Jesmin
 
No mis ma oskan öelda. Raamatuid vist ikkagi ei tohiks ainult pealkirja järgi valida. Sest minu mõte, kui ma leidsin väljakutsesse sobiva raamatu, oli et "Jess, kevad tuleb ja natuke romantikat kulub tõesti ära".
 
Aga no romatikast oli siin raamatus asi ikka väga-väga kaugel. Maagiline armastus oli rohkem küll proosaline ihalus, mis läks päris halvasti. Ja ega järgnevad jutudki romantikast just pakatanud. Aga kes Rumeenia olustiku ja külaeluga tutvuda tahab või maagilise realismi žanrit fännab (ilma kauni lõputa küll), siis võib ju täitsa lugeda. Tõlgitud on igatahes väga hästi.
 
Kokkuvõttes ma mäletan nüüd, paar nädalat pärast lugemist jutu sisust ülivähe. Aga mis teha, üle ma seda ka lugeda ei taha. 

Hainsalu "Sul on teine"

 Lehte Hainsalu "Sul on teine" (Eesti Raamat, 158lk) on järjekordne raamatukogudeaasta väljakutse raamat (märts). 

Sisu. Tütarlapsest sirgub naine. Ma olin sellest raamatust osa ajalehesabast järjejutuna lugenud. Aastaid tagasi. Aga mitte kõike. Kui lugesin olin alles teismeline ja üldse aru ei saanud, kuidas nii saab. Praegu olen keskealine ja saan paremini aru. 

Noor neiu ja vanem mees. Mehe jaoks on tegemist toreda vahepalaga tema elus, neiu jaoks elumuutva kogemusega. Naise muutumine erinevates aspektides on selge ja käegakatsutav. Mees kaob silmapiirilt, aga jääb naise ellu mingi igatsusena rippuma. 

Noor neiu pole enam verinoor ja ilmub noor mees, selline lapseohtu. Jällegi on tegemist elumuutva suhtega neiu jaoks. Aga see elumuutus on teistsugune. Vanema mehe hõng pole paraku siiani tubadest välja tuuldunud. Ja kuigi minu meelest on vanema mehe naasmine üsna võimatu, siis ust tema ees ei panda raamatu lõpuni kinni. Paraku.

Kipling. "Haldjamäe vembumees". Laulud

 Kipling

 Ei ole merel tuult. Mis siis!     
    Aerud välja, ees Stavanger!     
    Edasi, ees Stavanger!
Küll ärkab tuhavalge briis,
    edasi, ees Stavanger!     
    Pikk tõmme - ja Stavanger!

Oh, aerutulli naks ja kriisk!     
    (Pikk tõmme  - ja Stavanger!)     
Paat lõhnab kui Põhjala vihmapiisk!     
    (Pikk tõmme ja Stavanger!)
 
Paat lõhnab kui Põhjala lumelõõm,
tal meie sõidu üle rõõm.
 
Ja härma järgi lõhnab laev,
nii lõhnab Põhjala pime aeg.
 
Paat ootab juba , et lõpeks reis,
kümme korda suurem see soov on meil!

Oh, jumalad, olge seda meelt,
tuult saatke julgete koduteel!

Ja hoidke meie peal oma silm, 
et tuulest ära ei pöörduks ilm!

Aga tuult pole merel. Mis siis!
    Pikk tõmme - ja Stavanger!
Küll ärkab tuhavalge briis, 
    pikk tõmme - ja Stavanger!

 -----

Aja silma all püsib
    linn, võim ja troon
sama kaua kui püsib
    roos või moon:
nii nagu pungi puhkeb 
    taas ja taas,
tõusevad linnad uhked
    tuhasest maast.

Oma minevikku nartsiss ei taasta
    enam küll,
kas hävitas teda möödunud aastal
    juhus või külm:
ta nägu ei peegelda häda,
    seal särab heakskiit,
õitsedes vaid napp nädal,
    jääb tal eluga liit.

Olgu meis lille julgus
    ja silmel kae,
ikka lahket ilmet 
    näitab meile aeg:
kui surm kord laotab
    me peale öö,
ta ütleb: ei kao te
    elutöö.

