Rowling "Harry Potter ja Segavereline Prints"

 J. K. Rowlingi "Harry Potter ja Segavereline Prints" (Varrak, 556lk) tuli lugemisele FB lugemise väljakutse grupi 12 ust oktoobri väljakutse raames, kus pidi lugema läbi raamatu, mis Su oma raamaturiiulis kõige kauem lugemist oodanud.

Harry Potteri sarja hankisin ma endale üsna kohe pärast esimese lapse sündi (st üle 10a tagasi), aga läbi lugemisega hakkasin tegelema alles sel aastal. Olen jõudnud sarja 6. osani, mis saigi seega väljakutsesse valutud, praegu on lugemata veel viimane. Ma ei osta tegelikult raamatuid niisama uitmõtte ajel ja loen ostetud asjad tihti üsna kiirelt läbi, aga see sari saigi otstetud selleks, et lastel oleks võimalik lugeda, seetõttu on ta ka lugemata jäänud. Aga selle aastaga püüan paranduse teha.

Raamatu sisu on muidugi teada-tuntud. Sigatüüka koolis on 6. õppeaasta, samal ajal möllab riigis va Woldemort. Tema eesmärk on ligi pääseda Dumbledorele ja lõpuks ka Harryle. Kuid Dumbledore on valmis jagama Harryga lõpuks ometi Woldemorti suurimat saladust - tema hinge killustatust varikätkitesse. Raamatu üks oluline liin on Segaverelise Printsi juhtnööridega nõiajookide õpik, professoe Slughorn ja tema peod. Ja muidugi ilmumise tunnid - võlurimaailma "autojuhieksam". 

Raamat lõpeb järgmise raamatu alguse ootusega - lahingud on algamas.


Ränik "Hundijutud ja karulood"

 Valeria Räniku "Hundijutud ja karulood" (kultuurkapitali toel Tallinna Raamatutrükikojas 2005 a trükitud, 128lk). 

Raamat räägib esimesed kaks kolmandikku Lätis asuva Līgatne looduspargi perenaise Velga Vitola lugusid sellest, kuidas ta kasvatas üles kaks karupoega. Algul enda kodus, hiljem kolis nad parki elama. Veidi on juttu ka ilvestest ja teistest suurematest loomadest pargis. Raamatus on ka palju Velga tehtud fotosid.

Umbes viimane kolmandik raamatust on Kalvene (Läti looduspark), Žvėrinčiuse (Leedu looduspark) ja Nigula looduspargi kohta. Kergelt puudutatakse seal ka Elistveret jm loomaparke ja loomaaedu. 

Lood on loomade inimsõbraliku külje näitamiseks ja looduskaitseaspektide inimesteni viimiseks valitud. Soovitud on näidata inimese ja looma suhete tekkemehhanisme ja dünaamikat. Seda, et loomade käitumine on loogiline ja sõltub partneri (inimese) loodud traumadest.

Raamat on muidu väga huvitav, aga üsna eklektiliselt kirjutatud. Ei ole eriti liigendatud ja seetõttu veidi vilets lugeda, aga jutud on huvitavad, eriti kirjeldused kohtumistest (puuri)loomadega.

Jüssi "Rebasetund"

 Fred Jüssi "Rebasetund" (Valgus, 118lk) sai loetud minu jaoks väga raskel eluperioodil lugemise väljakutse grupi septembrikuu 12 kuud väljakutse raames, kus pidi lugema raamatut loomadest.

Raamat oli väga armas. Jüssi kirjeldas iga looma kombeid ja andis kiirülevaate loomakese elust, aga kõigil juhtudel oli lisatud ka väike kirjeldus tema enda kogemuse, enamasti looduses looma kohtamise kohta. Väga kena ja ladusalt kirjutatud raamat kõigile, kes tahavad Eestis elavatest imetajatest veidi teada saada, aga end mitte detailsete teaduslike kirjelduste lugemisega pingutada.

Steele "Marie Curie : naine, kes muutis teaduse kulgu"

 Augustikuu lugemise väljakutsesse varuvariant oli mul Philip Steele "Marie Curie : naine, kes muutis teaduse kulgu" (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 64lk). Varuks mitte seepärast, et ma oleks kartnud, et nö pärisraamatut (Montessorist) läbi ei jõuaks lugeda, vaid selleks, et kui raamatukogus minu järg Montessori raamatuni ei jõua. Aga jõudis. Siiski lugesin ka selle läbi.

No ja kuhu ma jõudsin. Selleni, et vanemate mõju laste edasistele valikutele ja elukäigule on ikkagi hirmuäratavalt suur! Curie ema oli haritud naine, koolijuhataja. Isa oli õpetaja, seega emast algul madalamal positsioonil. Curie ema on hea näide naisest, kes peab oma karjääri seepärast ohverdama, et laste eest hoolitseda. Sama see ohverdus vähendas pere sissetulekuid ja tegelikult muutis kogu pere saatust. Võibolla parema sissetuleku ja kergema tööga oleks Curie ema kauem elanud. 

Marie Curie elu ei olnud kerge. Vanema õe ja seejärel ema kaotus. Isa viletsad sissetulekud, mille tõttu ei olnud Mariel ja tema õel võimalik edasi õppima minna. Samas ettevõtlikkus - teenida ise raha, aidata õel kool lõpetada ja seejärel õe toel ise õppima asuda. Ja milleni see ettevõtlikkus viis - teadlaseks saamiseni.

Marie Curie ise abiellus teadlasega ja sai 2 last. Tolle aja kohta kõrges vanuses - 29a (peaaegu 30a) ja 37a, lisaks veel suure vanusevahega. Üldse tundub, et pärast sajandivahetust olid Mariel õnnestumise aastad - 1903 doktorikraad, 1904 Nobeli preemia saamine ja teise lapse sünd, 1905 suvel Nobeli auhinnatseremooni. Aga traagöödiad tema elus algasid taas - vaid poolteist aastat pärast teise lapse sündi sai liiklusõnnetuses surma tema abikaasa. Aga Curie mõnes mõttes alles tõusis siis oma jalgadele - jätkas tööd teaduses ja kasvatas oma lapsed üles. Kui seni oli tema abikaasa tema püüdlusi toetanud ja tema nime töödele lisamise eest seisnud, siis nüüd pidi ta seda ise tegema. Samuti koolitama lapsi, et neil oleks tulevikus võimalusi sama head karjääri teha, kui tal endal. 

Lisaks veel muidugi raadium ja radioaktiivsuse uuringud. Uhh, see teadlase elu. Teed katseid enda tervise arvelt ja alles tagantjärgi saad aru, et see, millesse sured, on justnimelt sellesama aine mürgistus, mida uurisid...

Baldini "Uue aja õpetaja: Maria Montessori"

 Lugemise väljakutse grupi 12ust väljakutse raamat pidi seekord rääkima inimesest, kes on saavutanud edu oma teadmiste ja tarkusega.

