Tammsaare "Elu ja armastus"

Teemasse nr 39, raamat, mis jutustab Eesti Wabariigi aegadest, mõtlesin, et pole üldse keeruline raamatut valida. Neid on nii palju kirjutatud ning olen selle ajastu kirjandust juba ka päris palju lugenud, et küllap midagi aasta jooksul ikka hakkab kätte. Aga selgus, et ei hakanud. Lõppes ikka nii, et pidin pöörduma raamatukoguhoidja poole ning tema abi palun - õnneks on mul raamatukogus töötav sõber, kes pole veel kunagi ära öelnud.

Tema pakutud kolmest raamatust polnud üks (mis mulle enim meeldis kirjelduse järgi) mu linnaosa raamatukogus kättesaadav, aga kaks sain. Ja kuna A. H. Tammsaare raamat "Elu ja armastus" (Hea Lugu, 304lk) algas noore tütarlapse iseseisvuse ja oma elu ülesehitamise püüetega, siis sai see välja valitud.

Selgus, et raamat küll jätkus sellega, et noor neiu kaotas oma iseseisvuse püüded ühele vanemale härrale, kes temaga abiellus, ilma soovita olla talle truu, armastav mees. Aga see lugu ei olnud tol hetkel enam minu jaoks väga oluline. Mulle meeldis raamatu juures kõik see, mispärast ta teemasse sobis - 1930ndate Eesti erinevate sotsiaalsete klasside elu, inimeste mõtted pikkades dialoogides, maaelu, linna kino, teater ja kohvikud. Lõbutsema said sagedamini need, kel raha taskus rohkem kõlises (nt raamatu kangelanna ja tema rahakas abikaasa), aga aeg-ajalt sai ka agulirahvas inimeste sekka (nt kangelanna vabrikus töötav täditütar).

Lõpp oli minu jaoks kuidagi veider ja raamatu jaoks sobimatu. Või ei sobinud see minu ettekujutusega 1930ndate Eestist. Samuti oli kohati uskumatuna tunduvaid seiku. Aga osaliselt meenutas lugu mulle mu vanavanaema kohta kuuldud lugusid ja seiku, seega suur osa siiski klappis mu ettekujutusega. No ja tegemist ju siiski ilukirjandusega, lõppu väljamõeldud puänt seega igati omal kohal.

LISAKS. Teatan pidulikult, et see on lugemise väljakutse 2018 minu jaoks viimane teema. Väljakutse läbitud!

Peegel "Teed ja ristteed"

Teemasse 49, raamat, mille tegevuspaigaks on Eesti küla, oli jälle keeruline raamatut valida. Aga ühel hetkel koristasin sahtlit ja leidsin sealt sõbralt mitu aastat tagasi laenatud Juhan Peegli raamatu "Teed ja ristteed. Üks vanamoeline jutuahel" (Eesti Raamat, 136lk). Ma ei mäleta, miks ma selle raamatu laenasin. Küllap ta tegi sellst mingitpidi juttu ja mul tekkis huvi. Ei meenunud ka see, miks raamat pooleli jäi. Ainult esimene lugu tuli tuttav ette.

Aegamööda meenus, et see jäi läbi lugemata just sellepärast, et see jutuahel oli minu jaoks lünklik. Minu jaoks sai kiirelt selgeks, et jutud on omavahel seotud - vanaisa tegemisi jätkas samas piirkonnas laps ja tema järel lapselaps. Aga ma ei suutnud siiski kõigi juttude puhul täpselt aru saada, kuidas tegelased omavahel seotud on. See jäi mind miskipärast kõvasti häirima. Ainsaks ühiseks tunnistajaks kõigi tegelaste eludele oli üks kasepuu sisse lõigatud rist.

Kõige enam jäi mulle meelde raamatu esimene ja teiseks viimane lugu (koos eelviimasega). Mõlemas loos on nii, et tegelase tehtud valik viib ta teele, mis muudab tema elu (ja esimeses loos terve suguvõsa käekäiku) täielikult. Samas see valik tundub valiku tegemise hetkel nii pealiskaudne, juhuslik. Paneb mõtlema oma igapäevastele valikutele, sageli ei ole võimalik ette teada, millised on täna tehtud valiku tagajärjed - jääb loota ainult heale õnnele :)

Backman "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust"

Lugemise väljakutses on väga eriilmelisi teemasid. Mõned on sellised, kuhu tuleb spetsiaalselt raamat valida. Mõned sellised, kuhu niikuinii aasta jooksul mõni raamat satub. No ja mõned ka sellised, kuhu olen saanud sobitada juhuslikult lugemiseks kättesattunud või mingil muul põhjusel kätte sattunud raamatu. Teemasse nr 44, raamat autorilt, kelle kodumaad oled külastanud, arvasin ka leidvat aasta jooksul kindlasti mõne raamatu, sest kuigi ma pole väga palju reisinud, siis mitmed maad on siiski külastatud.