-----

Salakaubavedajate laul

Kui sa, kallis, ärkad kabjaplaginast,
hoia ennast eemal kesköö saginast.
Neile, kes ei küsi, ei moonutata tõtt,
meestele ei meeldi sinu osavõtt.
 
    Pimeduses traavib
    viis ja kakskümmend täkku,
    pastor ootab brändit,
    ametnik tubakapakki,
    naised pitsipaela, spioon aga sõnumit,
    meestele ei meeldi sinu osavõtt.
 
Kui sa joostes mõne vaadi otsa komitad, 
milles mulksub brändi, ära omista
vähimatki märki, et neid täis on õu, vaadid homme
kadunud on salajõul.
 
Kui Sa märkad kogemata lahtist talliust,
märkad hobust, kes seal lamab välja väsimust;
kui su ema käes on rebenenud riidetükk,
mille vooder märg, siis ole vait kui sukk.

Kui Sult George'i mehed pärivad üht-teist,
pea siis meeles, midagi ei tea Sa meist.
Kui nad lõua alt Sind kõdistama peaks,
ikka meie asukohta Sa ei tea.

Sammud, koputused, uksed pauguvad,
püsi toas, kui koerad haguvad.
Trusty lamab siin ja Pincher seal on tumm,
jäävad paigale, kui möödub meeste summ.

Kui sa täpselt teed kõik nii, võib-olla saad
endale siis nuku, toodud Prantsusmaalt.
Nukk on ilus, sametist kapuuts tal peas,
see on meeste kink, et oled olnud hea.
   
    Pimeduses traavib
    viis ja kakskümmend täkku,
    pastor ootab brändit
    ametnik tubakapakki.
 
Neile, kes ei küsi, ei moonutata tõtt,
meestele ei meeldi sinu osavõtt.

Abramov "Ilma isata"

 Loomingu raamatukogu väljakutses pidi sel kuul valima raamatu, mis seostub sinu enda eluga.

Valisin siis küll pigem oma lastele mõeldes raamatu Fjodor Abramovi raamatu "Ilma isata" (Loomingu raamatukogu nr 31, 1961, Ajalehtede-ajakirjade kirjastus, 51lk). Eks ta selline nõukogude kangelase poolt pätipoisi ümberkasvatamise raamat oli. Ei olegi muud öelda, kui et vallaslapsena kasvamise stigma oli tol ajal muidugi tavaline, aga mind siiski korraks üllatas raamatut tänasel päeval lugedes.

Strugatskid "Väikemees"

Raamatukogude aasta väljakutse teemaks veebruaris oli vaadata raamatukogus näitust ja sellest inspireerituna valida teemasse raamat. No ja mul ei vedanud sellega mitte üks raas. Tammelinna harukogus, kus ma peamiselt käin, ilustses seina peal Arkadi ja Boriss Strugatski raamatute näitus. Sain kohe aru, et nüüd on natuke hapu - ulmekirjandus pole minu teema. Aga väljakutse on väljakutse.

Valisin endale lugemiseks Arkadi ja Boriss Strugatski "Väikemees" (Fantaasia, 160lk). 

Raamatu juures oli päris mitu aspekti, mille tõttu see raamat oleks tavakorras jäänud minust lugemata. Esiteks on tegu vene kirjandusega, st raamatutegelaste nimed on venepärased. Mul on selline patoloogia, et mul on hästi raske jälgida venekeelseid nimesid tekstis. Lõpuks on segamini, et kes ütles mida ja kes käis kus ja tegi mida. Teiseks - ulme. No pole üldse minu teema. Eriti mingi kosmoses rändamine või õudukad.

Raamatus jõuavad kosmoseuurijad planeedile, kuhu on üks uurimislaev juba jõudnud. Leitakse uurimislaev ja selle pardal 2 surnukeha. Samas toimuks planeedil nagu midagi kahtlast ja pikapeale leitakse ka väikemees - uurijatele sündinud laps, kes laeva hukkudes oli vaid 1a vanune. Kuidas ta üles kasvas? Ma ei saanudki lõpuni aru. Pole kindel, et ka autorid aru said.