Montessori õpetus... kes poleks sellest kuulnud. Ma olin natuke. Lootsin Laura Baldini raamatust "Uue aja õpetaja: Maria Montessori" (Tänapäev, 340lk) leida enamvähem täpset ülevaadet sellest, mille prl Montessori välja töötas ja kuidas ta selle välja töötas. Aga seda ma ei leidnud. Leidsin hoopis tema eluloo, kusjuures keskenduti hoopiski naisõigusluse aspektile, mitte tema pedagoogikale. 

Raamat algab kirjeldusega, kuidas noor Maria ülikoolis arstiõpingutel anatoomia praktikumides üksi pimedas laibakumis istub ja seal haisvaid kehaosasid tükeldab, et meestega võrdselt asjad selgeks saada. Hoidku küll, kui õrnad meeshinged peaks seda pealt nägema! Seepärast muidugi saab ta alustada alles õhtul kui õrnad meeshinged on laibakumi igasuguseid laipadest tilkunud kehavedelikke ja lõikumise jäänuseid täis lagastanud ja ise koju õhtusöögile kiirustanud. Samuti kiirustab minema professor, kohe kui on Mariale töö kätte näidanud. 

Maria liitub naisõiguslastega kui nende vapiloom - naine, kes on mehega võrdne. Eriti jumaldavad naised teada siis, kui ta on ülikooli lõpetamise järel meditsiinidoktoriks saanud. 

Samas alustab Maria ühe professori väikese abiga tööd hullumajas. Selleks, et märgata, et hullumajas viibivatest lastest suur osa pole vaimse mahajäämusega mitte seepärast, et nende aju oleks füüsiliselt kahjustatud, vaid seda on kahjustanud erinevad traumad. Montessori pedagoogika alustala, et esiteks tuleb jälgida seda, mis last huvitab ning siis soodustada tal sellega tegelemist, sündiski ilmselt siis, kui Maria märkas, et hullumaja lastetoa lapsed tegelikult tahavad midagi teha, uurida, katsuda. Leivakuulide meisterdamine oli nende ainus lõbu ja selle asemel, et see ära keelata, hakkas Maria neile välja töötama kenasid mänguasju, millega oleks sama tore tegutseda ja end arendada. Ja selliselt alustades saavutas ta edu - mitmed "hullud" õppisid mitte ainult ühiskonna reeglite järgi toimima, vaid ka lugema, kirjutama ja arvutama. Natuke lahkust, tähelepanu ja õiged mänguasjad ...

Paralleelselt Maria looga on raamatus ka Luigi lugu. Muidugi on algusest peale aru saada, et see peab kokku puutuma Maria looga ja midagi tähendama. Nii ka sünnib. Luigi on raamatus Maria kõige edukam õpilane. 

Raamat räägib ka Maria isiklikust tragöödiast. Saanud arstiks, teab Maria, et selleks, et enda valitud alal töötada, ei tohi ta kunagi abielluda. Ning lapsi tol ajal muidugi abiellumata saada oli põlastusväärne. Paraku Maria suurest armastusest kaastöötaja dr Montesanoga sünnib ootamatult uus elu ning Maria saab endale poja. Maria teeb raske valiku, otsustab jätkata oma tööga. Dr. Montesano ei ole nõus jätkama Mariaga salasuhet ja nende ühist last peitma. Kui Maria keeldub abielust, siis paigutab ta nende ühise lapse põlluharijate perre hooldusele ja laseb lapse sünnitunnistusele kanda enda nime. Mariat seal pole. 

Sellel kohal raamat lõppes. Kahjuks. Sest tegelikult huvitas mind ju see, mis sai edasi! Raamatus mainitakse kiirelt, et Maria sai inspiratsiooni töötada välja uus pedagoogika normaalse intellektiga lastele. Ja ta ju lõi Roomas neile kooli. Ja ta sai oma poja teismeeas uuesti enda juurde. Aga kuidas see kõik sündis... see jäi raamatust puudu.

Raamat oli minu jaoks kirjutatud natuke ... tühjalt. Mõõtmeid oli nagu vähe, kõik oli kuidagi lame. Aga huvitav oli sellegipoolest.


Jacq "Nofretete ja Ehnaton. Päikesepaar"

 Vaarao ja tema kuninganna, maailma kauneim naine, otsustavad teha eksperimendi. Nad vahetavad välja jumala, keda kummardavad ja sellega koos ehitavad endale tuttuue linna, kus kõik selle jumala kummardamiseks on kõik algusest peale õigesti tehtud, sünnid Ahet-Aton ehk Päikeselinn. Algul kummaradatakse seal Atoni, hiljem Ra-d. Isegi vaarao tütarde nimed muutavad selle järgi. 

Aga mis siis ikkagi juhtus? Kuidas õnnestus vaaraol ehitada uus linn, polegi kõige keerulisem aru saada. Vaarao oli ju peaaegu jumal, ainuvalitseja. Aga kuidas kogu see eksperiment üldse toimis? Halvasti - pärast vaarao surma jääti linn maha ja hiljem tehti maatasa. 

Minu jaoks on huvitav veel see, et Päikeseprintsiip tundub usuna üsna mõistlik. Päike on oluline ja tema lahkuse ärateenimine ka. Miks mitte seda kummardada? Miks see usk üldse laialt levinud pole.

Huvitav on veel see, et vaarao sai 6 last, kõik tütred. Kõigi peakujud tunduvad piltidel veidrad. Miks need sellised olid? Mingi väärareng? Ja miks vaarao poegi ei saanud?

Nii palju küsimusi. Nii vähe vastuseid. Raamat oli tegelikult üsna igav, aga mõtteainet andis ikka.
Loetud 12 ukse väljakutse juulikuu teema raames.

Ragde "Tütar"

 Anne B. Ragde raamatut "Tütar" (Eesti Raamat, 314lk) lugemist olin ma oodanud üle-eelmisest sügisest kui see raamat originaalkeeles ilmus. Õnneks sai see tõlgitud ja välja antud, originaalkeeles lugejat minust poleks saanud. 

Raamat võtab sarja kokku. Peamine rõhk on Torunni tegemistel. Ta tegutseb hoolega ning leiab endale lõpuks väikeste sekelduste abil ka mehe. Lisaks leiab ta ka perekonnaga paremad suhted.

Raamatu päris lõpus visatakse pomm ja ka Tormodi rahulikku ellu ning ta saab lõpuks ometi näha oma armsamat, kellest ta aastakümneid tagasi lahutati. Esimest korda saan aru, mis tundub, et Tormod ei soovi eriti Erlendiga suhelda - tema jäi oma õnnest ilma, kui Erlend enda oma välja nõudis. Mõnes mõttes võtab raamat kõik otsad kokku, aga väikene uus algus jääb sinna ka.

