Justin Petrone "Minu Eesti 2" ja "Minu Eesti 3" (Petrone Print, 352lk ja 344lk) mõtlesin ammu, et peaks lugema. Esimest osa kunagi lugesin, kui see ilmus. Mäletan, et see meeldis mulle tol korral väga. Oli päris äge lugeda, kuidas välismaalane Eestit koges ja siinsete oludega tutvus. Sellised süldi ja kama naljad.
Minu Eesti 2 .. nojah. Selles raamatus kahjuks oli Justin juba päris hästi Eestiga harjunud, keelt õppinud. Seega tema kirjeldused ei ole enam nii armsad/nunnud. Eks seal on ka mõned huvitavad kohad isaks saamisest ja kinnisvaraturu ajaloost. Aga üldiselt ... igav. Lehitsesin raamatu lõpuni ja mõtlesin, et tahaks ikkagi lugeda seda osa, kui Petronede perekond külas on ja seda osa ka, kus beebike sünnib. Pingutasin ära ja ikka oli igav.
Minu Eesti 3. Pikalt mõtlesin, kas seda üldse lahti teha. Aga kuna ta juba oli kodus, siis lehitsesin ikka. See meeldis mulle palju rohkem. Eks kõrvaltegelased Tartu ja Viljandi andsid minu jaoks palju juurde. Eriti meeldis mulle kirjeldus Viljandi kohvikukultuuri arengust ja üldse linna elust-olust.
Kuna ma Petronede perekonda blogide vahendusel jälgisin viimati siis kui sündis nende teine tütar (minu enda tütrega paarinädalase vahega), aga elu beebiga oli isegi kirju ja see ununes peagi, siis mina polnud teadlik ka raamatu pealkirja taga "Mis juhtus?" sündmusest. Nüüd siis olen. Kummaline on see Eestimaa elu. Inimene on mingi 10a Eestis autot juhtinud, mitmeid kordi oma juhiluba kasutanud ja siis ühel päeval öeldakse talle, et see ei kehti. Ja sellestsamast minutist oled jalamees, olgugi, et Tallinnast Viljandisse teel keset ööd, 2 magavat last auto tagaistmel ja tühja akuga telefon taskus. Ja autoga sõites oleks tunniga Viljandis. Hämmastav reageerimiskiirus, 9 päevaga oma elu ümber korraldada ja üle ookeani kolida.
Ehk siis - Minu Eesti 1. raamatut ma oma varasema mälestuse põhjal täitsa soovitan, 2. võib vabalt vahele jätta ja 3. võib jälle täitsa lugeda :)