Selgus aga, et detsember juba käib, aga selles teemas laiutab ikka veel tühjus. Aga väikese otsingu peale selgus, et "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust" (Varrak, 352lk), mida olen pikalt plaaninud lugeda, on kirjutanud Rootsi kirjanik Fredrik Backman.

Raamat vanaemast, kes püüab oma emana tehtud vigu heastada, olles hea vanaema. Vanaema, kes on alati oma lapselapse suurim toetaja ja veel natuke, ükskõik millist toetust ta lapselaps vajab. Isegi kui selleks, et panna lapselapse halba koolipäeva unustama, on vaja põgeneda haiglast ja loopida politseinike mullaga (ise karjudes, et see on kaka), siis vanaema ei kohku millegi ees tagasi. Raamat räägib sellest, kuidas vanaema hoolitses selle eest, et lapselapse elu jätkuks kaitstult, ta leiaks uusi sõpru ja oskaks edasi minna ka siis, kui vanaema ise enam tema eest igapäevaselt hoolitseda ei saa. Kuna see polnud mingi tavaline lapselaps ega mingi tavaline vanaema, siis pole see ka eriti tavaline hoolitsuse viis, mis siin raamatus lahti rullub. Aga seda huvitavam on sellest lugeda.

Väga huvitav on näha inimeste käitumise taha ning õppida koos väikese tüdrukuga, et inimeste olemuse põhjused on sageli tema minevikus. Ning imelik ja häiriv käitumisviis saab muutuda, kui seda aktsepteerida ning inimest toetada.

Minu jaoks oli raamat tõeline naer läbi pisarate lugemiselamus, sest tõsistest teemadest oli kirjutatud humoorikalt ning elujaatavalt. Samas oli see esimene raamat üle pika aja, mille lõpetamise järel nägin öösel õudusunenägu.

Adichie "Pool kollast päikest"

Teemasse nr 30, mingi eksootiline maa, (näiteks Mongoolia, Uus-Meremaa, Vietnam vms) kirjaniku teos, otsisin raamatut kaua. Sain siiski küsimise peale päris mitu soovitust ja nende seast tundus kõike põnevad Chimamanda Ngozi Adichie "Pool kollast päikest" (Varrak, 568lk). Hiljem vaatasin, et lugemise väljakutse grupis on seda tegelikult loetud, aga ma polnud märganud.

Raamatut valides kõhklesin päris mitu puhku - väljakutseaasta lõpp koputab uksele, mul rohkem lugemata teemasid, kui aastalõpu saginas mulle meeldiks (aga veel usun, et jõuan). Aga siiski oli kirjeldus piisavalt huvitav, ei saanud siiski kätte võtmata jätta.
 
Raamat jutustab Nigeeria kodusõjast läbi väljamõeldud tegelaste elude. Mul polnud sellest sõjast siiani aimugi. Nigeeria veriste siserahutuste tagajärjel eraldus Nigeeriast 1967a mais üks piirkond, kes hakkas ennast kutsuma Biafra Vabariigiks (sellest ka raamatu pealkiri, Biafra lipul on pool päikest). Sellele järgnes 2.5a sõda, koos kõige sinna juurde kuuluvaga - tsiviilelanike tapmine, pommirünnakud, toidu ja ravimite puudus. Terve põlvkond lapsi kasvas üles poolnäljas, õigemini õnnelikum pool sellest põlvkonnast - suur osa lapsi suri haigustesse või nälga. Poolnäljas kasvanud lastest suuremal osal jäid elu lõpuni kroonilised probleemid, mis seotud organite arengu mahajäämuse jm näljaga seotud probleemidega.