Väga tore sari oli. Ma ühest küljest loodan, et autor seda edasi ei kirjuta. Teisest küljest oleks jube tore, kui saaks teada, mis Torunnist ja Erlendist edasi saab...

Rowling "Harry Potter ja Fööniksi ordu"

 J.K. Rowlingi "Harry Potter ja Fööniksi ordu" (Varrak, 855lk) on sarja 5. raamat ja kõige paksem kolakas. Minu jaoks muutis raamatu lugemise tüütuks ainult professor Umbridge, tema pime rumalus ja pidev kohalolek. Lihtsalt valusalt tüütu oli seda vahepeal lugeda. Filmis oli see veel tüütum, ses mõttes oli raamat parem. Aga no lihtsalt .. kui loll ja vastik võib üks inimene olla?

Raamatust paistab seekord eriti hoolega ajakirjanduse mõjuvõim ja see, kuidas avaliku arvamuse hoidmine avalikkusele esitatud sõnumite abil, on väga lihtne. Aga kui kuidagi õnnestub läbi pressida tõene sõnum, siis see siiski jõuab paljudeni. Kuigi raamatud muidugi jõudis see kuidagi eriti optimistlikult edasi.

Selle raamatu kohustuslik lõpuvõitlus oli kuidagi... ebaõnnestunud minu meelest. Just sellepärast, et võitlusvajadus oli kahtlane. Hermione teadis ju tegelt, et tõenäoliselt pole võitlemiseks vajadust ja Harry eksib. Aga selle asemel, et mõistuse häält kuulda võtta... Ah mis siis ikka. Natuke kunstlik ikkagi see, kuidas raamatusari oma lõpplahenduse suunas end sätib... Põnev on muidugi endiselt.

Reinaus "Kuidas minu isa endale uue naise sai"

 Lugemise väljakutse grupi 12ust väljakutse teemaks oli seekord lugeda läbi 2 lasteraamatut. Esimene neist autorilt, kellelt pole lasteraamatuid varem lugenud. Ma siis võtsin oma kummutilt tolmu seest Reeli Reinausi "Kuidas minu isa endale uue naise sai" (Tänapäev, 196lk), mis on seal olnud sellest ajast saadik, kui tütar 4. klassis selle Tartu linnalt kingituseks sai (st peaaegu 4 aastat). Tütar luges raamatu kohe läbi, mina tõstsin enda järjekorda ja tundub, et sinna ta oleks jäänud kui väljakutse poleks vahele tulnud.

Suur osa raamatust meenutas mulle veidi Katrin Saali Sauli "Naiseks olemise kunsti". Tegelikult muidugi päris selline ta polnud, aga oleks ehk sobinud praktiliste näidete alla näitlustavaks lisamaterjaliks. Isale sattusid kohtingukaaslasteks väga erinevad ja väga erinevate kiiksudega naised. Nii, et ta lõpuks enam ei uskunud, et kiiksuvabasid naisterahvaid üldse olemas on. Lugu lõppes üsna õnnelikult, kuigi veidi suurema kokkusattumusega, kui oleks olnud tavaelus võimalik. Aga no, ilus lugu ikkagi. Hea, et ikka kätte võetud sai.

Gulik "Hiina kullamõrvad"

Robert van Gulik "Hiina kullamõrvad" (Tänapäev, 229lk) on kohtunik Di sarja järjekordne raamat. Seekord oli lugemine mulle kuidagi vaevaline. 

Kohtunik Di saabus oma uude töökohta, kus tema esimeseks tööks oli tema eelkäija mõrva uurimine. Mõrv oli seotud kahtlaste kulla smuugeldamistega, aga kogu see võrk ja selle lahtirullumine oli nii keeruline ja minu jaoks ebahuvitav, et ma lõpuks ei saanudki aru, mis täpselt juhtus ja miks. 

Vähem oli Hiina kultuuri ja kommete kirjeldusi. Rohkem müsteeriumit ja vägivalda. Ma oleks eelistanud teistpidi. Loetud ta sai, aga kohtunik Di võib nüüd minu pärast mõnda aega puhata.

Lagerlöf "Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi"

 Selma Lagerlöfi "Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi" (Eesti Raamat, 527lk) hakkasin lugema oma lastele juba eelmise suve algul. Aga ... suvel olid lapsed sageli siin ja seal ning loobusin lugemisest, sest pikad vahed, mil ise õhtujuttu lugesin (mitte vanaema või isa teist raamatut), pani poole juttu juba unustama. Aga nüüd kevadel, mis jõuludeks saadud raamatute kuhi ja need raamatud, mis nende raamatute tõttu meenusid, said loetud, sai see uuesti kätte võetud. 

Mul oli raamatust meeles, et mulle see eriti ei meeldinud. Meeldisid mõned kohad. Näiteks see, kui linn maa peale tõusis ja Nils seal käis, aga linna needust ei murdnud. Mäletan, et lapsepõlves jäi mulle arusaamatuks see lindude rände temaatika. Et jutt algas Lõuna-Rootsist, liikus Lapimaale ja sügisel koos koorunud hanepoegadega tagasi Lõuna-Rootsi suunas ja veelgi kaugemale lõunasse. Lapimaal oli liiga vähe juttu pesapunumisest jms. Mul oli midagi meeles Nilsi Skansenis vangis istumisest, aga üsna vähe ja segaselt. Mul polnud üldse meeles armas vahepala sellest, kuidas raamatu autor Nilsiga kohtus.

Huvitav on see, et mu lastele meeldis see raamat väga. Või vähemalt ei küsitud kordagi, et "loeme parem seda teist" vms. Kui raamat läbi sai, siis järgmisel õhtul nõuti jälle Nilsi. Minule omal ajal see eriti ei meeldinud. Sain aru ka, miks nii. Seda geograafiõpikut oleks pidanud lugema nii, et Rootsi kaart oleks samal ajal kõrval. Paraku ma oma lastele lugesin seda ka valesti - ilma kaardita - nagu ka mulle seda on loetu.

Seekord sai aru, et sarnase raamat peaks tegelikult kirjutama iga maa kohta. Nii kaunis austusavaldus autorilt oma sünnimaale. Seekord oli raamat minu jaoks tugevam tervik, eriti kuna Rootsi geograafiast on vahepeal rohkem aimu tekkinud ja mitmed paigad endal läbi käidud. Nii tore, kui saaks ka Eesti geograafiat õppida nii, et lendad kogu maa läbi hane või hoopis suitsupääsukese seljas. Või siis vähemalt loed kellestki, kes on seda teinud. 

Pooley "Tõeprojekt"

 Clare Pooley "Tõeprojekt" (Varrak, 352lk) jäi mulle silma lugemise väljakutse grupis. 