Hašek "Huumori kool"

Jaroslav Hašeki "Huumori kool : [satiire ja humoreske]" (Ajalehtede ja ajakirjade kirjastus, 72lk) tuli lugemisele jaanuarikuu loomingu raamatukogu lugemise väljakutse raames.

Raamatu kohta ei oskagi eriti palju öelda. Eks need naljad ju olid omamoodi naljakad. Aga Švejki ma sellegipoolest haarama ei torma. Ei olnud vist niiväga minu moodi naljad. Aga hea meel on ikka, et vähemalt midagi Hašekilt mul nüüd loetud on.

Schirach "Collini juhtum"

 Ferdinand Von Schirachi "Collini juhtum" (Eesti Raamat, 174lk) on päris omapärane lugu. Algsest mõrvast on küll kohe aru saada, et ilmselgelt on tegemist mingi ammuse sündmuse kättemaksuga. Aga millisega? Rikas ja lahke vanahärra, kellest keegi ei mäleta, et ta kärbselegi liiga oleks teinud. Aga noorpõlves? Seda aega ei mäleta keegi. 

No ja selgub, et muidugi on mõrvatud vanahärra tapnud kohtualuse pere ning vägistanud õe. Mida siis kohus peaks otsustama? Seda me ka teada ei saa, sest kohtualune võtab õigusemõistmise taaskord oma kätesse. 

Lisaaspekt veel see, et mõrvarit kaitseb juhtumisi mees, kes mõrvatu lähedane perekonnasõber.

Lugu oli huvipakkuv just seepärast, et põhines tõsielulistel sündmustel. Ja Saksamaal ongi seadused, mis paljud sõjakuritegude tagajärgede eest lahkesti päästavad. Aga minu jaoks jäi see tükati lohisevaks ja tükati poolikuks. Kenast ümmargusest loost jäi nagu miskit puudu.

Christie "Ja ei jäänud teda ka"

 Agatha Christie "Ja ei jäänud teda ka" (Varrak, 224lk) lugesin sellepärast läbi, et osaleda raamatukogude aasta 2022 väljakutses. Kunagi lugesin palju mõrvade lahendamise lugusid ja nende lugude mõistatuse pool ja peamurdmine meeldib mulle väga. Laipade tekke pool mitte nii väga. Paraku selles raamatus ei saanud üle ega ümber laipade tekkest, see oli juba üsna alguses selge.

Liigne laipade kogus oli see, miks raamat mulle tegelikult eriti ei meeldinud. Aga mõistatus oli hea ja ... paraku ei arvanud ma seda ära. Oli küll paar kohta, kus kirjanik üritas tähelepanu eemale juhtida, aga mina mõtlesin "hmm, aga tema ju ka?" Aga lasin end siiski kirjanikul eksitada.

Kui õudusaspekti oleks vähem olnud, oleks rohkem meeldinud. Aga samas poleks seda raamatut saanud õudusaspektita kirjutada. Seega .. ma ei teagi. Oli siiski päras tore jutt.

Sisust:

10 inimest meelitatakse saarele erinevate ettekäänetega. Tähelepanek, millele juba algul tähelepanu ei pööranud. Enamus kutseid oli kirjutatud U.N.O nime all, aga sellele, kes mõrvariks osutus oli saadetud kiri teise isiku poolt. Huvitav, et politsei ei uurinud sellelt isikult (kes oli reaalne, erinevalt U.N.O-st), et mis värk.

10 inimesele mängitakse ette mõrvasüüdistused plaadilt. Ja selle peale hakkavad inimesed ükshaaval surema. Mürgitamised, kaljult alla lükkamised ja ka krõbedamad/selgemad mõrvad. Kuni jääb järgi vaid 1.

Olli "Kui Simson olnuks soomlane"

 Olli "Kui Simson olnuks soomlane" ilmus Loomingu raamatukogus 1969 8-10. Üks vähestest illustreeritud LR raamatutest. Olli näol o...