"XX sajandi türgi luulet. Isahirve öö" koostanud Ly Seppet, türgi keelest tõlkinud Ly Seppet ja Andres Ehin (LR 1997/4, "Perioodika", 60lk).
Nojah. Loomingu Raamatukogu väljakutse raames mõtlesin, et juba kuu algul sai raamat loetud. Aga selgus, et olin teema valesti meelde jätnud. Lugeda oli vaja 20. sajandi luulet, mitte lihtsalt ükskõik millist uuemat luulet. Ja nii sai siis veel augusti viimasel päeval raamatukokku kapatud ja uus raamat võetud.
Valik osutus igati õnnestunuks. Ma arvan, et põhjus, miks enamus neist luuletustest kõlavad nii oivaliselt, on tõlkijates. Osa luuletustes olid vabavärsilised, aga siiski väga hea rütmiga. Ja osa olid isegi riimis, mis mulle veel rohkem meeldib. Osa olid küll väga karmi sisuga ja üks selline, mille oleks hea meelega üldse lugemata jätnud, kui oleks ette teadnud. Aga üldiselt olen väga rahul. Kes oleks võinud arvata, et türklastel sellised toredad luuletused?
Minu lemmiku.
?
Kui jutt on sadamast,
miks mõtlen mastidest?
Miks mõtlen purjedes,
kui jutt on avamerest?
Kui jutt on märtsikuust,
miks mõtlen kassidest?
Kui õiglusest räägitakse,
miks mõtlen töölisest?
Miks usub vana mölder Allahisse,
ilma et ta midagi mõtleks?
Miks rajutuule käes
on vihmad viltu?
Vihm
See sadu, see sadu on peen nagu juus,
kui hingeõhk, suigutav unne.
Kui ükskord see uduvihm järele jääb,
siis peeglid mind enam ei tunne.
Mul kõri kinni nöörib see vihm,
kuid valu mu ihu ei tunne.
Mu liikmed on täiesti ligunud läbi
ja kehas on kangumistunne.
Mu kahtluste, hirmude kohal see vihm,
ta lehvitab tumedaid tiibu.
Märg pärgel mu ajus pilgarit peab,
mu külge see öömelu liibub.