Raamatut läbiv joon on kaustik "Tõeprojekt", millesse üks vana mees paneb kirja oma tõe ja mille ta saadab laia maailma, lootuses, et oma tõe sel viisil väljaütlemine loob muutuse ja aitab ka teisetel oma tõde välja öelda ja muutusi algatada.

No ja täpselt nii läheb. Üksildane vana mees saab seltsi. Üksildane keskealine naine leiab seiklusi ja armsama. Keskealine sõltlasest mees leiab leevendust ja naise. Noor reisihimuline mees leiab toreda seikluse ja näeb elu teisest küljest. Noor ema leiab ennast emana ja endale toreda abilise. 

Kõik soovid ei täitu täpselt nii nagu soovijad seda on oodanud, aga kõik elud muutuvad pärast väljaütlemisi. 

Mõned lugejad on öelnud, et raamatu lõpp oli pettumis, sest selgus, et tõeprojekt sisaldas muudki kui tõde. Aga minu jaoks see polnud oluline. Igaüks, kes sinna kirjutas, kirjutas oma tõe ja selle, mida ta muuta soovis oma elus. Ja nii see ka muutuma hakkas. See, et objektiivne tõde võis olla ka miski muu, polegi väga oluline. Tegelikult.

Rooney "Normaalsed inimesed"

 Sally Rooney "Normaalsed inimsed" (Varrak, 232lk) raamatust rääkis mulle Ruta. Ta rääkis, et sari on ka selle kohta, aga oli üsna põnevil raamatu lugemisest. Eriti rääkis ta sellest, et seal joonistub välja erinevate inimeste ja kasvatuse mõju täiskasvanuea suhetele ja enda armastamise võimele. No ja selles oli tal õigus küll.

Raamat räägib kahest noorest inimesest - Marianne ja Connel käivad koos koolis, aga nende suhte juures on palju tähtsamaid aspekte. Marianne perekond on rikas, ta isa surnud, aga perel pole siiski majanduslikke probleeme. Conneli (üksik)ema töötab Marianne juures koristajana. Conneli psüühikat tundub kõige enam mõjutavat isa puudumine (üheöösuhe) ja see, et ta ise isa puudumist üldse oluliseks ei pea, osaliselt ilmselt ka ema lihtne töö ja vähene palk. Igatahes tundub, et noormees ei pea end armastuse vääriliseks. Mariannet mõjutab enim kodune vägivald, tundub, et ta isa on teda väärkohelnud ja ema seda ignoreerinud, isa puudumisel jätkab vägivallaga vend. Nii, et kui Marianne ja Connel teineteist leiavad, siis kumbki ei usu, et on teist väärt.

Raamatu sisu on täiesti minu teema, aga polnud vist õige aeg sedasorti raamatuks. Üldmulje jäi, et raamat kippus venima, vaatasin pidevalt leheküljenumbreid ja üldse kippus igavaks ja ettearvatavaks. Samas see lahtirullumine oli põnev ja arvan, et kui oleksin seda mingil teisel ajal lugenud, oleks muljed ka teised.

Eva Roos "Teistmoodi mööblipood" 1, 2 ja 3

Eva Roosi raamatut "Teistmoodi mööblipood. Kastani 57" (Varrak, 287lk) soovitas mulle sõbranna laste jaoks osta, kui see ilmus. Vaatasin sinna raamatusse sisse ja .. ausalt öeldes tundus minu maitsele liiga ulmeline. Siiski jõudis raamat meie koju - keegi kinkis vist. Abikaasa luges lastele ette, nemad kõik lustisid sellega täie eest ning otsustasin, et pean siiski ka ise raamatu läbi lugema. Siiski jäi ta tükiks ajaks kõrvale, sest ... nagu väga ei viitsinud ja muid asju oli lugeda jnejne.

Aga ühel päeval tõi mu tütar raamatukogust pärast pikka järjekorras ootamist koju "Teistmoodi mööblipood. Nähtamatud tüdruk" (Varrak, 202lk). Ja sain teada, et mõne päeva eest on ilmunud ka kolmas raamat "Teistmoodi mööblipood. Aramilda esimesed jõulud" (Varrak, 359lk). 

Otsustasin, et kuna lastele meeldivad, siis toon nad siiski mõlemad raamatupoest koju, aga ... jõuluvana jõudis ette ja nii sattusid kingikotist meie koju kaks kena raamatut.

Lapsed olid esimest raamatut juba kuulnud, seega alustasin neile ettelugemist nähtamatust tüdrukust ja jätkasin jõuludega. Ise üritasin samal ajal ka kastani tänava loo läbi lugeda, aga mul kippusid juhtumid ikka väga sassi minema, see jäi lõpuks kõrvale ja viimaseks.

Nähtamatu tüdruk - minu esimene kokkupuude sarjaga - meeldis mulle väga. Nii ägedalt oli raamatut vürtsitatud kahtlase vanapagana-murde, pisuhänna-murde ja .. võõrsõnade leksikoni sisuga. Mulle meeldis ka mõtisklus nähtamatusest ning sellest, kuidas inimesed püüavad vahel olla üht ja vahel teist ja mis see kõik tähendab... 

Jõuluraamat algas imeliselt. Kahjuks hakkasin seda lastele lugema enne magaminekut ning sain enne uneaja saabumist loetud vaid esimese peatüki. Endal oli tunne, et kuhu ma nüüd ta jätan ja kuidas ma nüüd oma juturaamatut edasi loen. Nii põnev oli! Mulle meeldis, et raamatust sai nii palju teada erinevate jõulutraditsioonide kohta. Ja samas meeldis, et ülelugemisel on võimalik need kohad vahele jätta või hoopis välja otsida kirjeldus mõne riigi jõulude kohta.

Kastani 57 - see raamat oli minu jaoks vist kõige lemmikum neist kolmest. Väga mõnus käsitlus pai olemisele ja lapse suhetele vanematega. Ja lõpulõke oli ka väga-väga nunnu.

Pesonen "Maailma kauneim sõna"

 Lugemise väljakutse grupi väljakutse 12ust maikuu uks oli nr 3 ja peitis enda taga sellist teemat.

Loe raamatut, milles kirjutatakse ühe pealtnäha täiesti tavalise linnakese elanikest. Raamat võib olla perekonnalugu, armastuslugu, põnevik, ulme vms. Ise valid, millise loo lugemiseks võtad.

Ma valisin Emmi Pesoneni "Maailma kauneim sõna" (Eesti Raamat, 252lk, Tõlkes leitud sari). 

Raamat oli väga huvitav. Neljalapseline perekond on purunenud, ema ja isa on jaganud laste kasvatamise omavahel nii, et lapsed on isaga ühe nädala ja emaga teise. Isa leiab endale uue silmarõõmu, samuti ema. 