Raamatus räägitakse väga erinevatest inimestest, kes Biafra kodanike hulka jäid - rikkad äriinimesed, intelligents, maalt linna teenijateks kolinud naiivsed noored naised ja mehed - kannatasid kõik. Maapiirkondades veidi ühte moodi, linnas teisiti, ettevõtlikumad said kergemini toidu lauale, nõrgematest said alkohoolikud. Ajahüpetega tekitas kirjanik veel eriti suure kontrasti inimeste elukäikudesse. Ja siiski oodati, et "kui sõda lõpeb ja Biafra on vaba, siis ...". Paraku seda aega ei tulnudki. St sõda küll lõppes, aga sellega ka Biafra. Jäid nälja tagajärjed, hukkunud sugulased ja sõbrad, kadunud (arvatavasti hukkunud) sugulased ja sõbrad, tühjaks tehtud pangaarved, rüüstatud kodud jnejne.


Positiivsena tooks selle raamatu juures välja selle, et kirjanik rõhutab, kuidas igapäevaelu jätkus sõjast hoolimata. Otsiti süüa, tehti suppi, raviti lapsi, hoitu kodu korras, kes sai, käisid tööl, õpetajad üritasid koole töös hoida ja kui see ei õnnestunud, siis lähedalelavaid lapsi veidigi niisama õpetada, lapsed mängisid, püüti nalja teha ja naerda ja oodati, millal saaks jälle alustada elu, mis on sarnane vanaga, ainult veelgi parem.

Robinson "Majapidamine"

Teemasse nr 25, raamat, mis oli populaarne aastal, kui Sina sündisid, otsisin pikalt ühte teist raamatut, mille plaanisin teema raames üle lugeda. Tundub, et see raamat on minu kodust minema jalutanud, seega loobusin hetkel sellest ja võtsin ette hoopis Marilynne Robinsoni raamatu "Majapidamine" (Varrak, 198lk).

Libistasin silmad raamatut valides üle kokkuvõtte ja selle järgi tundus algul, et tegemist on raamatuga, kus sugulased tõttavad ema kaotanud lastele kodu pakkuma ning võib lugeda nende erinevatest majapidamisstiilidest. Päris nii see tegelikult pole, kuigi tõepoolest saab lugeda päris mitmete naiste panusest kodu loomisse ja käigus hoidmisse erinevates olukordades. Minu jaoks oli rõhuasetus siiski katastroofikirjeldustel, esimene neist rullus lahti raamatu esimestel lehekülgedel ning andis raamatule kohe nukra alatooni. See nukker alatoon sai korraks helgust ja rõõmu, kui kirjeldati naist, kes lõi oma lesestumisest hoolimata kauni kodu on kolmele lapsele. Kuid see ilu tundus olevat petlik - miskipärast ei saanud ühestki neist naisest eriti õnnelikke ja kasulikke ilmakodanikke. Nende väliselt kaunis ja korralikus kodus elas õnnetu ema ning tundus, et kodust pagedes ei osanud neiud siiski õnne leida. Õnnetute inimeste saatus liikus edasi järgmisele põlvkonnale. Raamat küll lõppes kerge lootusega, et just selles järgmises põlvkonnas oli naine, kes pööras saatuse kulgu ning murdis perekonna needuse ja elas õnnelikult ning rahulolevalt. Aga kindel selles olla ei saa - raamat lõppes unistusega sellest.

Enamus raamatust oli kirjutatud väga täpselt ühe lapse vaatepunktist, seepärast jäi päris palju lugeja eest varjatuks ning pidi ise juurde aimama. Mul läks selle aimamisega vist veidi rohkem aega, kui kirjanik oli kirjutades eeldanud ja vahepeal oli keeruline aru saada, et mis siin siis nüüd juhtus. Aga mulle tegelikult meeldib see stiil, kus kirjanik kõike ette ja läbi ei nämmuta.

Pean tunnistama, et kui väljakutse teemadega juba kiireks ei kisuks ning jõulud-aasta lõpp uksele koputama ei tikuks, siis ma ilmselt oleks selle raamatu käest pannud. Mul on sel aastal katastroofikirjandusest ja perekatastroofidest juba üsna kõrini, nüüd ma tahaksin lugeda ainult kenadest õhtutest kamina paistel ja piknikest jõekäärudes varjulise puu all ja peredest, kes päästetud, taasühinenud ja õnnelikud.

Samas oli raamat tegelikult hästi kirjutatud. Jutt rullus lahti libedalt ja kutsus lugema - 2 õhtuga jõudsin viimase leheküljeni.