Isa uus armastus ongi raamatu nimitegelane Amanda. Vaikselt sulavad tema ja Onni elud üheks ja nädal suurt armastust nautida vaheldumisi nädalaga lapsukesi kantseldada, ei tundugi nii hull. Siis aga ... laste ema sõidab pikaks ajaks koos kallimaga välismaale, laste isa satub vaimse tervise probleemidega haiglasse ja ... Amandast saab äkitselt 4 lapse üksikema. 

Sellel kohal sai minu jaoks raamatu usutavus otsa. Ma ei kujuta ette, et emana jätaks oma lapsed kuudeks täiesti võõra noore plika kasvatada, kui nende isa haiglas on. Peab olema ju mingi võimalus, et lapsi kasvõi paariks päevaks vaatama tulla! Või saata neile söögiraha...

Samal ajal kujuneb Amanda laste reaalseks hooldajaks. Ja siis tuleb järgmine pauk - äkitselt tahab ema oma lapsi tagasi ja endale välismaale viia. Seda pärast laste isa haiglast naasmist. Jälle täiesti ebaloogiline käik minu jaoks.

Igapäevaelu 4 lapsega oli päris adekvaatselt kirjeldatud. See oli küll raamatu tugevaks plussiks.

Gulik "Kummitused kloostris"

Seltskonnas läks jutt Robert van Guliku kohtunik Di sarjale ja mina polnud sellest midagi lugenud. Krabasin siis kiirelt raamatukogust mõned, et ikka intelligentse inimese mõõt välja anda. 

Esimesena läks lugemisele "Kummitused kloostris" (Tänapäev, 160lk). Ütleme nii, et jube põnev oli lugeda kogu Hiinast pärit tausta pärast - 3 naisega kohtunik, kes reisib vankriga, mis on keset tormi katki läinud. Ja otsib peavarju lähedalasuvast kloostrist, kus paraku aga toimuvad valgustkartvad asjad. 

Kuidas kohtunik asja uurib ja sündmustele jälile saab, oli jube detailirohke ja esimesel lugemisel täiesti arusaamatu. Samas teist korda ei viitsi lugeda. Aga Hiina kommete ja suhtlusviisi tundmaõppimise pärast oli täitsa mõnus seda raamatut lugeda. Ühe proovin veel samast sarjast, et kas hakkab meeldima.

Rowling "Harry Potter ja tulepeeker"

 J. K. Rowling "Harry Potter ja tulepeeker" sai kiirelt pärast eelmise osa lõpetamist kätte võetud ja see oli väga põnev! 

Selles osas algas tegevus kohe pauguga - meile anti teada, et Voldemort on tagasi ja tal on päris täpselt juba plaan välja mõeldud, kuidas Harry kätte saada. Mul ei olnud sellest raamatust see detail üldse meeles.

Raamat algas lendluudpalli maailmakarikavõistlustega, kus saime veidi piiluda võlurite ja nõidade rahvuvahelisse maailma. Minu meelest oli päris imelik see, kuidas kogu see võistlus oli korraldatud. 

Teiseks kolme võluri turniir (millest sai nelja võluri turniir). Ajalooline üritus, mille toimumine avas natuke võlumaailma tausta. No ja osalejad olid lendluudpalli maailmameistrivõistlustel juba esimest korda end piiluda lasknud.

Raamatus oli seekord sarnaselt eelmiste osadega kasutatud "juhuslikult" sisse toodud sündmust, mis hiljem omas suurt kaalu. Näiteks nuhiskoobid, lihtne accio loits, mis õpiti tavapäraselt koolitunnis, suurematest muidugi Hullsilm Moody ilmumine loosse vahetult enne kooliaasta algust, seoses sündmusega, mille tähendus selgus alles lõpus.

Minu jaoks oli väga meeldejääv detail ka ajakirjanduse sissetoomine ja näited, kuidas ajakirjandus sündmusi kajastab. Päris tore oli, et see pedagoogiline detail sai raamatusse kirja. Loodetavasti on lapsi, kellele jõuab paralleel meie enda maailma ja ajakirjandusega kohale.

No ja raamatu lõpp. Voldemort on tagasi ja tapab jälle. Ja kahjuks ma juba tean, et järgmine raamat on ... kõige jubedam kogu sarjas. Lihtsalt masendav. Tea, kas jõuan selle kättevõtmiseni...


Rowling "Harry Potter ja Azkabani vang"

 J. K. Rowlingi Potteri-sarja kolmas osa "Harry Potter ja Azkabani vang"  sai loetud nagu lipsti, sest kippus üsna põnevaks. Erinevalt teistest osadest polnud siin väliselt niivõrd keerulisi seiklusi kui eelmistel aastatel. Lendluudpall, Siganurmes käimine, Hagridi kohtuprotsess ja lossi valvavad dementorid olid küll põnevad, aga lõpuseiklus, mis seni igas raamatus olnud, oli siin pigem psühholoogiliselt raske, mitte niivõrd mega eneseületus. 

Raamatu peamine sisu - Sirius Black on põgenenud võlurite vanglast Azkabanist, kust põgenemist peetakse võimatuks. Võlumaailm usub, et ta soovib liituda lord Woldemortiga ja hakata musti jõude kasutades jälle kord maailma hirmuvalitsuse all hoidma. Märgid näitavad, et ta sihib peamiselt Harry Potterit. Ja Võlukunsti ministeeriumil ja õpetajaskonnal on käed-jalad tööd täis, et teda kaitsta. Harryl endal on aga peamiseks sooviks normaalset koolipoisi elu elada, lendluudpalli mängida ja otsida omapäi infot Blacki kohta.

Huvitav oli see, et iga kord, kui raamatusse toodi sisse uus maagiline ese või tegevus (nt ajakeeraja, patronuse loitus õppimine), siis läheb lõpus seda teadmist tarvis. Kuna raamatu sisu oli mulle tuttav, siis oli põnev jälgida, et "ahhaa, seda kasutatakse pärast seal" jne. Mäletan, et juba esimest korda lugedes sain kohe aru, et Hermione saab kõikides oma tundides käia ilmselt sellepärast, et ta kuidagi ajaga manipuleerib. Aga teisel korral oli kohe selge, kus sellele vihjati ja mõneti häiris, et sõbrad Harry-Ron sellest midagi aru ei tundunud saavat.

Minu meelest see, et raamat detailselt kirjeldab koolielu tavalisel aastal on väga hea baas järgmise osa jaoks. Sest siis ju alles mölluks läheb ja normaalsest kooliaastast pole eriti midagi järel.








Ehin "Janu on kõikidel üks"

 Aprillikuu 12ust väljakutses tuli lugeda raamat, kus on vähemalt 5 erinevat novelli, luuletust, juttu vms. Need võivad olla samalt autorilt või erinevatelt autoritelt. 

Tegevuseks see, et juttude pealkirjadest tuleb kirjutada luuletus. 

Lugesin Kristiina Ehini "Janu on kõikidel üks" (136lk, trükitud Tallinna Raamatutrükikojas tundub, et kirjastuse abita). 

Huvitav on see, et ikka veel meeldib mulle Ehini vabavärsiline luule. Tegelikult luule mulle eriti ei meeldi, eriti veel vabavärss. Ma loen luuletusi ja luulekogusid väga harva. Aga Ehini omasid olen lugenud päris mitu ja need on mulle meeldinud just pigem oma jutustava sisu ja laulva jutustuslaadi poolest, juttudena. Pisikeste lakooniliste lühijuttudena.

Minu lemmik raamatust

Me sobitume suuremasse pilti
seda tihti ise teadmata
Ja suured mõtted jäävad mõtlemata
ja laulud sõnadesse seadmata

Pärast vihma vilksamisi nägin
kuis kiiskas pesunööril märtsipäikse tilk
See pimestas mind sügavuti läbi
ja korraks hiigelmustrit aimas pilk

Beaton "Politseiniku surm"

 M. C. Beatoni nö surma-seeriat (või Hamish Macbethi seeriat) olen ma lugenud aastaid, kui miskit on kätte sattunud. Seekord sattus kätte "Politseiniku surm" (Tänapäev, 256lk). 

Päris tore oli üle pika aja jälle Šotimaale sattuda, mägise ranniku ja rabanõmmed üle vaadata. Viimasel ajal on paljud raamatud tekitanud isu ise see koht üle vaadata, aga Macbethi politseijaoskonna suhtes tundsin seda juba varem, seega pole tegemist lockdowni mõjudega.

Raamat oli muidugi üsna etteaimatava sisuga. Kohe kui Hamishi vaenlane Blair talle ühe õnnetu politseiniku sappa saatis, sain aru, kes on see, kes mõrvatud saab. Imelik on see, et ma aru ei saanud, kes mõrvar on, sest ta lausa torgati mulle nina alla. Aga no minust palju targem politseinik ju ka ei saanud  pikalt aru, kes mõrva sooritas, seega pole mõtet end materdada :)

 Huvitav võte oli raamatus see, et uuritava mõrvaga samal perioodil toimus veel teine kuritegu ja need teod ei olnud omavahel seotud. Algusest peale ei tundunud need kuidagi seotud olevat, kuigi raamatus uurijad seda arvasid. Aga lõpuks said kõik lahendatud.

Erinev tüüpilisest oli selle raamatu juures laipade rohkus. Pärast esimest - politseinikku - ja rabasse maetud ohverid, tekkis laipu veel ja veel ja veel. Aga ju siis autor arvas, et peab seekord rohkem panustama põnevusse.

Raamat lõpeb traditsiooniliselt sellega, et Hamishi väike politseijaoskond Lockdubhis tahetakse kinni panna. Ja traditsiooniliselt ... päästab Hamish oma töökoha.

E. Petrone "Minu Ameerika 2. ja 3. osa"

Kui raamatukogus märkasin, et E. Petrone "Minu Ameerika. 2. osa" ja "Minu Ameerika. 3. osa" (Petrone Print, 264lk ja 400lk) on mõlemad saadaval, mõtlesin, et peaks juhust kasutama ja need läbi lugema. Mäletasin, et olen kunagi ühte neist raamatutest (arvasin, et esimest) lugenud.

Aga nüüd mulle tundub, et olin lugenud 2. raamatut. Seal tuli kõik väga tuttav ette. Võimalik muidugi, et olin blogi lugema sattunud vms. Mulle see raamat raamatuna muidu meeldis väga. Mõnus oli lugeda noore naise tegemistest ja just Justini kohta kirjapandu tundus nii heas energias, austav ja hooliv. Justinist sain tema enda raamatutest hoopis teise (ja pigem vähem positiivse) mulje, kui tema abikaasa (hetkel juba küll endise abikaasa) raamatust.

3. raamat oli minu jaoks paraku üsna igav. Suur osa oli pühendatud samadele teemadele (tarbimisühiskond) ja suur osa ... presidendivalimistele. No muidugi oli Obama presidendiks saamine tol ajal suur asi, aga praegu tagantjärgi lugedes on üsna igav. Huvitav, et 2. osa teemad on siiani aktuaalsed (minu jaoks), aga 3. osa vananenud.

Rowling "Harry Potter ja saladuste kamber"

Märtsikuu 12ust väljakutse teemaks oli lugeda läbi raamat, mille tegevus toimub vanas lossis, kindluses vms. Lisaks oli vaja teha pilt enda läheduses asuvast ajaloolisest objektist koos raamatuga.

Kuna Potteriseerija läbilugemine on üks mu selle (ja järgmise) aasta eesmärk, siis oli siia teemasse kiirelt raamat võtta. Selleks sai J. K. Rowlingi "Harry Potter ja saladuste kamber" (Varrak, 302lk).

Raamatu sisu osas olin ma peaaegu unustanud, et Jenny on ju selle raamatu üks peamisi tegelasi! Temast oli korraks juttu ka esimeses osas, aga selles osas tundub taganjärele lugedes, et autoril oli juba plaanis jätta ta kindlalt seeria läbivaks kõrvaltegelaseks ja nö kuldse kolmiku oluliseks liitlaseks.

Raamatus on läbivalt 1 teema - saladuste kamber. Mis see on, kuidas seda avada, kes on sellest huvitatud. Kogu aasta tegelevad Harry, Ron ja Hermione sellega. 

Mõnus lugemine ja jällegi ootamatult põnev. Raske oli seda mõnel õhtul käest panna, isegi kui film nähtud ja raamat ingliskeelsena aastaid tagasi audioraamatuna kuulatud. Krista Kaer on muidugi tõlkijana jällegi super töö teinud.

J. Petrone "Minu Eesti. 2. ja 3. osa"

Justin Petrone "Minu Eesti 2" ja "Minu Eesti 3" (Petrone Print, 352lk ja 344lk) mõtlesin ammu, et peaks lugema. Esimest osa kunagi lugesin, kui see ilmus. Mäletan, et see meeldis mulle tol korral väga. Oli päris äge lugeda, kuidas välismaalane Eestit koges ja siinsete oludega tutvus. Sellised süldi ja kama naljad.

Minu Eesti 2 .. nojah. Selles raamatus kahjuks oli Justin juba päris hästi Eestiga harjunud, keelt õppinud. Seega tema kirjeldused ei ole enam nii armsad/nunnud. Eks seal on ka mõned huvitavad kohad isaks saamisest ja kinnisvaraturu ajaloost. Aga üldiselt ... igav. Lehitsesin raamatu lõpuni ja mõtlesin, et tahaks ikkagi lugeda seda osa, kui Petronede perekond külas on ja seda osa ka, kus beebike sünnib. Pingutasin ära ja ikka oli igav.

Minu Eesti 3. Pikalt mõtlesin, kas seda üldse lahti teha. Aga kuna ta juba oli kodus, siis lehitsesin ikka. See meeldis mulle palju rohkem. Eks kõrvaltegelased Tartu ja Viljandi andsid minu jaoks palju juurde. Eriti meeldis mulle kirjeldus Viljandi kohvikukultuuri arengust ja üldse linna elust-olust.

Kuna ma Petronede perekonda blogide vahendusel jälgisin viimati siis kui sündis nende teine tütar (minu enda tütrega paarinädalase vahega), aga elu beebiga oli isegi kirju ja see ununes peagi, siis mina polnud teadlik ka raamatu pealkirja taga "Mis juhtus?" sündmusest. Nüüd siis olen. Kummaline on see Eestimaa elu. Inimene on mingi 10a Eestis autot juhtinud, mitmeid kordi oma juhiluba kasutanud ja siis ühel päeval öeldakse talle, et see ei kehti. Ja sellestsamast minutist oled jalamees, olgugi, et Tallinnast Viljandisse teel keset ööd, 2 magavat last auto tagaistmel ja tühja akuga telefon taskus. Ja autoga sõites oleks tunniga Viljandis. Hämmastav reageerimiskiirus, 9 päevaga oma elu ümber korraldada ja üle ookeani kolida. 

 Ehk siis - Minu Eesti 1. raamatut ma oma varasema mälestuse põhjal täitsa soovitan, 2. võib vabalt vahele jätta ja 3. võib jälle täitsa lugeda :)

Backman "Ärevil inimesed"

Fredrik Backmani "Ärevil inimesed" (Varrak, 286lk).

Selles raamatus tunnen ära Backmani, keda tunnen ja armastan...

Jube tore lugemine. Raamatu sisu sai kirjeldatud esimestel lehekülgedel. Aga sellest polnud midagi, detailid, detailid, detailid olin need, mille pärast lugeda.

Miskipärast tekkis mul hästi ruttu arusaam, et veidi rumalavõitu paistev vanem politseinik ei ole üldse rumal. Et terrorist on naine. Ja tasakesi sain aru ka sellest, mis on mootor, mis naise seda kõike tegema pani. Ja kuidas kõik kokku tulnud inimesed loosse panustasid.

Raamatu lõpp oli muinasjutuliselt armas. 

Mõned mu lemmiktsitaadid:

Seda, et enamik ajakirjanikke jõudis kohale enne enamikku politseinike, ei pea tingimata tõlgendama kui märki vastava elukutse esindajate kompetentsist, vaid siinsel juhul pigem sellest, et politseinikel oli olulist tegemist ja ajakirjanikel oli rohkem aega sotsiaalmeediat sirvida.

Sest täiskasvanuks saamise juures on kohutav taibata, et absoluutselt mitte keegi ei hooli meist, me peame nüüd kõigega ise hakkama saama, välja uurima kuidas maailm toimib. ... Me ei jõua mõelda, hingata, me lihtsalt ärkame ja hakkame end sellest kuhjast läbi kaevama, sest homme ootab juba uus.

 Oli täiesti ilma ilmata päev.

Poegadel on seda võimatu mõista ja isadel häbi tunnistada: et me tegelikult ei taha, et meie lapsed liiguksid oma unistuste poole või käiksid meie jälgedes. Me tahame käia nende jälgedes, kui nemad meie unistuse poole liiguvad.

Brown "Postkaart Itaaliast"

 Lugemise väljakutse grupi 12UST väljakutses avanes veebruaris uks nr 6. 

Selle ukse taga ootas lugemisteema: selles raamatus tegelased reisivad. Tegemist ei ole reisikirjaga, vaid väljamõeldud looga. Lisaülesanne: kirjuta postkaart raamatu peategelase nimel.

Raamatuks sai Ales Browni "Postkaart Itaaliast" (Pegasus, 288lk). 

No mis ma oskan raamatu kohta öelda. Valisin puhtalt pealkirja järgi. Sest on kui postkaart saadetakse, siis PEAB ju ometi olema tegemist reisimisega. Aga võta näpust. Pool raamatut lahendati raamatu teljeks olevat mõistatust nö kuivalt, kodust lahkumata ja tegeleti isikliku elu probleemidega - õnnetu armastuse räsitud enesekindluse ja hoolitsust valjuhäälselt nõudva voodihaige emaga. Enesekindlus tundus paranevat veidi kergemini. Aga voodihaige ema saadi alles raamatu lõpus kontrolli alla, kuigi ma pean ütlema, et juba raamatu alguses oli väga läbinähtav, kuhu see kõik tüürib.

Teises raamatu pooleks õnneks siiski see hädaldamine lõppes, pakiti kohvrid ja sõit Itaaliasse sai teoks. Oo kaunis romantika. Aga hoolimata sellest, et ootasin seda osa kaua, ei olnud ikkagi eriti põnev ega paeluv lugemine. 

Põnevust hoidis raamatus ainult see teljeks olev mõistatus, mida kangelanna harutas ja mille ta lõpuks enamvähem lahendas. Aga see vaene naine! Minu jaoks oli väga valus kuulda, et viimane kaalukeel, mis tema saatuse otsustas - ta oma elu armastusest ja nende salasuhtest sündinud lapsest lahutas - oli juhuslik pilk, hetk ja hetke ajel tehtud otsus. 

Raamatut koos hoidev telg räägib loo teise maailmasõja eel lapseootele jäänud noorest neiust Conniest, kelle vanemad pagendavad maale. Tema kallim Jimmy jääb sõjas kadunuks ning Connie sünnitab ja jätab lapse oma vanemate kasvatada, teadmata et Jimmy on tegelikult elus. Connie loob endale uue elu uue kunstnikust kallimaga ning soovib oma lapse, Lara, ka sinna ellu tuua, kuid tema vanemad seda sündida ei lase. Jimmy küll kohtab Conniet kord pooljuhuslikult, kuid ei anna endast märku ja laseb Conniel uue kallima Giovanniga Itaaliasse elama asuda.

Connie ei saa kunagi teada, et Jimmy on elus. Connie ei saa kunagi Lara ema olla ega isegi mitte talle öelda, et on tema ema. Kuni Giovanni surmani tundub, et tal oli päris mõnus elu, aga pärast seda elas ta ihuüksi pagenduses. Tundub, et ta ei saanud rohkem lapsi (kuigi üks päevikusissekanne, mida meiega jagatakse, räägib rasedusest, aga ilmselt see katkes, sest beebist ei tea keegi midagi).

Loo "õnnelik lõpp" seisneb selles, et raugastunud Jimmy kohtab eakat Larat. Connie on surnud. No masendav lihtsalt. 

Õnneks läheb loo tänapäevasel peategelasel paremini ja tema saab oma teenitud poiss-sõbraga õnnelikuks ja jääb kokku.

Minu jaoks talvel lugemiseks täiesti kõlbmatu raamat, ei tea, võibolla suvel oleks etem.

 


Backman "Britt-Marie oli siin"

Fredrik Backman "Britt-Marie oli siin" (Varrak, 288lk) sai lõpuks kätte võetud. Backman on kirjanike hulgas üks mu lemmikutest ja olen vaikselt kõik tema eesti keelde tõlgutud raamatud läbi lugenud. Seepärast pean mainima, et see raamat on minu meelest Backmani üks nõrgemate hulka kuuluv. 

Mees nimega Ove ja vanaema raamat ... need meeldisid mulle väga. Ärevil inimesed ... kohe saab läbi ja ka tõesti meeldib. Aga Britt-Marie... Natuke igav. Natuke masendav.

Mis mulle selle raamatu juures meeldib, on Backmani võte inimesed humaniseerida. St kui algul räägitakse naisest kategooriates vinguviiul ja ta paistab olevat igav ja mõttetu tüütu mutike, siis vaikselt avab Backman tema hinge ja loob talle keskkonna, kus tõeline Britt-Marie saab vaikselt kookonist välja tulla. Vapper naine, kes on terve elu olnud kohal, kui teda vajati ning unustanud enda soovid ja vajadused, näitab, et saab hakkama igasuguses olukorras. Isegi jalgpallitreener olemisega. Kuigi ta vihkab jalgpalli ega tea isegi selle reegleid. 

Keskmisest parem raamat, aga keskmisest kehvem Backmani raamat.

Rowling "Harry Potter ja tarkade kivi"

 Uus aasta ja uus väljakutse. Seekord on selleks 12 ust, mille taga ootab 12 teemat ja iga teemaga koos ka ülesanne. Esimene uks, mis avanes, oli uks nr 12 ja selle taga oli lugemisteema - raamat, kus lapsed satuvad fantaasiamaailma seiklustesse. Teiseks ülesandeks oli joonistada enda fantaasiamaailmast ning siis raamat ja pilt FB Lugemise väljakutse gruppi postitada. 

Raamatuks sai J. K. Rowlingi "Harry Potter ja tarkade kivi", sest üheks selle aasta lugemisplaaniks on mul lugeda läbi kõik Potteri-sarja raamatud eestikeelsena. Olen kõik need raamatud kunagi inglisekeelsete audioraamatutena ära kuulanud, filme näinud ja osaliselt ka eestikeelseid audioraamatuid kuulanud. Aga otsustasin, et see sari väärib veelkord nina raamatusse pistmist.

Sarja esimene raamat sai kiirelt loetud ja minu jaoks oli seal üllataval kombel ka detaile, mille olin unustanud. 

Kuidas täpselt said sõpradeks Harry, Ron ja Hermione, polnud mul üldse meeles. Samuti polnud mul meeles see, et Draco kohtus Harryga juba enne Sigatüüka ekspressis sõitmist ning nende vaenulik suhe sai esimese seemnekese juba siis. Tegelikult on alati huvitav lugeda sarja esimesi raamatuid terve sarja üldist sündmuste käiku teades ning näha, mis detailid asjade sellisele käigule vihjasid. 

 Huvitav oli ka see, et sageli tõlgitud raamatutes mind häirivad väga mõned eestikeelsed terminite tõlked. Aga seekord mitte. Võimalik, et olen oma laste juttudes juba nii palju neid kuulnud, et olen harjunud, aga võibolla peab kiitma Krista Kaeru, kelle meisterlik tõlge terminid võluväel eesti keelde sulatas.


Valtonen "Õpetaja metskass", "Preili kojamees", "Vallakirjutaja"

 Lugesin tasapisi läbi veel ühe pakikese vanu Hilja Valtoneni raamatuid. 

Esiteks "Õpetaja metskass" (I osa 1940, "Turist", 175lk, II osa 1940, "Turist", 183lk) on raamat noorest enneaegselt sündinud südist tüdrukust, kes küll oma isepäisuse tõttu tihti lapsena pahandustesse satub, aga siiski päris põnevat elu elab. Kirjeldatakse tüdruku kooliaega ja noorust, töötamist, suhteid vennalastega ja mitut austajat. Raamatu lõpus on neiule jäänud südamesse noorusarmastus, aga tema ellu on tulnud ka "mõistuseabielu" peigmees. Üllatuslikult lõppeb raamat .. Tallinna mainimisega :) See raamat meeldis mulle kõige vähem kogu seni loetutest. 

Teiseks "Preili kojamees" (Orto, Toronto, 1963, 251lk). Selle raamatu juures on kurdetud, et loe nagu arveraamatut. Minu meelest oli sellele vaatamata väga tore lugemine. Jälle kord "tütarlapsest sirgub naine" raamat, aga väga inspireeriv. Kui töökas võib üks noor tüdruk olla, kui ta teab, kuhu soovib jõuda? Raha panka ja haridust tõendav dokument taskusse. Minu meelest võiks see olla üks koolis kohustusliku kirjandusena loetav raamat, näitaks noortele, milleks "vanal ajal" oldi võimelised.

Kolmandaks "Vallakirjutaja" (K. Mattieseni trükikoda, 1939, Looduse kroonine romaan). See oli kolmest raamatust kõige huvitavam, sest tundsin lugedes ära, et see on ju "Ära hõiska enne õhtut" järg! Loomulikult - Valtonen ei saa ju lasta raamatul õnnetult lõppeda ja kangelannat jätta kannatama! "Ära hõiska enne õhtut" lõppes sellega, et neiu põgenes austaja juures. Nüüd läheme talle järele - ta on jõudnud kuhugi Soome teise otsa kolkakesse ja saanud seal vallakirjutaja ametikohale. Tema elu-olu, teisi valla teenistujaid ja olulisemaid inimesi on raamatukeses kirjeldatud. Lisaks ilmub muidugi välja peigmees koos lastega esimesest abielust, kohapeal tekib skandaalike, ilmub välja ka aastatetagune skandaalike ja kõik lõppeb muidugi kangelannale õnnelikult.

Valtonenist sai nüüd natukeseks ajaks kõrini. Aga vähemalt 5 raamatut on tal veel, juhul kui mul jälle isi peale tuleb.

Kahjuks pole teada, kas ma neid vanu nunnusid raamatuid saan veel laenutada. Tartu linnaraamatukogu kaotab kuulujärgi nende raamatute osakonna ära ning kogu jagatakse teiste osakondade vahel. Palju sellest säilib avalikuks kasutamiseks, ma ei teagi. Kurb....

Rowling "Harry Potter ja Segavereline Prints"

 J. K. Rowlingi "Harry Potter ja Segavereline Prints" (Varrak, 556lk) tuli lugemisele FB lugemise väljakutse grupi 12 ust oktoobri...